Külastasin Ida-Ukrainas Mariupolit, Širokinot ja Volnovahat ehk vaherahu kontrolljoone ääres olevat piirkonda.
Kahjuks ei saa vaherahust täielikust kinnipidamisest rääkida. Širokinos Ukraina kaitseliini külastades selgus, et Ukraina vägede positsioone tulistatakse iga päev. Ka meie Euroopa Parlamendi Ukraina-sõprusgrupi liikmete visiidipäeval. Širokinos avanes masendav vaatepilt puruks pommitatud lastelaagrite ja elumajadega.
Mõne kilomeetri kaugusel nn kontrolljoonest asuvas Mariupolis elavad inimesed teadmatuses, mis homne päev toob. Siiani ei ole üle saadud 24. jaanuari raketirünnakust, kui linna ühele elurajoonile langes 40 sekundi jooksul 120 raketti, tappes üle 30 ja vigastades üle 120 inimese. Siiani pole suudetud kogu purustatud elamispinda rahapuudusel taastada. Ka Eesti võiks humanitaarabi kaudu aidata Mariupoli inimestel kohutavast traumast üle saada.
Külastasin ka raketitabamuse saanud korterit, kus kolm korteris olnud last olid õnnekombel maja teisel küljel olevas toas ning pääsesid eluga. Korterit pole aga suudetud taastada.
Mariupoli elanikud pelgavad uusi rünnakuid ning soovivad püsivat rahu.
Kohtusin koos Euroopa Parlamendi Ukraina-sõprusrühma liikmetega ka Mariupoli ülikooli tudengitega ning külastasin kontrolljoonel olevat Volnovaha haiglat, kuhu iga päev tuuakse tulistamises vigastatuid. Samuti külastasin Volnovaha abiorganisatsiooni, kes on väga tänulik Eestist Pagulasabi ja Ukraina kultuurikeskuse kaudu saadud suure humanitaarabi eest.
Ida-Ukrainas nähtu on masendav. Inimesed on palju kannatanud ning kahjuks lõppu ei paista. Vaherahu rikutakse pidevalt. Euroopa Liit peab andma maksimaalse panuse, et see vägivald lõppeks.