Kreeka valitsuse otsus panna referendumile võlausaldajatega tehtava võimaliku kokkuleppe tingimused on mitmes mõttes küüniline otsus. Põhimõtteliselt küsitakse ju seda, kas üldse maksta tagasi aastate jooksul võetud laene, ükskõik, milline on täpselt küsimuse sõnastus. Ja selline käitumine on alatu kõigi nende suhtes, kes Kreekale varasematel aegadel laenu andnud, aga eriti nende suhtes, kes on viimasel viiel aastal Kreekale appi läinud, seal hulgas Eesti.
Ei meenu ka, et referendumeid oleks tehtud, kui laene võeti ja seda jätkusuutmatult kulutati.
Teiseks paneb Kreeka valitsus selle referendumiga vastutuse oma õlult rahvale. Et mida iganes referendumil otsustatakse, siis pole see valitsuse valik, vaid rahva oma, mida valitsus peab lihtsalt täitma ning seega pole Tsiprasel ja valitsuse liikmetel edasise suhtes ka justkui mingit vastutust.
Kolmandaks näitab referendumi väljakuulutamine juba praegu, et ega Kreeka valitsus soovigi laenuandnutega kokkuleppele jõuda. Enne referendumit pole enam Kreeka valitsusel milleski kokku leppida, 30. juunil jõuab kätte järjekordne laenumakse tähtaeg, mida ilmselt ei kavatsetagi maksta, siis tuleb referendum, mille puhul on Kreeka kodanikele tegelikult võimatu kirjeldada, mida üks või teine otsus neile endaga kaasa toob. Ehk mida võib kreeklastele tähendada näiteks eurotsoonist lahkumine, võibolla ka Euroopa Liidust lahkumine. Ja et laenud tuleb ikka tagasi maksta. Seega on referendum laenude tagasimaksmise tingimuste üle teatud mõttes ka kreeklaste petmine oma valitsuse poolt, sest ühe või teise valiku tagajärgi pole võimalik piisavalt selgelt välja tuua.
Igal juhul jääb Kreeka võlateema pingeid hoidma kogu suveks ja kauemakski. Seda just oma ettearvamatuse tõttu. Kehv lugu on see, et Kreeka probleemipuntral on võime kogu Euroopa majandust ja rahandust õõnestada. Paraku on usaldus ja emotsioonid need, mis nii Euroopa-siselt kui -väliselt edasisi samme ning Euroopa majanduse tervist mõjutama hakkavad.
Euroopa Parlamendi liige
renew europe.
