Muutunud julgeolekuolukorra arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigikogus

Välisminister Urmas Paeti ettekanne 16.10.2014

Paraku meie tänast arutelu raamistab ennekõike Venemaa agressioon Ukrainas, aga nii Euroopa idaservas kui ka lõunanaabruses on paraku julgeolekuriske oluliselt rohkem ja trend selles osas ei ole selgelt hea.

Aga alustades Vene-Ukraina konfliktist, siis sellel konfliktil ja Lääne reaktsioonil sellele on olnud praeguseks juba mitu faasi. Ukraina eelmise juhtkonna keeldumine lähenemisest Euroopale põhjustas mäletatavasti suure pettumuse Ukraina ühiskonnas ja sellega kaasnenud Maidani protestid. Need protestid viisid Ukraina eelmise juhtkonna langemiseni, millele omakorda järgnes Venemaa varjatud sõjalise agressiooni algus selle aasta veebruaris-märtsis. Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt märtsis ajendas Euroopat ja Lääne-maailma võtma kriisi suhtes põhimõtteliselt uue ja senisest aktiivsema hoiaku. Vastuseks Krimmi anneksioonile kehtestati esmased Euroopa Liidu sanktsioonid. NATO alustas tegevust oma idatiiva julgeoleku tugevdamiseks. Koostöö Venemaaga NATO-Vene Nõukogus katkestati. Juba märtsis saabusid USA lisalennukid Balti õhuruumi turvama. Aprillis tegi Põhja-Atlandi Nõukogu otsuse võtta idatiiva jaoks tarvitusele kohesed julgeoleku tugevdamise meetmed, mille raames võeti kasutusele näiteks ka Ämari lennuväli Balti õhuturbe baasina. Mai algusest olid Ämaris kohal Taani hävitajad, mille augusti lõpus vahetasid välja Saksamaa lennukid. Alates kevadest on Eestis püsivalt kohal olnud USA maaväe üksused.

3. septembril  Eestit külastanud USA presidendi Barack Obama sõnad, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on just niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine, kinnitavad NATO pühendumist kollektiivkaitse edasisele tugevdamisele. Meie jaoks oli edukas NATO Walesi tippkohtumine, kus alliansi tugevdatud kohalolek meie regioonis defineeriti kui alliansi uus tavaolek, uus normaalsus. Walesis seadsime endale eesmärgiks põlistada liitlasvägede kohaloleku Eestis, seda jätkuvalt tugevdada, tõsta NATO üksuste reageerimiskiirust, tõhustada NATO planeerimist ja õppusi, suurendada alliansi kaitsekulutusi. Praegu käibki töö nende kõigi nende otsuste täitmiseks koostöös liitlastega.

Malaisia reisilennuki allatulistamine 17. juulil ning Vene vägede täiesti varjamatu sissetung Ida-Ukrainasse augusti lõpul ärgitas Euroopa Liitu jõulisemalt tegutsema. Eelkõige väljendus see sanktsioonide režiimi karmistamises Venemaa vastu. Euroopa Liidu sanktsioonid on selge signaal Venemaale ja toetusavaldus Ukrainale. Edu saavutamiseks on vaja, et kriisi lahendamisel oleks kasutusel kaheliiniline lähenemine – püüdlused poliitilise lahenduse leidmisel ning pidev surve sanktsioonide näol. Need mõlemad peavad käima käsikäes. Me ei pea õigeks Euroopa Liidu sanktsioonirežiimi enneaegset leevendamist, kuni pole saavutatud käegakatsutavaid tulemusi, eeskätt Vene vägede väljaviimist Ida-Ukrainast ning Ukraina kontrolli taastamist oma piiride ja territooriumi üle.

Poliitilise lahenduse leidmisel Ukrainas on vaja kindlasti välistada uue külmutatud konflikti teke Ida-Ukrainas. 5. septembril sõlmitud haprast vaherahust tuleb jõuda sõjategevuse täieliku lakkamiseni. Kahjuks on relvarahu ajal hukkunud juba üle 300 inimese. Peame oluliseks OSCE Ukraina missiooni täielikku mehitatust ning võimet oma mandaati täiel määral täita, sealhulgas monitoorida relvarahust kinnipidamist ja Ukraina-Vene piiri. Samuti toetame Euroopa Liidu tsiviilmissiooni tegevust Ukrainas, mille tegevuses osalevad alates oktoobrist ka kaks Eesti eksperti. ÜRO Julgeolekunõukogu on korduvalt arutanud olukorda Ukrainas.

