Olen määratud ELi-Arktika suhete raportööriks Euroopa Parlamendis. Sellega seoses toimunud ELi-Venemaa parlamentaarse koostöö delegatsiooni kohtumisel ütlesin, et olukord Arktikas on lühikese ajaga märkimisväärselt muutunud ning riskid kasvanud.
Euroopa Liidul oleks ekslik käsitleda Arktikat, kui igavesti rahulikku ja teistest rahvusvahelistest sündmustest puutumatut piirkonda. Eelkõige peame enam rõhku pöörama keskkonnakaitsele ja julgeolekuküsimustele.
Julgeolekumõõdet Arktikas on seni liiga vähe käsitletud. Ka tänavu kevadel avaldatud Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse Arktika-teemaline ühisteatis ei käsitle julgeolekut ega geopoliitikat üldse. Seda enam peab Euroopa Parlament oma raportis julgeolekumõõdet käsitlema ja nõudma ka korralikku ELi Arktika-suunalist strateegiat.
Euroopa huvi on, et Arktika jääks madala riskiastmega piirkonnaks, kuid see ei tähenda, et silmi võiks sulgeda näiteks Venemaa tegevuse osas oma arktiliste piirkondade suuremal militariseerimisel.
Ka Ukraina sündmused kajastuvad Arktika-poliitikas, sest Venemaa vetostas Euroopa Liidu vaatlejastaatuse Arktika Nõukogus just ELi kriitika tõttu Venemaa sekkumisele Ukrainas.
Arktikaga seotud arengud on nii julgeoleku-, energia- kui keskonnavallas ka Eestile väga olulised. Arktikaga seotud geopoliitilised arengud mõjutavad julgeolekuolukorda kogu Põhja-Euroopas ja laiemalt. Oluline on järjepidevalt jälgida ja analüüsida Arktikaga seotut, eelkõige poliitilisest ja sõjalisest, kuid ka majanduslikust küljest, eriti mis puudutab nafta ja gaasi leiukohti ja nende kasutuselevõtmist ning laevandust ja meretranspordi koridore.