Krimmi annekteerimisest Venemaa poolt möödus just aasta. Et tegemist on väga põhimõttelise rahvusvahelise õiguse rikkumisega, ei ole mõtet siinkohal üle korrata. Küll aga on päevapoliitiliselt jätkuvalt äärmiselt tähtis, et kogu rahvusvaheline tähelepanu ja võimalik leplikus ei piirduks Ida-Ukrainas toimuvaga. Et kui Venemaa peaks imekombel Ukraina idaosast taanduma, siis kõik hingavad kergendatult ning Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid lõpetatakse. Ja Krimm jääb lihtsalt kurvaks reaks lääneriikide ja rõõmsaks peatükiks vene ajalooraamatutes. Sellist võimalikku olukorda võib juba praegu nii mõnegi Euroopa riigi juhtide puhul tunnetada. Krimmi ei tohi unustada ega seal juhtunut ka vaikimisi aktsepteerida.
Samas on lisaks suurele ja põhimõttelisele küsimusele ehk Krimmi jõuga Ukraina küljest ära rebimisele viimase aasta jooksul toimunud ka igapäevane tragöödia nende suhtes, kes Krimmis Vene ülemvõimuga leppida ei ole tahtnud. Nii on Krimmi inimõiguste organisatsiooni vahendatud pilt sel poolsaarel viimase aasta jooksul toimunust väga inetu.
Suur surve on ukraina ja krimmitatari identiteedikandjate suhtes. Järjest enam koole on läinud või läheb üle vene keelele. Ühe aastaga on ukraina keeles õppivate tudengite arv langenud kuus korda 12694-lt 1990-le. Ukraina keeles õppivate kooliõpilaste arv on aastaga vähenenud neli korda 162764-lt 39150-le.
Veel tegutseb 14 krimmitatari kooli, kuid need on pideva surve all.
Eriti raskesse olukorda ongi pandud krimmitatarlased, kes on sattunud uute võimude surve alla, sest ei kiitnud häälekalt kaasa Krimmi liitmisele Venemaaga. Krimmitatarlaste liidri Mustafa Džemiljevi sõnul korraldavad uued võimud krimmitatarlaste juures regulaarseid läbiotsimisi, et tekitada hirmu ja inimesi alla suruda. Vahistamiste aluseks on tihti nn keelatud kirjandus, mille omamine on karistatav. Erilise surve all on krimmitatarlaste liidrid, keda vahistatakse või saadetakse neid maalt välja. Nii on juhtunud ka krimmitatarlaste liidri Dźemiljevi endaga, kellele Vene võim kehtestas viieaastase sissesõidukeelu ning kes ei saa seetõttu koju tagasi pöörduda juba ligi aasta.
Mitmed inimesed on kadunud või arreteeritud. Kõige selle tulemusel on 20000 inimest, kellest pool on krimmitatari kogukonnast, piirkonnast lahkunud. Samas on Vene juhtkonnal probleem, et krimmitatarlaste juhiks pole leitud nn Kadõrovit, kes oleks Vene juhtidele täielikult lojaalne. Ometi on Vene juhid püüdnud rakendada ka Tatarstani ja Baškiiria juhte krimmitatarlasi mõjutama.
Krimmi sündmuste kontekstis on eriti küüniline, et karistatav on Venemaa territoriaalse terviklikkuse kahtluse alla seadmine ning muidugi käsitleb Vene võim Krimmi Venemaa osana. Seega mahub Krimmi Ukrainale tagasiandmise soovimine karistuse alla.
Samuti survestatakse kõiki Krimmi elanikke võtma Vene passi. Need, kes seda ei tee, ei saa töötada riigipalgalistel kohtadel ning neile antakse ametlikult välismaalase staatus ja ajutine elamisluba, mis võimaldab neid inimesi väga hõlpsalt ka oma elukohast välja saata.
See kõik on andnud tulemusi. Vene statistikaameti info kohaselt loobus Vene passi saamisest kõigest 3500 inimest. Neid tatarlasi, kes soovivad oma esiisade maale Krimmi naasta Kesk-Aasiast või mujalt, ei lasta lihtsalt sisse. Kriitiliselt mõtlevatel kohalikel on suur kasvav mure, et varasemast avatud ja vähemalt suviti rahvusvahelisest Krimmist saab pikaks ajaks suletud külmutatud konflikt nagu Mägi-Karabahhiast.
Need on mõned näited nüüd ja praegu Krimmis aset leidvatest inimõiguste rikkumistest, mille eesmärk on võimalikult kiiresti kinnistada okupeeritud alal Vene võim. Sellele lisanduvad sõjalised ambitsioonid Krimmi relvastamisest ja ka tuumarelvade võimalikust paigutamisest Krimmi.
Eelmise aasta detsembri lõpus volitas Vene president Putin valitsust ja teaduste akadeemiat koostama Krimmi ajaloo kohta „põhjapanevat teadustööd“. See peaks valmis saama 2017. aasta 1. detsembriks ning vastutab selle „teaduse“ eest peaminister Medvedev. Kõike seda on eelmise sajandi kümnenditel juba nähtud.
Krimmi ei tohi demokraatlik maailm unustada ei igapäevaselt ega põhimõtteliselt. Läbi sõrmede ei saa vaadata ei igapäevastele inimõigusterikkumistele ega suuremastaabilisele rahvusvahelise õiguse ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumisele. Nii ei või Euroopa riigijuhtidel ega kellelgi teisel lasta tekkida illusiooni, et ebamugavatest sanktsioonidest pääsemiseks piisab vaid Venemaal Ida-Ukrainas mitte nii nähtavalt tegutseda. Ilma Krimmi sündmusteta ja tollase suhtelise vaikuseta poleks nüüd ka Ida-Ukraina tapatalguid, miljonit põgenikku ja teiste tapetute seas ka 296 Malaisia lennukompanii lennukis olnud inimest. Inimest.