Euroopa julgeoleku olukord on läinud järjest hapramaks ning seda eeskätt ISISe ja teiste terrorirühmituste tegevuse, Venemaa agressiivse käitumise ning Euroopa naabruses oleva vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu. See tähendab, et Euroopa peab iseenda kaitsmiseks ja turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni. Euroopa riikide kaitsekoostöö on seni olnud tagasihoidlik ning loodetud on peamiselt NATOle, kuigi kõik Euroopa Liidu riigid isegi ei kuulu NATOsse. Ka NATO kontekstis ei kesta lõpmatuseni olukord, kus ligi kolmveerand kõigist kuludest katab USA üksi ning Euroopa veeretab vastutust oma turvalisuse eest peamiselt ameeriklastele.
Ütlen kohe alustuseks, et NATO rolli oli, on ja jääb tähtsaks, kuid Euroopa peab ise palju rohkem panustama ning kasutama ära kõik võimalused on turvalisuse ja kaitsevõime suurendamiseks ja seda ka Euroopa Liidu kontekstis.
Euroopa Parlament ongi seetõttu ette valmistamas raportit Euroopa Liidu kaitsekoostöö tihendamise ehk ELi kaitseliidu (defence union) kohta. Ma olen nimetatud selle raportööriks. Selle raporti peamine eesmärk on näidata ära need kohad, kus ja kuidas saab Euroopa Liit teha senisest palju enam, et toetada ja täiendada NATOt. Alates ka ELi riikidele antavast soovitusest kulutada 2% SKPst kaitsekuludele kuni infrastruktuuri rahalise toetamise ja kaitseväe-Schengeni loomiseni. Võib ju lõpmatuseni rääkida kaitsekulude efektiivsuse suurendamisest, mida tuleb ka teha, kuid samas on teatud kvaliteeditasemele jõudmiseks vaja ka kvantiteeti.
Lissaboni leping annab ELi kaitsekoostööks oluliselt suuremad võimalused, kui neid seni on kasutatud. Seega saab Euroopa kaitsekoostööd oluliselt parandada praeguses õiguslikus raamis. Võib küsida, miks seda seni pole tehtud, kuid eks peamine põhjus ole olnud selles, et mingit suurt vajadust pole justkui olnud, sest julgeolekupilt polnud varasematel aastatel oluliselt halvenenud. Nüüd on aga asjad teisiti. Alates eelmise sügise Pariisi terrorirünnakutest on ELis terrorioht hüppeliselt kasvanud ning enamiku ELi riikide kodanike meelest on just julgeolek see, millele ka EL peab palju rohkem tähelepanu ja ressurssi kulutama. Ka ELi vahetus naabruses läheb olukord järjest kehvemaks. Süüria sõjale on viimasel paaril aastal lisandunud Vene sissetung Ukrainasse, kasvanud on ebastabiilsus Egiptuses ja Liibüas ning ka neist lõunasse jäävates riikides Aafrikas, riigipöördekatse Türgis, suurenenud pinged Iraani ja Saudi Araabia vahel jne.
Euroopa armeest pole praegu veel aga suurt mõtet rääkida ja sellega kõhklejaid ehmatada, sest see on hetkel ebareaalne. Ka pole põhjust rääkida sellest, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi – NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekustega toetada. Ei maksa unustada, et mitte kõik ELi riigid pole NATOs ning ka nende süsteemne kaasamine on vajalik.
kaitseklausel on tühi
Seega olud nõuavad, et ELi kaitsekoostöö ja partnerlus NATOga oleks senisest palju konkreetsem ja tõhusam. ELi aluslepingutes sätestatud julgeoleku- ja kaitsevõime loomine pole kuigi kaugele jõudnud, kuigi ELi lepingu 42. artikkel näeb ette ELi kaitsepoliitika järkjärgulise väljakujundamise, mis viib ELi ühiskaitse loomiseni. Samas aluslepingu artiklis on kirjas kaitseinstitutsioonide asutamine ning Euroopa ühise võimete ja relvastuspoliitika määratlemine. Kusjuures ELi tegevus peab ühilduma NATO omaga, et tugevdada ka NATOt ja muuta tõhusamaks territoriaalse, piirkondliku ning ka globaalse julgeoleku- ja kaitsevõime.