Ukrainal tuleb lähitulevikus samaaegselt toime tulla mitme raske küsimusega. Lisaks äärmiselt tõsisele julgeolekukriisile ja eelseisvale majanduslikult raskele talveperioodile sh energianappusele tuleb ukrainlastel leida jõudu teha reforme, viia läbi parlamendivalimised, tugevdada demokraatiat ja õigusriiki ning võidelda korruptsiooniga. Eesti toetab Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Loomulikult me ei tohi unustada Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist. Okupeeriv võim kiusab taga vähemusi, sealhulgas krimmi-tatarlasi. Selline ränk rahvusvahelise õiguse rikkumine peab muuhulgas leidma vastuse Euroopa Liidu ühemõttelise mittetunnustamispoliitika näol.

On selge, et lahendus kriisile sõltub suurel määral ka sellest, milliseid lahendusi suudab leida Ukraina juhtkond. President Porošenko valikuruum on Venemaa surve tõttu kahjuks piiratud mitmete halbade valikute vahel.

Eesti jätkab aktiivset abiandmist Ukrainale. Aasta lõpuks küündib arengu- ja humanitaarabi eraldiste maht pea miljoni euroni. Eestisse on toodud taastusravile nii Kiievi tänavarahutustes kui Ida-Ukraina sõjategevuses kannatanuid. Samuti toimetatakse Eestist Ukrainasse toiduabi. Jätkame ka varasema koostööga, sealhulgas e-riigi arendamise projektidega.

Head Riigikogu liikmed,

Järgnevalt visandan mõningad järeldused Ukraina kriisist tänase julgeoleku-poliitilise mõtlemise jaoks. Esiteks, käesoleva aasta sündmused on aidanud ühtlustada transatlantilise kogukonna  arusaama Venemaast. NATO Walesi tippkohtumise kommünikee algab tõdemusega, et Venemaa agressiivsed tegevused Ukraina vastu on esitanud põhimõttelise  väljakutse meie visioonile Euroopast, mis on ühtne, vaba ning kus valitseb rahu. Veel aasta eest oleks selline kollektiivne sõnum olnud pea mõeldamatu. Venemaad on varasemalt püütud kohelda partnerina. Kuid need püüdlused pole kahjuks kandnud vilja. Kui erimeelsuste lahendamise vahendina on võetud tarvitusele sõjalise jõu kasutamine naabri vastu, siis oleme selgelt uues olukorras.

Täna võib öelda, et nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus toimunud arutelud on jõudnud sinnamaani, et Eesti ja meiega samameelsete riikide julgeolekupoliitilised seisukohad on saanud Euroopa julgeolekupoliitilise mõtlemise peavoolu osaks. See on oluline areng.

Käesolevas Euroopa julgeolekudebatis, ennekõike eeloleva OSCE Baseli välisministrite kohtumise valguses, küsitakse, kas praegune kriis on viinud senise Euroopa julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemiseni. Oleme ju enam kui kakskümmend aastat ehitanud Euroopas üles koostöisele julgeolekule rajanevat süsteemi, mille kandvad printsiibid on jõu kasutamisest ja sellega ähvardamisest hoidumine, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, piiride puutumatus, riikide õigus vabalt valida endale liite ja liitlasi ning inimõiguste igakülgne kaitse. Need põhimõtted sisalduvad juba ÜRO põhikirjas, kuid eriti Euroopa julgeoleku alusdokumentides, eeskätt CSCE Helsingi lõppaktis ja CSCE Pariisi hartas, aga ka NATO-Vene suhete alusaktis.

Tõepoolest, Venemaa on Ukrainat rünnates neid printsiipe rikkunud. Ometi hindan ma, et printsiipide taoline rikkumine ühe riigi poolt ei tähenda veel Euroopa tänase julgeolekarhitektuuri lõppu. Kokkulepitud põhimõtete rikkumine ühe osapoole poolt ei tähenda seda, et põhimõtted oleksid seeläbi kehtetuks muutunud. Paradoksaalselt on kriis  Euroopat muutnud ühtsemaks ja seeläbi tugevamaks. Ühtsed seisukohavõtud Euroopa Liidu poolt, NATO püsiv kohalolek meie piirkonnas ning isegi OSCE kui organisatsiooni taaselustumine räägivad teist keelt. Euroopa pingutab oma väärtuste, rahu ja turvalisuse nimel. Ja loodetavasti annab see ka tulemusi.

Vaatamata sellele, et Euroopa julgeolekuarhitektuuri alusprintsiibid jätkuvalt kehtivad, on julgeolekukeskkond muutunud. Riigipiiride muutmiseks on kasutatud jõudu, rahvusvaheliste suhete ennustatavus on olulisel määral vähenenud. Kõige sellega arvestatakse Walesi tippkohtumisel vastuvõetud NATO valmisoleku tegevuskava elluviimisel.

