Lõpetasin just visiidi Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse. Mõlemad riigid elavad nii ettevaatlikus ootuses kui ka ebakindluses ja hirmus. Märksõna on Põhja-Korea. Riik, mis on aastakümneid oma lõunanaabri, aga ka Jaapani suhtes olnud agressiivne ja rõhutatult vaenulik. Riik, mille relvajõudude suurus on maailmas neljandal kohal. Kus kõik noormehed peavad läbi tegema 9-aastase ajateenistuse ning nüüd ka naised, küll mõne aasta võrra lühema. Põhja-Korea on end hambuni relvastanud ning raketid on suunatud ka piirist 50 kilomeetri kaugusel olevale Lõuna-Korea pealinnale Soulile, milles koos ümbritseva alaga elab 20 miljonit inimest. Sellises olukorras on Lõuna-Koreas üles kasvanud mitu põlve inimesi. Aga nüüd on kõigele sellele lisandunud veel ka tuumarelvaoht. Nimelt on Põhja-Korea teatanud, et kavandatu on ellu viidud ning tuumarelvad on olemas. See on lisaks Lõuna-Koreale ja Jaapanile ajanud ärevile ka USA, keda Põhja-Korea on projitseerinud oma olulise vastasena.
Eelmisel aastal käiski USA presidendi Trumpi ja Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-un vahel pidev ähvarduste pingpong, kus üksteisel lubati nina veriseks lüüa. Samal ajal muutusid erinevatel põhjustel järjest murelikumaks ka Põhja-Korea traditsioonilised toetajad Hiina ja Venemaa. Kõige selle tulemusel karmistati veelgi Põhja-Korea vastaseid sanktsioone ning ka Hiina hakkas lõpuks neist suures osas kinni pidama. Ja sel on juba Põhja-Korea majandusele reaalne mõju. Nii vähenes ainuüksi selle aasta esimese kahe kuuga kaubavahetus Hiinaga 50 protsenti ja samas kogu Põhja-Korea kaubavahetusest ongi 95 protsenti Hiinaga. Seega on Põhja-Korea hakanud tundma ka tegelikku rahvusvahelist survet, mille eesmärk on, et Põhja-Korea loobuks tuumarelvaprogrammist.
Selle tulemusel ongi Põhja-Korea liider pisut oma senist käekirja muutnud. Nii tegi ta selle aasta uusaasta pöördumises esmakordselt lahkemaid žeste Lõuna-Korea suunas, seejärel saatis Lõuna-Koreas toimunud olümpiamängudele oma õe, sportlased ja ergutustüdrukud, võttis Põhja-Koreas vastu Lõuna-Korea popansambli ja kultuuriministri. Ning esmakordselt ei mõistnud Põhja-Korea hukka Lõuna-korea ja USA sõjaväelisi ühisõppusi ega lubanud seekord Souli maa pealt minema pühkida. Kõik see annab tunnistust sellest, et Põhja-Korea liider pelgab sanktsioonide ja eriti Hiina tegevuse tulemusel süsteemi majanduslikku kokku kukkumist ning oma osa on ka Trumpi ettearvamatusel ehk sõjalist konflikti USAga Põhja-Korea kindlasti ei taha. Kuhu sellest olukorrast siis edasi?
Praeguseks on kokku lepitud üle hulga aastate esimene Koreade tippkohtumine, mis toimub 27.aprillil Põhja- ja Lõuna-Korea vahelisel demilitariseeritud alal, aga mõnikümmend meetrit Lõuna-Korea poolel. Värske visiidi käigus käisin ise ka seal. Kohapealne õhkkond oli rusuv. Põhja-Korea poolt lasti valjuhäälditest kõva marsimuusikat ja propagandajuttu, kõikjal okastraat ja kõrged aiad ning värsked kohapealsed mälestused mõne kuu tagusest intsidendist, kus Põhja-Korea sõdur üritas Lõuna-Korea poolele põgeneda. Tema pihta avati kaaslaste poolt tuli, ta sai viis tabamust, kuid kukkus Lõuna-Korea poolele, kust ta siis ära lohistati. Hiljem haiglas rääkis ta, et teda süüdistati mõne kartuli varguses ning teda võis oodata koonduslaager.
Niisiis – Koreade tippkohtumine toimub. Lõuna-Korea ministrid eeldavad, et see läbi ei kuku ja kahepoolsetes suhetes milleski ikka suudetakse kokku leppida, näiteks kultuurikollektiivide regulaarses vahetuses. Praegu ehitatakse Põhja- ja Lõuna-Korea juhtide kohtumispaigas laiemaks ka üht väikest sillakest, mida mööda siis liidrid kõrvuti pärast kohtumist sammuvad. Selline sümboolne akt.
Edasi aga läheb asi tõsisemaks. Mai lõpus peaks toimuma USA ja Põhja-Korea esimene tippkohtumine, mida peetakse väga oluliseks sündmuseks. Isegi Trumpi ja Kim Jong-uni kohtumispaiga üle käib tõsine arutelu. Üks võimalikke variante on Mongoolia pealinn Ulaanbaatar, sest sinna on Põhja-Korea juhil võimalik sõita rongiga. Teatavasti väldib ta lendamist ja ka hiljuti külastas ta Pekingit rongiga. Lisaks on Mongoolia värskelt korraldanud suuri rahvusvahelisi üritusi ning tal on ka suhteliselt neutraalne kuvand.
Olulisem on aga muidugi tippkohtumise sisu.