Euroopa Ülemkogu kaitseteemalisel kohtumisel 2015. aasta juunis nõudsid ELi riikide juhid, et Euroopa teeks kaitsevaldkonnas rohkem ja süstemaatilisemat koostööd ning sealhulgas kasutaks selleks ka ELi raha. Prantsusmaa tegi pärast Pariisi terrorirünnakuid 17.novembril 2015 ettepaneku kasutada ELi lepingu 42. artiklit ning taotles teiste liikmesriikide abi. Samas ainult vähestel liikmesriikidel oli sel ajal vajalik tahe ja võimekus, et mingitki abi anda.
Seega tuleb nüüd ELil ja tema liikmesriikidel end kokku võtta ja asuda kaitsepoliitika vallas tegema seda, mis siiani tegemata on olnud. Lissaboni leping annab Euroopa kaitseliidule kindla lause ning seetõttu on mõttekas Euroopa kaitseliit asutada ja siduda see ka ELi järgmise mitmeaastase poliitilise- ja finantsraamistikuga.
Kahjuks on ELis tihti nii, et midagi võetakse otsustavalt ette siis, kui pauk on juba ära käinud. Nii on see olnud näiteks põgenikekriisiga ning terrorirünnakutega. Kaitsekoostöö viimine uuele tasandile oleks siiski ka ennetava iseloomuga, sest vastasel juhul võib olla juba liiga hilja.
ELil on küll mitme riigi sõjaväelastest koosnevad lahingrühmad, mis saavutasid täieliku tegevusvõimsuse juba 2007. aastal, kuid neid pole seni veel kordagi kasutatud. Olgugi, et nad loodi selliste sõjaliste ülesannete täitmiseks, mis on humanitaarse eesmärgiga või on seotud rahuvalve ja rahu sõlmimisega. Sellegipoolest ei suudetud lahingurühma kasutamises kokku leppida näiteks ei Mali ega Kesk-Aafrika Vabariigi puhul, kus tegevuse iseloom oleks selgelt lahingrühma eesmärkidele vastanud. Lahingrühmad tuleb nüüd aga asendada muutunud julgeolekukeskkonna konteksti ning olla valmis ka nende kiireks rakendamiseks.
Kui välja arvata Euroopa Kaitseagentuuri loomine, siis ei ole siiani ühtegi teist ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika konkreetset osa kavandatud. Samas kui ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika kohaselt peab EL süstemaatiliselt edendama kaitsealast koostööd kõigi kaitsevõimete alal, et reageerida välistele kriisidele, arendada ELi partnerite suutlikkust, tagada Euroopa turvalisus ning luua ka tugev Euroopa kaitsetööstus, mis on Euroopa kaitsealase tegevuse sõltumatuse tagamiseks ülimalt oluline.
Võti on koostöö NATOga
Võtmesõna ELi ja ELi liikmesriikide võimekuse arendamisel on üheselt koostöö NATOga. 8.juulil 2016 kirjutasid Euroopa Ülemkogu ja komisjoni president ning NATO peasekretär alla ühisdeklaratsioonile, mis rõhutab vajadust tugevdada ELi ja NATO koostööd julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning ütleb, et ELi ja NATO koostöö peab hõlmama ühist vastupanuvõime suurendamist idas ja lõunas, samuti kaitsealaseid investeeringuid. Nii EL kui NATO on seisukohal, et EL ja NATO peavad parandama oma tegevuste ühilduvust ja koostoimet, sest see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses.
On terve rida küsimusi, kus EL saaks kiirete ja selgete otsustega paremaks ja praktilisemaks muuta nii oma seesmist kaitsekoostööd kui ka koostööd NATOga. Nii on Euroopa sees liitlaste sõjaväelaste liikumine riigist riiki väga vaevaline, bürokraatlik ja aeganõudev. ELi liikmesriikide haldusmenetlused aeglustavad asjatult kiirreageerimisjõudude piiriülest liikumist ELi territooriumil. EL peab looma süsteemi, mis seda muudab ehk millega koordineeritakse kaitseväe isikkoosseisu, seadmete ja varustuse kiiret liikumist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesandel siis, kui tuleb kasutusele võtta solidaarsusklausel ning kui on kohustus anda abi ja toetust kõigi nende käsutuses olevate vahenditega ehk luua tuleb nn kaitseväe Schengen.
