On üllatav, kui paljudele on üllatav, et Venemaa sekkus Süüria kodusõtta Assadi poolel sõjaliselt. Kui palju jõutakse praeguse Venemaa käitumise üle üllatuda. Sissetung Gruusiasse, Krimmi annekteerimine, sissetung Ukraina idaossa, sekkumine Süüria kodusõtta – ja ikka üllatutakse. Tegelikult võiks lõpuks pärale jõuda, et Vene president Putin mõtleb ja tegutsebki hoopis teistel alustel, kui demokraatlike lääneriikide liidrid. Ja oluline erisus on siin valmisolek sõjalise jõu kasutamiseks ka siis, kui selle tulemus pole lõpuni selge.
Süüria kodusõjas hukkuvad iga päev kümned ja põgenevad Euroopasse sajad inimesed, miljonid süürlased on juba mööda ilma laiali. Sest peale ISILi hirmutegude on paljud süürlased kodumaalt põgenenud ka Assadi repressioonide eest. Kuid nüüd on Venemaa tekitanud Süüriasse uue reaalsuse.
Süüria kodusõtta sekkumiseks ja Assadi režiimi toetamiseks on Venemaa juhtidel hulk põhjuseid, millega iseend ja oma ühiskonda veenda. Kõigepealt – et saavutada rahvusvaheliselt võimalikult mõjukas positsioon, tuleb võtta ette praeguse maailma kõige pakilisem probleem. Ja see on Süüria kodusõda, mis on ülisuur poliitiline ja humanitaarprobleem, arvestades nii hukkunute kui põgenike arvu, millele lõppu ei paista.
Ilmselt Vene juhid palju ei eksi, kui eeldavad, et suurem osa eurooplastest soovib Süüria kodusõja ja põgenikelaine lõppu, isegi kui see tähendab Assadi võimul jätkamist. Ja sõda on lihtsustatud lähenemises praeguses seisus võimalik lõpetada nii, et keegi konflikti osapooltest saavutab olulise sõjalise ülekaalu. Täna on need jõukeskused Assadi režiim ja äärmusorganisatsioon ISIL. Paraku muud opositsioonijõud pole aastate jooksul erilist edu saavutanud. Nii ongi Venemaal lihtne lähtuda valikust, kas tuleviku Süüria on pigem Assadi režiim või ISIL ning sellist lihtsakoelist lähenemist ka rahvusvaheliselt välja pakkuda. Seda kinnitab ka Venemaa esimeste päevade tegevus, kus rünnakuobjektid on kõik Assadi vastased jõud ning mitte niivõrd ISIL.
Eks Venemaa sekkumisele Süürias on kaasa aidanud ka see, et lääneriigid pole aastaid suutnud sõda lõpetada ning põgenikevoog Euroopasse ainult paisub. USA oli mõni aasta tagasi lähedal sõjalisele sekkumisele Süürias, kuid see jäi ära ning siis oli Venemaa sellise sekkumise üks suurimaid kriitikuid. Nüüdseks on Venemaa Süürias tekitanud aga uue reaalsuse, mis tähendab seda, et kõik teised on sundseisus ning Venemaata ei saa Süüria kodusõja lõpetamiseks ühtki lahendust pakkuda.
Ka ei ole Venemaal kahjuks jätkuvalt midagi lääneriikide ärritamise vastu. Seda enam, et NATO liikmesriik Türgi tunneb end juba otseselt puudutatuna.
Teine Vene sekkumise põhjus on hoiak, et autoritaarsete liidrite kukutamisel peab olema lõpp. Eks nähakse selles teatud ohtu ka Venele endale. Hussein ja Iraak, Gaddafi ja Liibüa ning teatud mööndustega ka Mubarak ja Egiptus – need on paraku näited, kus riik sai diktaatorist vabaks, kuid järgnenud on aastad vägivalda ja anarhiat. Assadi toetamisega soovib Venemaa saata ka sõnumi selle trendi lõpetamisest.
