Ilma kaastundeta pole me midagi väärt

Mõni kuu tagasi ennustatud põgenikekriis on Euroopas käes. Kriis, mis ähvardab vale või aeglase käsitlemise korral lõhestada Euroopa Liidu, kasvatada pingeid ELi liikmesriikides ja liikmesriikide vahel. Tegemist on suurima põgenikelainega Euroopas pärast Teist maailmasõda ning keerulisima kriisiga Euroopa Liidule viimastel kümnenditel.

Paljud on näinud mõne päeva tagust fotot 3aastasest väikesest Süüria poisist Aylan Kurdist lebamas üksi ja surnuna Türgi rannal. Merre jäid ka ta paar aastat vanem vend ja ema. Austria maanteeveerelt leiti kaubik kümnete lämbunud põgenikega, seal hulgas lastega.

Need on vaid kaks maailma ette jõudnud traagilist näidet katastroofist, mis rullub lahti siinsamas Euroopa vahetus naabruses ning nüüd juba ka Euroopas. Ja mille põhjustega pole seni suudetud toime tulla. Kuigi ainuüksi Süüria kodusõja tagajärjed on sajad tuhanded hukkunud ja üle kuue miljoni inimese jäänud koduta.

Maailm, sealhulgas Euroopa on seni Süüria sõja lõpetamisel ning ISILi äärmuslaste peatamisel ehk rahu saavutamisel ebaõnnestunud. Rahu tuleb senisest aktiivsemalt püüda edasi nii Süürias, Iraagis, Liibüas kui paljudes teistes Euroopa vahetutes naaberriikides, sest vaid see on lahendus sõjapõgenike liikumise lõpetamiseks. Samas on sõja lõpetamise hoovad siiski kohalike pealike, mitte Brüsseli või Washingtoni käes.

Jah, tuleb senisest palju enam teha, et rahu saavutada, Lähis-Idas olevaid põgenikelaagreid paremini varustada, inimsmugeldajatest kurjategijatega võidelda ning otsida põgenike kohtlemiseks humaansemaid ja vähem ohtlikke viise. See kõik aga võtab aega ning mõju on aeglane. Inimesed on aga hädas ning meeleheitel nüüd ja praegu ning loodavad võimalusele päästa oma lapsi ja ennast ning alustada kuskil uut elu, mis poleks täis vägivalda. Ja tulevikus võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Sellele annab kinnitust see, et enne Süürias sõja puhkemist oli Süüriast pärit nn majanduspagulasi minimaalselt. Põgenikelaine kaasnes otseselt sõjaga ehk inimeste põgenemisega oma laste ja enda elu eest.

Aeg on otsas

Väikese Aylani elamata elu andis karmilt märku, et aeg on otsas. Euroopa liidritel pole otsustamist ja tegutsemist võimalik enam kuhugi lükata. Iga viivitatud päev teeb olukorda hullemaks. Tegelikult pole ka mingit selget põhjust, miks ELi riikide sise- ja justiitsministrid kogunevad alles 14. septembril ning valitsusjuhid veelgi hiljem. Põgenikekriis vajab kiiret reageerimist, sest lisaks sõjapõgenike kannatustele kahandavad ka pildid uppuvatest inimestest Vahemerel, lämbunutest kaubikus, meeleheitel rahvast Budapesti jaamas ka ELi oma kodanike usku ELi võimekusse tagada Euroopas endas inimõiguste kaitse.