2% kaitsele ka ELis
Ja loomulikult tuleb ka ELi riikidel nagu NATO liikmesriikidelgi seada eesmärgiks 2% SKPst kulutamine kaitsele. See oleks selge signaal ELi ja NATO ühtsetest hoiakutest. Sellele tuleb ELi kaitsepoliitika teostamiseks lisada ka panus ELi ühisest eelarvest ning õige koht seda konkreetselt käsitleda on uus mitmeaastane ELi finantsraamistik.
Lisaks otsesele praktilisele küljele väljendab ELi raha kasutamine kaitsevõime suurendamisel ka selgelt solidaarsust ning see võimaldaks kõikidel liikmesriikidel suurema ühise jõupingutuse kaudu parandada ka oma sõjalist võimet.
ELi ühtse kaitsepoliitika ehk kaitseliidu esmane tegevuskava peab hõlmama ka NATO projekte, mis käsitlevad võitlust hübriidohtudega, operatiivkoostööd, sealhulgas merel, rännet, küberjulgeolekut ja -kaitset, kaitsevõimet, kaitsealase tehnoloogia- ja tööstusbaasi tugevdamist, sõjalisi õppusi ning ELi ida- ja lõunanaabrite kaitse- ja julgeolekuvõimet.
EL saab rahaliselt toetada näiteks rahvusvaheliste NATO pataljonide paigutamist ELi idaserva liikmesriikidesse, toetades vajamineva infrastruktuur, nagu kasarmud ja muud hooned, teed jms rajamist. Praegu on enamik sellest koormusest nende üksikute konkreetsete liikmesriikide õlgadel, kes oma geopoliitilise asukoha tõttu liitlaste suuremat kohalolu vajavad. Samas on liitlaste suurem kohalolu konkreetsetes riikides kogu NATO ja ELi liikmesriikide kaitseks ning seega on õigustatud ka täiendava kulu solidaarne jaotus.
EL peab lükkama hoo sisse ka kaitsealaste teadusuuringute programmile ning alustada tuleb Euroopa ühise võimekuse ja relvastuspoliitika väljatöötamisega. Selle juurde käib ka senisest suurem panustamine ELi riikide kaitsetööstuse arendamisse, et vähendada sõltuvust kolmandatest osapooltest.
Euroopa kaitsetööstuse turg peab olema senisest paremini toimiv ja kergesti juurdepääsetav, et liikmesriikidel oleks võimalik muuta kaitse- ja julgeolekueelarvet efektiivsemaks. Paraku ei ole siiani koostatud usaldusväärset Euroopa kaitsetööstuse poliitikat, mis tagaks parema konkurentsivõime, läbipaistvuse ja väiksema bürokraatia.
Praktilised sammud vajavad ka poliitilist raamistikku, et tagada ka piisav poliitiline tähelepanu. Nii oleks mõistlik ELi kaitsevoliniku ameti loomine ning ELi riikide kaitseministrite regulaarne kokkusaamine. Ka ELi sõjaliste operatsioonide peakorteri asutamine on vajalik nii koostööks NATOga kui oma operatsioonide planeerimiseks ja läbiviimiseks.
Need liikmesriigid, kes on valmis üksteise suhtes võtma siduvamaid kohustusi, võiksid ELi raames sisse seada alalise struktureeritud koostöö, mille raames saaks luua rahvusvahelised jõud, mis oleksid kasutatavad ELi ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas. Üks võimalus selleks on ELi lahinggrupisüsteemi edasiarendamine.
Midagi toimivat ei saa aga Euroopa Liidus luua liikmesriikide aktiivse osaluseta. Kaitsepoliitika väljakujundamiseks on vaja siduva iseloomuga ELi riikide ja institutsioonidevahelist kokkulepet, milles tuleb kirja panna kõik ELi kaitsepoliitilised algatused, investeeringud, meetmed ja programmid.
Euroopa saab ja peab oma turvalisusesse panustama senisest rohkem enne, kui on liiga hilja. Paraku on valdkondi, kus tagajärgedega tegelemine kahju korvata ei suuda ning kaitse ja julgeolek on üks nendest. Seda ennetavat eesmärki Euroopa kaitseliidu idee kannabki. NATOl ja Euroopa Liidul koos on Euroopa kaitsevõime ja heidutuse tugevdamiseks tegevusvõimalusi küll. EL saab muutuda lõpuks ka NATOle kauaoodatud tõsiseks partneriks.