Me peame rääkima Ukrainast. Ilma liigse rahvusvahelise poliitkorrektsuse ja soovmõtlemiseta.
Kui korra meenutada, miks Krimm ja osa Ida-Ukrainast on Venemaa poolt üle võetud ning miks püsib hirm ja pinge uue pealetungi ees, siis teadagi see mäng ei käi vaid nende alade pärast. Mäng käib kogu Ukraina pärast ja tema eeskujul kogu endise Nõukogude Liidu alade pärast, välja arvatud need riigid, mis jõudsid NATO ja Euroopa Liiduga ühineda. Venemaa soovib peatada kõigi endiste nn Nõukogude vabariikide liikumise läände ning demokraatlikud muutused neis ja järgmise sammuna soovib ta, et Ukraina ning teised endise Nõukogude nn vabariigid liituksid Euraasia liidu ja tolliliiduga.
Et see teostuks, selleks on vaja Ukraina meelemuutust. Ukraina ei muutnud oma läänele lähenemise poliitikat Venemaa majandusliku ja poliitilise surve jõul, seega tuli kasutusse võtta ka sõjaline. Seesama sõjaline jõud, mis 2008. aastal toimis ja ehmatas paljud NATO liikmesriigid Gruusia tegelikust NATO liikmelisuse perspektiivist eemale.
Väga keeruline on eeldada kiiret ja lihtsat lahendust Venemaa agressiooni lõpetamiseks Ukrainas. Selleks peaks Ukraina valitsus loobuma ELile lähenemisest ja olema valmis Euraasia liidu ja tolliliiduga ühinemiseks või siis Venemaa juhtkond mõtleb ümber ja loobub oma ambitsioonidest. Nagu näha, siis on tegemist väga põhimõttelise vastasseisuga, millel ei ole lihtsat ja kiiret lahendust. Siiski pean seda teist varianti paraku oluliselt vähem tõenäoliseks kui esimest. Ja, kui see peaks nii minema, siis on sõjal ilmselt kiire lõpp, sest muid põhjuseid pole.
Samas tuleb kogu aeg meeles pidada, et kui Ukraina peaks survele järele andma ja taas Vene mõjusfääri vajuma, siis langeb kiiresti senisest suurem surve ka Moldovale, Gruusiale, Aserbaidžaanile ja mõnele ikka veel põikpäisele Kesk-Aasia riigile nagu Usbekistan ja Turkmenistan. Et needki Moskvale sobivad valikud teeksid.
Selle taustal tuleb selgeks rääkida ka see, mida siis Euroopa Liit tegelikult tahab ja mida on valmis selleks tegema. Kui EL ka tegelikult soovib, et Ukraina liiguks edasi õigusriigi ja turumajanduslike reformidega ega vajuks Venemaa sõjalise ja muu surve all kokku, siis tuleb teha senisest palju rohkem ja kiiremini. See teadagi vajab aga 28 riigi konsensust.
Milline on Ukraina majanduse ja sealsete inimeste majanduslik olukord? Venemaa agressioon nõuab iga päev otsese kuluna miljoneid, et rinnet hoida ja kaitsevõimet suurendada. Sajad tuhanded inimesed ei tee enam tööd ning seega ei panusta Ukraina majandusse ega iseenda elatustasemesse, sest nad on kas sisepõgenikud või sõjaväeteenistusse kutsutud. Rahvusvahelised investeeringud Ukrainasse on peatunud, sest ebakindlus ja hirm sõja ees on teinud oma töö. Kaubavahetus on oluliselt vähenenud. Humanitaarabisse panustamine ja rohkem kui miljoni sisepõgenikuga tegelemine on suur koormus eelarvele.
Lisaks on vähenenud subsiidiumid elanikele, kommunaalkulud on kasvanud seetõttu kordades ning grivna kurss mõne kuuga kivina kukkunud. See on teinud miljonid inimesed veel vaesemaks ja rahulolematumaks. Järjest rohkem inimesi soovib lihtsalt rahu ja mingitki äraelamisvõimalust oma lastele ja iseendale. See on väga inimlik, eriti arvestades, et paljudel pole senini täpset ettekujutust, millal ja mida head ELile lähenemine kaasa toob, küll aga teavad nad täpselt, mis praeguseks kõik on halvemaks läinud ja et see ei ole veel kõik.
Seega on Venemaal lähikuudel vaja hoida sõjalist survet ja pinget Ida-Ukrainas, et Ukraina ühiskond oleks jätkuvalt stressis ning investeeringud ei taastuks. Et inimeste elatustase langeks veelgi ja rahulolematus kasvaks. Valitsuse ja valitsusparteide toetus on juba praeguseks kõvasti kukkunud ning pole näha, mis seda trendi muuta võiks. Sügisel on tulemas aga kohalikud valimised, mis Ukraina puhul tähendab lisaks maapiirkondadele ka kümnete suurlinnade juhtide valimisi. Vene-meelne opositsioon on igatahes juba elevil. Nii loodab Moskva, et surve ja inimeste vaesumise jätkudes saavad nad ilma uue sõjalise suurpealetungita Ukraina sisepoliitikat piisavalt endale soovitud suunas pöörata.
