Eile õhtul avati suure pidulikkusega esimesed Euroopa mängud Aserbaidžaani pealinnas Bakuus. Ambitsioon on luua nn Euroopa olümpiamängud.
Jätkuvalt on aga adekvaatse vastuseta küsimus, miks esimesed EUROOPA mängud otsustati korraldada just riigis, kus on kaks korda rohkem poliitvange kui Venemaal ja Valgevenes kokku. Riigis, kus tsivillühiskond on kadumas, sest selle eestkõnelejad – ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad, paljud advokaadid – on vanglas ning inimeste põhiõigusi rikutakse süsteemselt.
Mõistel EUROOPA on ometi tähendus. See peaks võrduma inimõiguste austamise, vabaduste ja tugeva kodanikuühiskonnaga. Kõige sellega, mida Aserbaidžaanis oluliselt napib. Ka rahvusvaheline olümpialiikumine peaks olümpiaharta kohaselt just nendest väärtustest lähtuma, kuid ometi otsustati luua Euroopa mängude traditsioon just nimelt Aserbaidžaanis. Inimõiguste hea olukord peab aga saama eelduseks suurte spordivõistluste korraldamisel. Ja seda eriti Euroopas.
Mõni päev enne Euroopa mängude avamist keelasid Aserbaidžaani võimud riiki siseneda Amnesty Internationalil. Teiste poliitvangide seas on vangis Euroopa Parlamendi Sahharovi preemia eelmise aasta nominent Leyla Yunus, kelle tervis halveneb kiiresti. Tuntud ajakirjanik Hadija Ismailova on eelvangistuses eelmise aasta detsembrist ja need on vaid mõned näited.
Aserbaidžaani liidrite ettekujutuse järgi peaksid Bakuus toimuvad Euroopa mängud ilmselt parandama Aserbaidžaani imagot ning selle liidrite isiklikku prestiiži.
On tähelepanuväärne, et Aserbaidžaani olümpiakomitee esimees on Ilham Alijev ise ja eile avatud Euroopa mängude korralduskomitee esimees on presidendi abikaasa Mehriban Alijeva.
Enamik Euroopa riikide juhte eilsel Bakuu tseremoonial ei osalenud. Ka Eesti omad mitte. Teatavasti on aga televisioon võimas mainekujundaja ning seda arvestades oleks ka ETV võinud oma reedeõhtusesse kavva Aserbaidžaani propagandapeo piduliku ülekandmise asemel leida mõne suvise väärtfilmi.
Suurte spordimängude avatseremooniatele on alati kutsutud ka teiste riikide liidrid ja üritatakse saada teleülekandeid võimalikult paljudesse riikidesse, sest see loob autokraatidele võimaluse legitimiseerida oma võimu ja parandada imagot kodumaal ja rahvusvahelises avalikus arvamuses. Vaatamata sellele, milline on tegelik olukord inimõiguste ja vabadustega.