Liigagi tihti tuleb ette olukordi, kus häid lahendusi pole ning kehvadest tuleb püüda leida parim võimalik. Nii on see ka praegu Euroopa ees kõrguva põgenikemurega. Oleks ju tore, kui Euroopat külastaksid Süüria, Iraagi ja Eritrea turistid, kuid paraku on nii need riigid kui paljud teised Euroopa lähemad ja kaugemad naabrid uppumas vägivalda ja sõdadesse. See meeleheitlik olukord on pannud liikuma miljonid inimesed, et päästa iseenda ja oma lähedaste elu.
Aeganõudvaid ja praeguse põgenikelaine põhjustele mõju avaldavaid lahendusi on mitmeid, alates muidugi konfliktide lahendamisest ja põgenikelaineid tekitavate sõdade lõpetamisest kuni uute hästi varustatud põgenikelaagrite loomiseni konfliktipiirkondade lähedusse. Nende kõigiga tuleb tegelda, kuid tänane reaalsus on see, et sõjad jätkuvad ja laienevad ning põgenikud tulevad eluga riskides Euroopasse ja lõunapoolsed ELi riigid ei pea survele vastu. Praeguseks on suurem osa Euroopasse jõudvatest pagulastest sõjapõgenikud Süüriast ning ka vägivalla eest põgenevad inimesed Eritreast. Karta on, et seoses ISILi tegevuse laienemisega on kasvamas ka Iraagist pärit inimeste arv.
See on ka põhjus, miks Euroopa Komisjon on välja pakkunud kvoodisüsteemi põgenike ümberjagamiseks, et hajutada pisutki kõige suurema surve all olevate riikide koormust ning mitte lasta ELi-siseseid pingeid plahvatuslikuks koguneda.
Samas Euroopa Komisjon ei saa teha otsust, ta saab teha vaid ettepanekuid ning otsustama peavad ELi riigid koos. Eeldatavasti juuni lõpus ELi valitsusjuhtide kohtumisel.
Kvoodisüsteemist ei räägiks täna keegi, kui poleks hüppeliselt kasvanud sõjapõgenikelainet Lõuna-Euroopa riikidele ja kõik ELi liikmesriigid oleksid viimastel aastatel võtnud vabatahtlikult vastu põgenikke neist riikidest, kes on suurima surve all, näiteks Eestistki väiksemalt Maltalt. Selleks on ÜRO pagulasteameti programm ja printsiibid olemas ning paljud ELi riigid on seda ka kasutanud. Nii on Soome selles osalenud juba 1985. aastast ning eelmiselgi aastal lubas vabatahtlikult vastu võtta 1050 Süüria sõjapõgenikku.
Et aga põgenikearv kasvab ning enamik 2004. aastal ja hiljem ELiga ühinenud riikidest pole vabatahtlikkuse alusel põgenikke võtnud, siis nüüdseks on paljude lõunapoolsete ELi riikide frustratsioon kasvanud kõrgusse. Ja see ajendas ka Euroopa Komisjoni tegema radikaalset ettepanekut minna üle kohustuslikele kvootidele, et ELi riikide vahel koormust jagada.
Lähema kuu jooksul peavad liikmesriigid selgeks vaidlema, millise süsteemiga edasi minnakse. Samas on reaalne, et ka vabatahtlikust süsteemist saab rääkida juhul, kui kõik riigid suudavad konkreetselt öelda, mil moel ja mis mahus ollakse vabatahtlikus programmis valmis osalema.
Euroopa Komisjoni välja pakutud valemi metoodika üle võib ju vaielda, kuigi on selge, et Eestile annab Komisjoni nägemuses suhteliselt suure osakaalu see, et viimastel aastatel on Eesti võtnud vastu vähe põgenikke. See on ka üks komponent riigi suuruse, elatustaseme ja tööpuuduse kõrval. Valemi kritiseerimise kõrval on aga tegelikult olulisem see, millise positiivse programmi suudab Eesti lähinädalatel välja pakkuda, et jutt vabatahtlikkusest kõlaks ka siira kavatsusena näiteks väikeriiki Maltat, aga ka Itaaliat reaalselt aidata. Siis on võimalik käsitleda ka meie tegelikku vastuvõtuvõimekust.
Ka Eesti-sisestes põgenikemure aruteludes ei tohi me hetkekski unustada, et jutt on inimestest, kes on juba väga palju kannatanud. Samuti anda endale aru, et tegelikult pole ju Eestis vastuseis põgenikele kui sellistele. Ilmselt ei toimuks nii ehmunud ja kohati sallimatus võtmes arutelu, kui jutt käiks näiteks tuhandest või isegi kümnest tuhandest Taani põgenikust. Seega on põhjus muus…
Lihtsalt parema tausta loomiseks mõned tõsiasjad. Igal aastal on tulnud ja tuleb Eestisse üle tuhande võõrtöölise ELi välistest riikidest. Ei ole märganud, et see suurt muret teeks või seda isegi märgataks. Pidevalt kordub jutt, et põgenikud tuleksid Eesti maksumaksja kulul elama. Euroopa Liit rahastab ümberpaigutamist ning üldjuhul siiski suurem osa põgenikest soovib leida ja leiab töö ehk hakkab panustama oma uude koduühiskonda. Selline on Lääne-Euroopa riikide senine praktika.