Kolmandaks põhjuseks on usk, et Süüria senisel režiimil on lootust jätkata ning olla Venemaa lojaalne liitlane Lähis-Idas. Kuid ainult Süüria praeguste juhtidele sõpruse taotlusega Venemaa ei piirdu. Nii on juba loodud koalitsioon Venemaa, Süüria, Iraak ja Iraan ning suure tõenäosusega on sellega sisuliselt liitumas ka Egiptus ja Liibanon. Seega on Venemaa potentsiaalsete liitlaste kandepind laiemas Lähis-Idas oluliselt ulatuslikum. Sanktsioonide kadumisel laienevad oluliselt ka Iraani võimalused selles koostöös kaasa lüüa.
Neljas argument on Vene juhtkonnale näidata end tegutsejana mitte ainult laiema Lähis-Ida riikidele, vaid globaalselt. On saadetud sõnum, et Venemaa pole valmis sõjaliselt sekkuma ainult endise Nõukogude Liidu aladel, vaid ükskõik kus. Nii mõnegi maailma piirkonna jaoks saab see sõnum võimenduse sel taustal, kus USA ja EL on vägagi vaoshoitud. Seega on Vene liidrite ettekujutuses võimalik kasvatada autoriteeti või ka hirmu, sest nende hinnangul on see tihti üks ja seesama.
Kindlasti ei saa välistada ka viiendat argumenti ehk Vene lootust, et sekkumine Süürias hägustab reaktsioone ja vaadet jätkuvalt Ukraina idaosas ja Krimmis toimuvale. Samuti soovi, et kokkulepete nimel Süürias on lääs valmis senisest enam läbi sõrmede vaatama Ukrainas toimuvale ning Vene huvidele nii Ukrainas kui kogu endise Nõukogude Liidu aladel.
See on koht, kus lääneriigid ja sealhulgas Eesti ei tohi lubada erinevate konfliktide käsitlemise piiride hägustumist. Ükskõik millised võimalikud kokkulepped Venemaaga Süüria sõja peatamiseks ei tohi kahjustada põhimõttekindlust Vene agressiooni lõpetamiseks Ukrainas.
Kindlasti kaasnevad sõjalise tegevusega Süürias ja võimalik, et peagi ka Iraagis, Venemaale mõned riskid.
Suurim neist on, et kiiret sõjalist edu ei tule ning konflikt Assadi, ISILi ja teiste rühmituste vahel jääb kestma. Inimesed hukkuvad ja põgenevad endiselt ning Venemaa ei saa sõjalõpetaja au. Samuti on kestev sõjaline tegevus Venemaale majanduslikult kurnav.
Teine risk on see, et sekkumisega Assadi poolel Süüria kodusõtta on Venemaa seadnud oma kodanikud ISILi ja teiste äärmusorganisatsioonide karistusoperatsioonide sihtmärgiks. Kui selle tulemusel peaksid kuskil hukkuma süütud Vene kodanikud, siis võib eeldada, et pahameel ühiskonnas on kiire tekkima. Ka Afganistani sõja haavad pole Venemaal veel armistunud.
Kokkuvõtteks on Vene juhtidel Süüria sõtta sekkumiseks iseendale ja oma ühiskonnale siiski argumente küll. Ja Euroopa, USA ning teised lääneriigid on veelgi raskemate otsuste ja valikute ees. Aga need valikud tuleb teha. Ligi viis aastat selle sajandi suurimat humanitaarkatastroofi on ränk hind ning Venemaa ühepoolne sekkumine lootuses oma liitlast Assadi tugevdada ei too süürlaste kannatuste lõppu lahemale. Eeldus mingikski toimivaks lahenduseks on vaid koostöös, mitte Vene globaalse vastasseisu ambitsioonide rahuldamises Süüria rahva arvel.
Lähituleviku Nobeli rahupreemia võiks saada keegi, kes hoolib ja kel on võimekust luua rahu. Antud juhul aitama süürlased olukorda, kus nad ei peaks enam põgenema ei valitseva režiimi ega sissetungivate äärmuslaste eest.