Mida aga siis EL on teinud ja mida võiks teha, et aidata Ukrainal kõigi raskuste kiuste õigusriigi ja turumajanduslikku kurssi hoida. Kõigepealt kiire rahaline ja reformiabi. Hiljutisel idapartnerluse tippkohtumisel Riias presenteeriti 1,8 miljardi euro suurust Ukrainale antavat laenu kui midagi erakorralist. Samas oleks see sama, kui Eesti saaks ca 90 miljonit eurot suurusjärke arvesse võttes. Pole just kuigi suur hüpe. Ukraina peaminister ise on öelnud, et abivajadus on praegu minimaalselt 25 miljardit eurot. Ei see ega sellest suuremgi summa ei käi ELile ega teistele panustajatele tegelikult üle jõu. Näiteks Kreeka on saanud praeguseks paarkümmend korda enam.
Viisavabadus. Üle aasta kestnud sõjast depressioonis Ukraina ühiskond vajab ELilt ka tugevat emotsionaalset tuge, mida nad paraku taaskord Riia idapartnerluse tippkohtumiselt ei saanud. Sealt oodati konkreetset otsust tähtaja kohta. Viisavabaduse andmine Ukraina kodanikele näitaks, et EL usaldab sealseid inimesi. Seda tuge on praegu väga vaja. Isegi kui suurem osa ukrainlastest viisavaba reisimise võimalust nähtavas tulevikus ei kasutagi, sest selleks pole lihtsalt raha, oleks see väga oluline positiivne impulss. Lisaks saaksid Ukraina kodanikud viisavabaduse ELilt enne kui Vene kodanikud, kuigi paar aastat tagasi võis veel vastupidi minna.
Aasta tagasi said ELilt viisavabaduse Moldova kodanikud ning see on toiminud hästi. Lisaks praktilisele tähendusele on sellel olnud ka poliitiline. Nimelt on 75 000 Vene kontrolli all oleva Transnistria elanikku võtnud ka Moldova kodakondsuse.
Euroopa perspektiiv. EL peab selgesõnaliselt ka Ukrainale kordama, et kõik Euroopa riigid, kes on vajalikud kriteeriumid täitnud, võivad taotleda ELi liikmelisust. Nii kummaline ja Ukrainale frustreeriv, kui see ka ei ole, pole ELi riigid suutnud aastaid sellises selges sõnumis Ukrainale kokku leppida. Ka mitte viimaseks idapartnerluse kohtumiseks. Ja sellest võib lugeda selget sõnumit, kui palju siis tegelikult Ukraina totaalsest muutumisest läänelikuks demokraatiaks tegelikult huvitatud ollakse.
ELi ja Ukraina rohkem kui aasta tagasi sõlmitud assotsiatsioonileppe ratifitseerimine kõigi ELi riikide poolt. Lepingu sõlmimise järel oli selge ettekujutus, et Riia idapartnerluse tippkohtumiseks on lepe kõigis ELi liikmesriikides heaks kiidetud. Ometi isegi sellega pole hakkama saadud. Kaheksa riiki pole lepet ratifitseerinud ning neli, seal hulgas Kreeka ja Küpros, pole seda protsessi isegi alustanud.
Tugi Ukrainale oma riigi kaitsel. Kui relvastuse tarnimises Ukrainale on kokkuleppele jõudmine ebareaalne, siis paljusid muid toetavaid tegevusi tuleks teha senisest enam. Näiteks humanitaarabi kodud kaotanud inimestele, abi ja nõu küberrünnakute vastu, kõikvõimalik logistiline ja varustusabi. Näiteks jaanuaris raketirünnakus purustatud Mariupoli inimeste eluasemeid pole rahapuudusel siiani taastatud, olgugi et sellega võinuks ära hoida uute sisepõgenike teket.
Põhimõtteline valik on aga ELi, USA ja teiste lääneriikide jaoks see, kas ka tegelikult soovitakse Ukrainat lääne poliitilisse ja majandusruumi aidata või pole see eesmärk kuigi tõsine. Kui vastus on jah, siis tuleks alustada suuremahulist ning üleüldist abi- ja reformiprogrammi. Euroopal on 20. sajandi keskpaigast sarnane kogemus olemas. See tähendaks kümneid miljardeid eurosid, põhjalikku reformikava ning tuhandeid eksperte nende kavade elluviimiseks. Lisaks suurte lääne ettevõtete julgustatud investeeringuid Ukraina energiavaldkonda, aga ka paljudesse teistesse majandusharudesse. Ukraina on käima lükkamas suurt erastamisprogrammi, milles lääne ettevõtted peaksid kindlasti osalema. Lähiajal on see eriti oluline energiavaldkonnas. Koos demokraatlike riikide ettevõtete raha ja oskusteabega läheks Ukrainasse ka teistsugune töökultuur ja -põhimõtted, mis oleks suureks abiks ka korruptsiooni kärpimisel.
Selleks kõigeks pole palju aega jäänud. Ukraina ühiskonna taluvuspiir läheneb ja Vene kurnamistaktika näib toimivat. Kõige olulisem on aga see, kas on üldse piisavalt Euroopa ja USA poliitikuid, kes on valmis Ukraina muutumisele nii põhjalikult kaasa aitama või rahuldab pigem senine ebamäärasus. Et kui Ukraina peakski tagasi Moskva mõju alla vajuma, siis ohatakse kergelt, et mis parata, aga seekord läks siis nii.
Siinkohal jääb üle meenutada vaid aastatetagust ütelust, et kui EL ei ole edukas oma vahetus naabruses, siis kuidas saab eeldada, et ollakse edukas kuskil kaugemal. ELi tegelikule tahtele ja ka selle praktilisele teostamisele Ukraina puhul vaatavad väga pingsalt Moldova, Gruusia ja teised endised Nõukogude nn vabariigid, aga ka ELi lõunanaabrid Marokost Iraanini. Et teada, keda ja kui tõsiselt tuleks praeguses maailmas võtta.