Eestist on viimastel aastatel lahkunud kümneid tuhandeid tööjõus inimesi, ka sel aastal on rändesaldo ikka negatiivne. Elanikkond vananeb. Ka see mure peab saama kuidagi leevendust, kui meie eesmärk on majanduskasv ja elatustaseme tõus. Ja teadagi on Eestis ka praegu kõrvuti nii tööpuudus kui tööjõupuudus.
Ka on kõikvõimalikke eelarvamusi teemal, et põgenikud on harimatud, rumalad ja vaesed. Vaesed ehk tõesti, sest nad on sõjapõgenikud ja üldjuhul kõik kaotanud. Kuid sõja eest põgenevad inimesed linnade ja piirkondade kaupa ning ühes linnas on teadagi nii õpetajaid, kokki, bussijuhte kui insenere.
Euroopa Komisjoni pakutud kvoodisüsteem ei näe ette inimeste ümberpaigutamist kohe ja korraga. Jutt on vähemalt paarist aastast, kuid samas on selge, et Euroopa Komisjoni ettepanek puudutab väikest osa tänastest ja homsetest põgenikest. Eestil on võimalik konstruktiivselt selgitada meie tänast olukorda ja vastuvõtuvõimet, kuid probleemist enam mööda vaadata ei saa.
Ka ei ole eriti mõistlik võrrelda end näiteks Prantsusmaaga, kes ka otsest kvoodisüsteemi ei toeta. Ja võrrelda pole mõtet, sest Prantsusmaa on ka ilma kvootideta vastu võtnud rohkem põgenikke, kui Euroopa Komisjon ette näeks. Seal hulgas võtnud vastu ka näiteks Maltale jõudnud inimesi.
Me teame, et tihti on kõik kõigega seotud. See pole tühi sõnakõlks, et põgenikekriisil on ohtlik potentsiaal kasvada üle kogu ELi hõlmavaks kriisiks. Kui osad liikmesriigid tunnevad, et teised nende kõige suuremast probleemist ei hooli, siis on see lühike tee mõistvuse ja solidaarsuse ahenemisele ka teistes valdkondades. Me peame ise siin elementaarseks, et kõik ELis jagavad meie hirme ja muresid Venemaa kasvanud agressiivsuse ning Ukraina agressiooni pärast. Samas kui palju on Eesti praktiliselt valmis aitama Itaaliat, Maltat, Kreekat ja teisi nende suurima mure ehk põgenikesurve leevendamisel?
Ka ei ole tänases maailmas kahjuks võimalik välistada, et kunagi ka ida poolt põgenikelaineid ei tule. Ilmselt eeldaksime siis isegi teiste ELi riikide solidaarsust ja abi põgenikehulkadega toime tulemisel.
Arutelude foon Euroopas läheb aga järjest kehvemaks. Nii on ka Eestisse ja teistesse meie piirkonna riikidesse hästi suhtuvad poliitikud läänepoolsetest ELi liikmesriikidest poetanud, et miks peaks toetama ELi edasist laienemist, kui viimaste laienemistega liitunud riigid ei soovi absoluutselt mõista ja aidata lääne- ja lõunapoolseid ELi liikmesriike nende suures mures. Sellise hoiaku levimine ei ole kuigi positiivne.
Euroopa Liidus nii nagu laiemaski rahvusvahelises koostöös moodustub toimiv tervik paljudest osadest – toredatest, aga ka keerulistest. Nii on üks tervik iga ELi eelarvesse makstava euro eest viie ja poole euro tagasi saamine, teiste riikide panustamine meie õhuturbesse ja muusse kaitsevõimesse, arusaam meie selgest murest Venemaa agressiivsuse kasvu tõttu kui meie arusaam Lõuna-Euroopa riikide, aga ka näiteks Saksamaa murest sõdade tõttu hoogustunud põgenikelaine pärast.
Kõik tahaksid, et sõjad ja vägivald lõppeksid ning miljonid inimesed ei peaks enda ja oma laste ellujäämise nimel otsima uut kodumaad. Et tuhanded ei upuks sel teel Vahemeres. Paraku see veel nii ei ole. Ja arvan, et vaatamata levinud umbusule suudab Eesti siiski anda ka omale jõukohase panuse uue võimaluse andmiseks sõjakoleduste eest põgenejatele. Hoolimata nahatoonist. Ei saa ka unustada, et viimasel paaril aastakümnel on Eestist mindud kümnete tuhandete kaupa elatustaset parandama nendesse riikidesse, mis on pagulasi vastu võtnud aastakümneid. Ja need riigid on Eesti inimestele vägagi atraktiivsed. Mäletan ehk õigesti, et Eesti on soovinud päris pikka aega Põhjamaaks saada.
Kokkuvõtteks – põgenike ümberpaigutamise kvoote pole otsustatud ning kogu selle teema edasine areng pole veel kaugeltki selge, kuid Eesti sõnum meie partneritele Euroopa Liidus peaks olema, et ka meie mõistame nii teiste liikmesriikide muret kui sõja eest põgenejate tragöödiat ning oleme valmis jõukohaselt aitama.