Euroopa Liidule pole kiire tegutsemine paraku loomuomane, sest EL pole loodud kiiresti arenevate kriisidega toimetulekuks. EL soovib leida konsensust 28 liikmesriigi vahel ja see võtab aega ning sedagi eeldusel, et kõik liikmesmaad on otsustamiseks valmis ehk on piisavalt tahet. Selle hulka kuulub ka eeldus, et mõned Ida-Euroopa riigid lõpetavad põgenikud-pole-meie-asi-koalitsioonide loomise ning on valmis tegelikult panustama humanitaarkatastroofi ohvrite abistamisse, mitte ei piirdu formaalsete valvelausetega.Sõjapõgenike abistamisest keeldumine käib paljude eurooplaste inimväärikuse pihta.
Edasine põgenikekriisi süvenemine on ka vesi nii natsionalistlike kui Euroopa Liidu-vastaste poliitiliste jõudude veskile paljudes riikides ning seega muudab venitamine otsustele jõudmise juba lähitulevikus veelgi keerulisemaks.
Tänasest Euroopast teevad Euroopa need väärtused, mille pärast Eestigi soovis võimalikult kiiresti vaba maailmaga liituda. Inimõigused ja õigusriik ning austus elu vastu. Sellest tulebki edasistes otsustes lähtuda nii Brüsselis kui Tallinnas.

Palju kaasnevaid riske

Põgenikekriisi venimine kätkeb endas ka muid riske. Kui toimivaid otsuseid ei suudeta teha ning kriis paisub edasi, siis ilmselt kohe ei juhtu muudes valdkondades küll midagi, kuid õige pea on paistmas Schengeni vaba liikumise ruumi lõputuled. Formaalselt ja tuimalt on võimalik suhtuda ka vaesemate ELi liikmesriikide eelarvesoovidesse, tööjõu vabasse liikumisse ELi sees, aga ka Venemaa edasistesse möiretesse. Tänane ükskõiksus sõjapõgenike kriisi lahendamisele aktiivselt kaasa aitamisel mängib pigem varem kui hiljem valusalt kättekogu Euroopale. Ka Eestile.

Kui Ungari peaminister ütleb küüniliselt, et põgenikeprobleem on vaid Saksamaa mure, siis on see pikk samm ELi seesmise lõhkumise suunas. Põhjendades oma lauset sellega, et põgenikud tahavadki minna Saksamaale, mitte jääda Ungarisse, on veel lisaannus küünilisust. Kui Ungari on ametlikul tasandil teinud kõik selleks, et anda teada, kuidas sõjapõgenikud pole Ungaris teretulnud ning hoiak niigi palju läbi elanud inimestesse on pehmelt öeldes vaenulik, siis miks peaksidki need inimesed soovida jääda kohta, kus nendesse taas vaenulikult suhtutakse.

Euroopa Liidu ühe liikmesriigi pealinna Budapesti raudteejaama olukord, kus teiste põgenike seas ka lapsed magavad päevi ja päevi põrandal, ei räägi just liigsest abivalmidusest, rääkimata laste õiguste konventsiooni täitmisest.

Mida teha?

Mida siis ELi valitsusjuhid peaksid tegema? Ära tuleks muuta nn Dublini mehhanism, mis ütleb, et põgenikuga peab tegelema see liikmesriik, kuhu põgenik esimesena saabub. See ongi olnud suur osa ELi sisese probleemi sisust, sest Kreeka ja Itaalia vajuvad lihtsalt põgenikelaine all kokku. Samuti on selge, et kuigi kaua ei saa kesta olukord, kus viis ELi liikmesriiki annavad varjupaiga 75%-le sõjapõgenikest, samas kui mitmed teised üritavad Euroopa ühisest probleemist mööda vaadata.
Samuti tuleb ELi juhtidel leida lõpuks adekvaatne toimiv lahendus, kuidas sõjapõgenikke ELis inimlikult paigutada, et need inimesed saaksid oma eluga uuesti alustada ning ühelgi riigil poleks liiga suur koormus. On selge, et Euroopa Ülemkogu eelmise kokkusaamise otsused ei toimi, sest vaid selle mõne nädalaga on sõjapõgenike arv kiiresti kasvanud ning lisandunud on nendega ebainimlik ümberkäimine mõnes liikmesriigis.
Samas võiks silme ees hoida ka arve, millest räägime. Euroopas on 500 miljonit inimest. Sel aastal on sõjapõgenikke Euroopasse jõudnud 320 000. See pole 0,1 protsentigi Euroopa elanikkonnast. Saksamaa on teatanud valmisolekust võtta vastu 800 000 sõjapõgenikku ehk 1% oma rahvaarvust. See tähendab, et Euroopa saab tegelikult sõjapõgenike aitamisega hakkama. Kui on tahet.

