Lõpuks on Eesti-Vene piirilepped jõudnud ka Vene riigiduumasse ratifitseerimisele. Seega liigub protsess edasi selles suunas, etpärast rohkem kui 20 aastat kestnud kõnelusi ja ettevalmistusi võiksid piirilepped lõpuks ka jõusse saada.
Samas kostab skeptilisi hääli, kas Ukraina sündmuste taustal oleks Eesti riigikogus üldse õige ja mõtekas piirileppeid ratifitseerida või tuleks see taaskord määramatusse lükata. Olen üheselt veendunud, et Eesti parlament peaks liikuma Vene duumaga enam-vähem samas tempos ning need lepped ratifitseerima, et üldises ebakindluses kindlustunnet ja selgust suurendada.
Peame endale aru andma, et piirilepete ratifitseerimisega ei osuta me Venemaale mingit teenet, kuid mõlemapoolselt aktsepteeritud kindlaks määratud ja üheselt maha märgitud riigipiir on oluline julgeolekut kindlustav faktor. Ka Eestile. See, et praegu teostab Eesti oma suveräänsust kontrolljooneni, mitte riigipiirijooneni, pole tulevikuvaates mõistlik ning sisaldab julgeolekuriske. Seetõttu ratifitseeris Riigikogu piirilepingud juba 2005. aastal.
Piirilepete jõustumine on selge tulevikku suunatud huvi, sest mida vähem on Eestil Venemaaga lahtisi ja lahendamata suuri küsimusi, seda parem. Riigipiir peab toimima ja olema välja ehitatud. See omakorda eeldab piirilepingu olemasolu. Praegune olukord, kus Eestil on ajutine kontrolljoon, on osaliselt tinginud ka senised takistused piirjoone korralikuks väljaehitamiseks.
Piirilepingute olemasolu naaberriikide vahel on pigem reegel kui erand. Rahvusvahelistes suhetes kehtib põhimõte, et piirid on naaberriikide vahel lepingutega kinnitatud. See on vajalik julgeolekupoliitiline tagatis, et võtta maha võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel ja tundlikul teemal nagu riigi territoorium. Seda nii rahuajal kui ka kriisiolukorras.
Ja kui arutatakse, et milleks neid lepinguid ikka vaja, siis tasub arvestada, et praegune ajutine lahendus on töötanud küll rahuolukorras, kuid ei pruugi tähendada, et kõik toimiks nii ka keerulisemates oludes. Piirilepingute jõustumine on normaalne areng, mitte pealesunnitud toiming. Leedu ja Läti on piirilepingud Venemaaga sõlminud, seda on teinud peaaegu kõik SRÜsse mittekuuluvad Venemaa naaberriigid.
Aeg-ajalt on avaldatud ka arvamust, et Venemaa on piirilepingust rohkem huvitatud kui meie ning see justkui muudaks lepingu Eesti jaoks kahtlaseks ja vähemoluliseks. Tegelikult see nii ei ole. Riigipiiri lepingute olemasolu on mõlema poole huvi. Kui Venemaa huvi oma piiri õiguslikult kindlustada ja meie huvi oma piiri õiguslikult kindlustada langevad kokku, siis see ongi ainus võimalik alus läbirääkimisteks ja tulemusteni jõudmiseks.
Eesti ei tee piirilepingutega Venemaale mingit teenet. Asjatundmatud on olnud arvamised, et Venemaa vajab lepingut Eestiga selleks, et saavutada viisavabadus Euroopa Liiduga. Seda eriti praeguste Ukraina sündmuste taustal. Nii nagu piirilepingute puudumine Venemaaga ei takistanud Eesti pääsu ELi ja NATOsse, pole see küsimus seotud ka Euroopa Liidu ja Venemaa suhete muude küsimusega.
Meie idapiir on NATO kollektiivkaitse piir. Euroopa Liidu liikmesriigina oleme samuti ELi idapiiril ehk sellega lõpeb ELi ühisturu ja ühisreeglitega kaetud ala. Selgelt fikseeritud ja toimiva piiri olemasolu pole võimalik alahinnata ei julgeoleku- ega majanduspoliitiliselt. Eesti on kõige tihedamalt rahvusvahelisse võrgustikku integreerunud Põhja-Euroopa riik ehk paljude rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Seetõttu on oluline ka täpselt teada, kus algavad ja lõpevad Eesti rahvusvahelised kohustused.
Kõik eelmises riigikogu koosseisus olnud neli erakonda tegid valitsusele ettepaneku pidada Vene poolega konsultatsioone, et leida võimalused piirilepete jõustumiseks. Riigikogu fraktsioonid ja väliskomisjon olid detailselt informeeritud ning kiitsid konsultatsioonide tulemused heaks. Mäletatavasti alustas riigikogu eelmine koosseis ka lepingute ratifitseerimist, viies läbi esimese lugemise. Teise lugemiseni ei jõutud, sest oodati järele Venemaad, et ratifitseerimisprotsessi tempo mõlema riigi parlamendis ühtlustada. 1. märtsil valitud riigikogu koosseisul tuleks sama loogikat jätkata ja Vene duumaga sarnases tempos jõuda lepete ratifitseerimiseni.
Üle kümne aasta kestnud piiriläbirääkimiste tulemusel 2005. aastal riigikogus ratifitseeritud lepingute tekst on nüüdseks täienenud selge kinnitusega, et piirilepingutega reguleeritakse eranditult ainult riigipiiri puudutavaid küsimusi ning pooltel pole teineteisele territoriaalseid pretensioone. Käeulatuses on võimalus, et üle 20 aasta kestnud Eesti–Vene riigipiiri lepingute ettevalmistus jõuab nüüd ka lõpule ning Eesti ja Venemaa saavad toimivad piirilepingud.
20. sajand oli paljudele Euroopa rahvastele ja riikidele traagiline ning keeruline, teiste hulgas ka Eestile. Kui võrrelda 20. sajandi alguse Euroopa kaarti praegusaja Euroopa kaardiga, võib sealt leida vägagi palju muutusi. Eesti ülesanne on kindlustada oma tulevikku. Eesti ja Venemaa piirilepete jõustumine ning olemasolu on panustamine Eesti tulevikku – et meie julgeolek oleks võimalikult kindel ja pahatahtlikku tõlgendamisruumi võimalikult vähe.