EL peab otsustama alustada liitumiskõnelusi Makedooniaga. See aitaks ka taastada riigi motivatsiooni demokraatlike reformidega jätkamiseks ning vähendaks kasvanud pingeid.
ELi perspektiiv on Lääne-Balkani riikidele olnud väga oluline stiimul demokraatlikuks arenguks ja naabritega leppimiseks. Isegi Serbia ja Kosovo räägivad juba teineteisega. Makedoonia on aga viimasel ajal üks kurbi arenguid. Ligi kümme aastat tagasi oli Makedoonia üks kõige kiiremini ELi ja NATO suunas liikuvaid piirkonna riike. Saavutati ELi kandidaadistaatus ja siis hakkas igal aastal ELilt tulema teateid, et liitumiskõnelusi reaalselt ei avata. Olete tublid küll, aga midagi reaalselt teha pole võimalik. Sama kordus NATO kontekstis. Albaania ja Horvaatia said liikmeks, kuid Makedooniaga pole ka NATOs mingeid arenguid.
See kõik tekitab käegalöömismeeleolu ja Makedoonia on peaaegu kaotanud motivatsiooni demokraatlike reformidega jätkamiseks. Selle mõju näeme neil päevil. Taas on Makedoonias vägivald ja see võib laieneda.
EL peaks selles olukorras võtma selge otsuse, et Makedooniaga siiski alustada lõpuks liitumiskõnelusi. See võib olla ainuke võimalus, et riigi motivatsioon taastada. Loomulikult on vaja, et ka Makedoonia poliitilised liidrid tunnetaksid täit vastutust ja püüaksid riigi tagasi viia olukorda, kus ta oli üks Lääne-Balkani riikide demokratiseerumise tugevamaid näiteid. Nii Makedoonia valitsus kui opositsioon peavad esikohale seadma riigi huvid ning leidma poliitilise lahenduse praegusele kriisile.