Meie kahe- ja mitmepoolsed liitlassidemed annavad meile võimaluse teha oma valikuid vabana välisest survest. Eesti avatud majanduskeskkond, Eesti kuvand innovaatilise riigina on jätkuvalt atraktiivne välisinvestoritele. Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmesus, Eesti integreeritus Euroopa- ja maailmaga on meile loonud kindluse tuleviku suhtes. Kuigi meie piirkonna riigid on pidanud viimastel kuudel kogema Venemaa-poolsete ebameeldivate sammude otsest mõju, olgu selleks siis korduvad õhupiiri rikkumised, ka Soomes ja Rootsis, enam kui 20 aastat vanade kohtuasjade avamine Nõukogude armeesse minemast keeldunud Leedu kodanike vastu või Eston Kohveri röövimine Eesti territooriumilt ja tema ebaseaduslik kinnipidamine Venemaal, oleme täna koos liitlastega teinud oma julgeoleku kindlustamisel märkimisväärseid samme. Tsiteerides president Obamat: „Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi“. Eesti julgeolek on kindlustatud.

Eraldi küsimus on Euroopa enesekuvand. Oleme seni harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui mitte-vastuolulisest pehmest jõust. Euroopa integratsioon ja sellega kaasnevad reformid on suunatud inimeste elujärje parandamisele ning majanduste konkurentsivõime tõstmisele. Ei varasemate ega viimaste Euroopa Liidu laienemisringide puhul – rääkimata assotsieerumisest – pole Euroopa kohanud praktiliselt mingisugust välist vastuseisu. Kellel võiks olla midagi Euroopa väärtuste ja tema pakutud heaolu vastu? Ometi on käesolev konflikt selgelt näidanud, et Euroopa pehme jõud on Ida-Ukrainas põrkunud Vene relvadele. See on Euroopa jaoks täiesti uus olukord. Eelseisvatel Euroopa Liidu kohtumistel vajame väga tõsist ja põhjalikku arutelu, kuidas sellises olukorras edasi minna.

Head Riigikogu liikmed,

Mainisin, et Euroopa tahab kaitsta oma väärtusi. Nendeks on inimelu pühadus, üksikisiku vabadus, sealhulgas väljendus- ja südametunnistuse vabadus, inimõiguste igakülgne kaitse, demokraatia, kinnipidamine kokkulepetest. Meie naabruses nii idas kui lõunas on jõude, kes seavad taolised väärtused küsimärgi alla. Üksikisiku vabadusest olevat tähtsamad kollektiivsed veendumused, inimõiguste igakülgsest kaitsest traditsioonilised tõekspidamised. Väljendusvabadust, sealhulgas internetivabadust, püütakse igati piirata ja vaba meediat asendada propagandaga. Eraomandi kaitsest peetakse olulisemaks riigi juhtkonna huvide teostamist iga hinnaga.  Võiks küsida, kas oleme sisenemas uue ideoloogilise vastasseisu faasi, kus ühel pool murdejoont seisavad demokraatlikud väärtused, millele tugineb meie tänane heaolu, ja teisel pool selline suurriiklik tsiviilreligioon, mis seab esikohale traditsiooni ja võimu huvid? Oluline, et me oleme õigel pool seda mõttelist murdejoont.

Euroopa lõunanaabruses on tugevnemas liikumine, mis kõige otsesemal moel vastustab demokraatlikke väärtusi  ja kasutab oma sõnumi edastamiseks kõige jõhkramaid ja ebainimlikumaid meetodeid. Pean silmas terroristlikku liikumist Islamiriik Iraagis ja Levandis ehk lühidalt ISIL. See liikumine on võtnud vägivalla oma lipukirjaks, hukates vange ja tsiviilisikuid, kasutades valimatut terrorit nende vastu, kes ei mõtle nendega ühtemoodi. Sellele tuleb otsustavalt vastu astuda. Eesti kuulub rahvusvahelisse ISIL-i vastasesse koalitsiooni. Oleme otsustanud toetada ISIL-iga võitlevaid jõude laskemoonaga. Püsiv lahendus Iraagis ei tule aga kindlasti üksnes sõjalise aktsiooni kaudu, vaid oluline on jõuda selleni, et nii šiiidid, sunniidid kui kurdid oleksid poliitilisse protsessi kaasatud. Humanitaarolukorra leevendamiseks kogu regioonis oleme viimastel aastatel andnud kokku ligi 1,4 miljonit eurot.

