Arktika on saamas senisest enam ka julgeoleku- ja energiapoliitika osaks ning ELil on aeg luua senisest terviklikum Arktika-suunaline poliitika, mis arvestaks Arktikas toimuva kõiki aspekte. See tähendab senisest rohkem läbimõeldud lähenemist kliimamuutuste, keskkonna- ja merendusalastele, sotsiaal-majanduslikele kui ka julgeolekualastele arengutele Arktikas.
Arktika on järk-järgult muutumas geopoliitiliselt olulisemaks. Geopoliitilised arengud selles piirkonnas mõjutavad ka julgeolekuolukorda Põhja-Euroopas ning maailmas laiemalt. Peame hoidma Arktika väheste pingetega piirkonnana ning ära tuleb hoida Arktika militariseerimine. Samas vajab see kõik läbimõeldud tegutsemist, mistõttu Euroopa Liidul on aeg hästi läbi mõelda, kuidas rahuliku Arktika jätkumisse panustada.
ELil on võimekus olemas, et aidata kaasa võimalike julgeolekuprobleemide lahendamisele ja konfliktide ennetamisele. Näiteks peaks EL koostöös liikmesriikidega kaasa aitama tsiviiljulgeoleku mehhanismide rajamisele ning kriiside ja katastroofide ohjamise võimekuse ning otsingu- ja päästeoperatsioonide taristu tõhustamisele.
Ühtlasi on ELil pikaajaline kogemus Arktika piirkonnaga, mis annab head eeldused senisest suurema panuse andmiseks piirkonna arengusse. EL soovib saada Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse, kuigi on ka juba praegu de facto Arktika Nõukogus vaatlejaks. Võttes arvesse, et EL on Arktikaga seoses juhtiv rahastaja maailmas, oleks mõistetav, et EL saaks Arktika Nõukogus silmapaistvama vaatleja staatuse.
Olen koos Soome europarlamendi saadiku Sirpa Pietikäineniga EL-i Arktika-suunalise raporti autor. Geopoliitika, rahvusvahelise koostöö ja julgeolekuprobleemide kõrval käsitleb raport ka kohalike kogukondade küsimust, keskkonnaprobleeme ja vajadust võidelda kliimamuutuste vastu. Raport on kavas Euroopa Parlanendis hääletusele panna veebruari lõpus.