Valgevenet on Venemaa juhtkond pidanud loomulikuks osaks Venemaa mõjusfäärist kogu Nõukogude Liidu lagunemise järgse aja. Nähes teda loomuliku osana nii Tolliliidust kui ka ülesehitatavast Euraasia Liidust ning kui tugevat sõjalist liitlast.
Samas on Valgevene kogu aeg, ka Lukašenko aegadel, püüdnud leida oludele vastavat tasakaalupunkti. Seda nii sisepoliitiliselt, et säilitada Lukašenko võim, kui välispoliitiliselt, et Venemaad siiski Lääne suunaga tasakaalustada. Nii on iga paari-kolme aasta tagant Lukašenko võtnud suuna suhete parandamisele Euroopa Liiduga. Näib, et ka praegu on selline etapp algamas.
Valgevene juhte on kohutanud ja eriti ettevaatlikuks teinud Venemaa agressioon Ukrainas ning surve ka Moldovale ja teistele endistele N Liidu osadele. Tasub meenutada, et hoolimata tugevast Venemaa survest ei ole Valgevene tunnustanud Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat iseseisvate riikidena.
Ka praegusel ajal on Valgevene huvitatud suhete tihendamisest ja parandamisest Euroopa Liidu ja teiste lääneriikidega. Seda majanduslikel põhjustel, sest Venemaa majanduse kiire kukkumine mõjub ka Valgevenele, ning ka oma pisutki sõltumatu tegutsemisruumi hoidamise kaalutlustel. Samas võib see tuua kaasa suhete pingestumise Venemaaga, kes eeldab, et praegusel Venemaale keerulisel ajal võiks Valgevene olla üks lojaalsemaid ja kindlamaid liitlasi. Samas ei ühinenud Valgevene näiteks Vene embargoga lääneriikide toiduainete impordi osas, mis on pingeid juba ka tekitanud.
Seega Venemaa tahab Valgevenelt suuremat kuuletumist ja ustavust, kui Lukašenko Valgevene on valmis ja huvitatud pakkuma. Ja eks Ukraina sündmuste taustal pelgab Lukašenko, et Venemaa võib ka Valgevene suunal survet suurendada. Selle tasakaalustamiseks oleks vaja aga avatumaid suhteid ELi ja teiste lääneriikidega. Seega võib eeldada, et Lukašenko vabastab taaskord poliitvangid paotamaks ust suhetele ELiga.
Mais on tulemas ELi idapartnerluse tippkohtumine Riias ning selleks ajaks jõuab Valgevene ELile meeldivaid sisepoliitilisi samme astuda küll. Samas valmis olles Venemaa reaktsiooniks, mis arvestades pikaajalisi erisuhteid pole Valgevene osas vähem emotsionaalne kui Ukraina puhul.