Eesti ja sõjapõgenikud

Eesti puhul on seni räägitud sellise hulga sõjapõgenike abistamisest, mis on 0,01% Eesti elanikkonna suurusest. Ehk ühe lõõtsaga suurema liinibussi täis või üks lennukitäis. Eesti saab nende inimeste aitamisega ja neile uue alguse võimaldamisega hakkama. Saab ka mitme bussi- või lennukitäie inimeste aitamisega hakkama. Eelolevatel ELi ministrite kohtumistel peaks Eesti lähtuma tegeliku lahenduse leidmise võimalikkusest, sõjapõgenike aitamise tegelikust vajadusest ning Eesti tegelikust võimekusest. Pealegi pole senistel Ülemkogu otsustel niikuinii lootust senise sisuga püsima jääda.
Ka tuleb silmas pidada, et ELi läbikukkumine põgenikekriisi lahendamisel annab tagasilöögi neissegi valdkondadesse, mis on Eestile väga olulised. Kõik on kõigega seotud ning valikulisel solidaarsusel pole pikka iga.

Eesti poliitikud ja teised ühiskonnaliidrid peavad võtma aga selge initsiatiivi, et selgitada, arutada ning otsustada. Lähtudes sellest, et Eesti on südametunnistusega ja inimõigusi austav riik. Maha tuleb võtta eelarvamused ja hirmud, et koos võimalike suhteliselt väheste sõjapõgenikega saabub apokalüpsis.

Euroopa suurimas humanitaarkriisis tuleb tegutseda erakondadeüleselt võimalikult laia üksmeelega. Valitsus peab aitama kohalikel omavalitsustel leida parimad toimivad lahendused, et võimalikud Eestisse tulevad sõjapõgenikud saaksid ise oma eluga võimalikult kiiresti edasi minna – asuda tööle ja minna kooli. Eesti ühiskond saab sellega hakkama.
Oluline on ka see, millise hoiakuga me Eestisse saabuvaid sõjapõgenikke vastu võtame. On elementaarne, et ka inimese motivatsioon võimalikult kiiresti sulanduda ja töö leida, on seda suurem, kui ta tunnetab, et temasse suhtutakse sõbralikult. Vaenulik vastuvõtt tekitab hoopis midagi muud. See on lihtsalt inimlik.

Peaksime püüdma tõmmata ka joone nende vahel, kes on praegusel hetkel tuleviku pärast mõistetavalt mures ebaselguse tõttu, ja nende vahel, kes teadlikult kütavad vihakõnet. Sest üks, mis Eesti ühiskonda võib pikaks ajaks mürgitada, on vihakõned ning nii avalik kui varjatud sallimatus. Eriti kehv on see, kui vihakõnede leviku eest hoolitseb mõni poliitiline jõud. Sel juhul on tegemist aga lihtsalt poliitiliste kriminaalidega. Ka karistusseadustikku tuleks täiendada nii vihakõnede kui ähvarduste lubamatuse osas.

Olen kindel, et tegeliku pildi selginemisel ning eelarvamuste kokkukukkumisel on suur osa Eesti ühiskonnast valmis, et Euroopa Liit püsib jätkuvalt koos ka keerulistes olukordades ning ka Eesti panustab jõudu mööda sõjapõgenike aitamisse, andes neile võimaluse alustada uut vägivallahirmuta elu. Nii nagu paljud teised ühiskonnad suhtusid meie kümnetesse tuhandetesse kaasmaalastesse, kes Eestist eelmisel sajandil vägivallahirmus lahkusid.

Väikese Aylani ja tema paar aastat vanema venna Galipi elu jäi elamata. Isa mattis oma lapsed ja abikaasa Süüriasse. Riiki, kust nad sõja eest olid põgenenud. Meie siin Eestis saame ka aidata, et elamata jäänud elusid oleks vähem. Ilma kaastundeta pole me midagi väärt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s