Selle võimalike tulemuste osas lähevad arvamused vägagi lahku. Kui alustada poolte maksimumprogrammist, siis USA soovib, et Põhja-Korea loobuks tuumarelvadest ning Põhja-Korea tahab rahvusvahelistest sanktsioonidest vabaneda. Esmapilgul tundub mõlema eesmärgi saavutamine võimatu.
Kõigepealt tuumarelvad. Põhja-Korea diktaator on värskelt väga palju investeerinud, et tuumavõimekus tekitada. Selle tõttu on ta ka saanud otsesuhtluse USA presidendiga, mille üle ta ise nii uhke on. Lisaks on tuumavõimekus talle ja ta režiimile loonud puutumatusetunde. Kes see ikka sooviks rünnata tuumarelvi omavat riiki. Kogu selle loo kehv külg on Põhja-Korea jaoks see, et majandussanktsioonid teevad liiga, eriti Hiina aktiivne osalus nendes. Samas ka majandussanktsioonide kaotamisega on keeruline lugu. Sest tuumaprogramm pole Põhja-Korea režiimi ainuke üleastumine. Lisaks on massirepressioonid ja rängad inimõiguste rikkumised oma rahva vastu, mis on paljude teiste riikide puhul olnud piisavaks põhjuseks sanktsioonideks ka ilma tuumarelvaprogrammita. Samas Hiinale see muidugi korda ei lähe. Küll aga peaks minema USAle ja muule demokraatlikule maailmale.
Mis puudutab sõjalist poolt, siis muidugi on Põhja- ja Lõuna-Koreas nii palju rakette ja muud sõjavarustust, et teineteise hävitamiseks pole tuumarelva vajagi. Lisaks on Lõuna-Koreas 20 tuumaelektrijaama, mille ründamist Põhja-Korea poolt samuti peljatakse. Seega kaudselt on kohapealsed Korea poolsaare tuumarelvad olemas ka ilma Põhja-Korea tuumarakettideta.
Kogu selle loo juures tuleb silmas pidada ka Hiinat, kes kindlasti ei soovi Põhja-Korea režiimi kokku kukkumist, rääkimata Koreade taasühinemisest, sest ei soovi USA mõju all olevat Korea poolsaart ega USA vägesid oma piiri äärde. Ja eks Põhja-Korea liider jätkuvalt paljuski Hiinale panustabki, seetõttu ka hiljutine reis Pekingisse, mis oli üldse praeguse Põhja-Korea liidri esimene välisvisiit. Hiinalt oodatakse majanduskoostöö jätku ja ka teatud julgeolekugarantiisid.
Seega USA-Põhja-Korea tippkohtumine saab olema ettearvamatu, sest nähtavalt pole piisavalt põhjust, miks Põhja-Korea liider peaks soostuma tuumarelvadest loobuma. See samm nõrgestaks teda nii oma riigi siseselt kui ka rahvusvaheliselt. Tuumarelvadeta Põhja-Korea diktaatoriga pole USA president kunagi varem kohtuda soovinud, ega soovi ka tulevikus. Nii tundub kõige tõenäolisem, et Põhja-Korea soovib võita aega ja asuda lõpututesse läbirääkimistesse. Samas on ettearvamatu ka Trumpi reaktsioon, kui ta mõistab, et kiiret lahendust ei tule ja probleem kuhugi nähtavas tulevikus ei kao.
Põhja-Korea diktaator on tähelepanelikult jälginud ja võtnud õppust nii Liibüa, Iraagi kui Egiptuse diktaatorite saatusest, kui ka varasemast näiteks Rumeenia Ceausescu käekäigust. Õppusevõtt seisneb selles, et kõik kruvid on Põhja-Koreas maksimaalselt kinni keeratud, et ühiskonnas ei tekiks mingitki liikumisruumi. Paljudele meeldib võrrelda Saksamaa taasühendamist Korea olukorraga, kuid see pole siiski võrreldav. Saksamaad olid lahutatud pisut üle 40 aasta. Samas inimesed said siiski suhelda, Ida-Saksamaal sai näha Lääne-Saksamaa telekanaleid jne. Midagi sellist Põhja-Koreas ei ole. Sealne ühiskond elab suurelt jaolt nagu kotis. Ka on eraldatus kestnud juba ligi 70 aastat ehk järjest vähem on neid inimesi, kes Korea poolsaare poolitamise isiklikult läbi elasid.
Lõuna-Koreas on kasvanud üles põlvkonnad, kes ei soovigi enam oma riigi liitumist Põhja-Koreaga, sest see on vaene ja väga teistsugune. Valdav enamik alla 40aastaseid lõunakorealasi ei toeta Koreade ühinemist. Ka see on uus areng Korea rahva tragöödias. Üks asi, mis jagatud Saksamaad ja Koread seob, on aga tõsiasi, et Saksamaal põgeneti eluga riskides ainult idast läände ja Koreas põhjast lõunasse.
Igal juhul on eelolevad paar kuud täis suurt ootusärevust Lõuna-Koreas, Jaapanis ja paljudes teistes riikides, kuigi saadakse selgelt aru, et õnnestumise võimalus on väga habras. Ning seetõttu tuleb valmistuda ka riskideks, mis võivad realiseeruda, kui USA-Põhja-Korea tippkohtumine läbi kukub ja närvid vastu ei pea. Tuumarelvaga ja oma rahvast represseerivat Põhja-Korea diktaatorit ja tema režiimi enam igal juhul rahule ei jäeta.