Ma ei arva, et see konflikt on meist liiga kaugel. Donetsk asub linnulennul poolel teel Tallinnast Bagdadi. Ent olulisem kui geograafilised vahemaad, on äärmusliku mõtteviisi leviku kiirus ning üksikute terroristide kasvav võime panna toime kuritegusid. On teada, et Euroopast, sealhulgas meie lähiriikidest, on ISIL-i ridadesse läinud sajad kui mitte tuhanded võitlejad. On selge, et radikaliseerumine ei sõltu otseselt heaolu tasemest. See ei pruugi tingimata toimuda Lähis-Ida vaestes eeslinnades, vaid ka kõrge elatustasemega Euroopa riikides. Avatud sisepiiridega Euroopas tuleb olla kahekordselt tähelepanelik, et välistada taolised riskid juba eos, samal ajal säilitades eurooplastele kõik nende õigused ja vabadused. Eesti vaatab üle oma seadused, et takistada välisvõitlejate liikumist Lähis-Idasse ning terroristide rahastamist ja varustamist.

Euroopast lõunas aset leidvad arengud ei jäta kahtlust, et sealt pärinevad julgeolekuriskid keskpikas perspektiivis kasvavad. Araabia kevad, mis tõi endaga kaasa ka positiivseid muutusi, on jätnud sisekonflikti näol raske pärandi mitmesse lõunanaabruse riiki, eeskätt Liibüasse ja Süüriasse. Lõuna-Euroopat tabavad põgenikelained ei näita vähenemise märke. Kui Euroopas käimasoleva konflikti puhul on tegemist riikidega, mille rahvastik vananeb ja väheneb, siis Lähis-Ida ja Aafrika demograafilised trendid on vastupidised. ÜRO andmeil võib tänase kasvutempo juures Aafrika rahvastik aastaks 2050 enam kui kahekordistuda. See aga tähendab võitlust ressursside, sealhulgas vee pärast, uute megalinnade teket Aafrikas ning kasvavaid probleeme Euroopa lõunanaabruses. Me peame vajalikuks Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex tugevdamist ja nende riikide igakülgset abistamist, kes viibivad põgenikeprobleemi eesliinil. Samal ajal on kriitilise tähtsusega, et Euroopa suudaks mõjutada Aafrika maid läbi viima muudatusi, mis on vajalikud eesootavate raskuste ennetamiseks. Eesti on käesoleval aastal osalenud sõjalistel operatsioonidel Malis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. On selge, et Afganistani operatsiooni lõppedes on globaalselt suurimad probleemid seotud Aafrikaga, mis võib tähendada ka edaspidist vajadust kaasata seal meie vastavaid võimeid.

Lääne-Aafrikas asub ebola viiruse peamine kolle. Nakkuse kandjate hulk suureneb iga päevaga ja hukkunute hulk on tänaseks juba enam kui neli tuhat. Kui viiruse levikut ei suudeta peatada ja see jätkub tänases tempos, võib haigestunute arv aastavahetuseks tõusta üle 1,5 miljoni. Esimesed nakkusjuhtumid on registreeritud juba nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides. Eesti on tänavu toetanud ebola leviku tõkestamist kokku 100 000 euroga – me oleme panustanud nii vastavasse ÜRO fondi ja Maailma Terviseorganisatsiooni kaudu. Libeerias Monrovias töötas Eesti arst, kes osales seal ÜRO kriiside ja katastroofide koordineerimis- ja hindamismeeskonna missioonil.

Head Riigikogu liikmed,

Kokkuvõtteks tahan öelda, et meie senine rahvusvaheline tegevus Eesti julgeolekuseisundi parandamisel on siiski olnud tulemuslik. Muutunud oludes on vajalik vaadata üle ka meie välis- ja julgeolekupoliitika baasdokumendid. Tänases kontekstis pean silmas esmajoones vajadust uuendada nii riigikaitse strateegiat kui ka 2010. aastast kehtivat julgeolekupoliitika aluste dokumenti. Uus riigikaitse strateegia valmib juba tänavu ning uuendatud julgeolekupoliitika aluseid saab tõenäoliselt asuda arutama Riigikogu uus koosseis.

Me peame oma julgeoleku huvides pidevalt tegutsema. See tähendab aktiivset välispoliitikat, tegutsemist rahvusvahelistes organisatsioonides, kindlaid atlandi-üleseid liitlassuhteid, meie enda panuse andmist nii rahvusvahelistel missioonidel kui kaitsekulutuste tegemist kodus, suhete arendamist naabritega ja eelkõige euroopaliku väärtussüsteemi kaitsmist ja edendamist oma tegevuste kaudu. Kui täidame oma rahvusvahelisi kohustusi, kui Eestis on hea elada, siis on Eesti kaitstud.

Aitäh!