Mis põhjustab USA välispoliitika muutumist

Kohe-kohe on ukse ees NATO tippkohtumine ning USA ja Vene presidendi kohtumine. Mõlemal puhul mängib olulist rolli USA president Donald Trump, kelle käitumine ja valikud on teadagi olulised.

Poolteist aastat USA presidendi ametis võimaldab Trumpi käitumis- ja tegutsemismustri kohta siiski juba üht-teist järeldada. Kõigepealt ei erine see oluliselt Trumpi stiilist ja käitumisest enne seda, kui ta presidendiks valiti. Paljud ei suutnud lihtsalt uskuda, et presidendiroll sellesse olulisi korrektiive ei tee.

Trump pole suurte ideoloogiate mees. Tema valikud on olnud ennekõike pragmaatilis-ärilistest kaalutlustest lähtuvad ning rahvusvaheliste suhete traditsioonid, väärtusruum, senised liitlassuhted on jäämas tagaplaanile. Oluline on kujutelm, et suur osa muust maailmast röövib USAd või vähemalt elab tema kulul ning nüüd tuleb see olukord lõpetada. Üks võimalusi on juhtida riiki kui äriettevõtet, kus sentimentaalsustel erilist ruumi ei ole. Nii on äriliselt põhjendatud kliimamuutuste vastasest võitlusest eemaldumist, kaubandussõja alustamist Euroopa ja teiste liitlastega, vabakaubanduslepetest taganemist jne.

Lisaks ärilistele põhjustele kujundavad Trumpi valikuid muidugi ka tema toetajate eeldatavad positiivsed emotsioonid. Ehk ta teeb otsuseid valdkondades, mis paljudele ta toetajatele emotsionaalselt korda lähevad, kuid millel ei pruugi olla pistmist seniste normide ja inimõigustegagi. Näiteks üks põhilisi teemasid on olnud müüri ehitamine USA ja Mehhiko vahele, mis jõudis sisserändajate laste ja nende vanemate eraldamiseni.

Need kaks põhjust või motivaatorit määratlevad ka Trumpi rahvusvahelise poliitika otsuste põhjuseid. Lisaks on Trumpil tõmme ka pigem autoritaarsete liidrite poole, sest äril põhinevad suhted selliste liidritega on konkreetsemad ja efektiivsemad. Kui vaadata, kellega viimase poolteise aasta jooksul kohtumised kõige soojemad on olnud, siis nende hulka kuuluvad Saudi Araabia, Filipiinide, Türgi ja Egiptuse juhid. Samas kui G7 kohtumiselt leidis Trump vaid ühe peaministri, keda tunnustada. Ehk Itaalia uue peaministri ja ka tema puhul on põhjus Itaalia uue valitsuse seisukohtades, mis on Euroopa koostöö mitmel teemal tõsise küsimärgi alla seadnud. Samas kui naaberriigi Kanada peaminister ja teisedki said twitteri vahendusel uut ja vana.

Seega on Trumpi välispoliitilise tegutsemisvalikute peamine määratleja USA ärihuvid, nii nagu ta neid näeb, ja nende kaitse.

Kui vaadata lähemalt, millised riigid on julgeolekualaselt Trumpi valitsuselt kõige enam tähelepanu saanud, siis need on Põhja-Korea ja Iraan. See on ka loogiline, sest Põhja-Korea ärplemine oma tuumarelvaprogrammi taustal hakkas otseselt ohustama USA territooriumi ja selle kaudu ju otseselt ka majandushuve. Hawaii võimud on pidanud korduvalt välja kuulutama ettevalmistusi seismaks vastu Põhja-Korea tuumaohule. Ja kui juba USA territoorium on otseselt Põhja-Korea tuumarakettide ohualas, siis pole USA presidendil võimalik ka teemaga mitte tegelda.

Teine riik on Iraan, kes küll USAd otseselt ei ohustada, kuid on oluline oht USA ja Trumpi lähedasele sõbrale Iisraelile. Siinkohal ei maksa alahinnata ka Trumpi perekonna lähedasi sidemeid Iisraeliga. Iisraeli tungiv soovitus on olnud, et Iraani tuumalepet ei sõlmitaks, sest see ei taga Iisraeli julgeolekut ning ka üleskutse USAle leppest väljuda, mida Trump oma Euroopa liitlaste meelepahaks nüüd ka teinud on. Samuti lahkus USA Iisraeli pideva ründamise tõttu ÜRO inimõiguste nõukogust. Trump liigutas ka USA saatkonna Tel Avivist Jeruusalemma.

Kindlasti ei maksa Trumpi puhul alahinnata ka isiklikke/perekondlikke motiive.

Rohkem väga üheseid julgeolekupoliitilisi samme Trump seni astunud ei ole. Ühekordne Süüria pommitamine sellist kaalu ei oma, sest tegemist oli eelteavitatud aktsiooniga ning mingit olemuslikku muutust see ühekordne aktsioon Süüria sõjas kaasa ei toonud ega saanudki tuua.

Kui vaadata Trumpi valitsuse poliitikat Euroopa Liidu ja Hiina suhtes, siis ka see lähtub selgelt ärilistest huvidest, kus USA aastakümnete pikkune loomulik liitlane Euroopa Liit on Trumpile pigem häiriv ja mõistetamatu nähtus. Seetõttu ka tema varasem toetus Brexitile ning nüüd Itaalia uue valitsuse poliitikale. Euroopa Liidu puhul häirib Trumpi ennekõike selle majanduslik võimekus, mistõttu on Trump otsustanud alustada sisuliselt kaubandussõda, teades, et USA ühepoolsed sammud tariifide tõstmisel ei jää Euroopa vastusammudeta. Tulemusena võib USA muidugi eeldatud kasu asemel saada hoopis kahju ning see ärritab Trumpi veelgi. Üks koht, kus ärilistest suhetest tingitud frustratsiooni välja elada on paraku julgeolek, kus USA on aastakümneid mänginud Euroopa julgeoleku tagamisel olulist rolli ning paraku ka mitmed Euroopa riigid on seda olukorda ära kasutanud ega ole oma kaitsevõimesse piisavalt panustanud.

Loodetavasti USA siiski lähiajal oma panust Euroopa julgeolekusse piirama ei hakka, sest suur osa Euroopa riikidest pole kahjuks veel valmis seda rolli täielikult üle võtma. Samas on nüüdseks loodetavasti aru saadud, et lõpmatuseni ei saa USAle loota, vaid ka ise tuleb enda kaitsmisesse anda adekvaatne panus. Seetõttu ei tohi alahinnata Euroopa Liidu kaitsekoostööd ning Euroopa kaitsevõimekuse olulist ja kiiret suurendamist.

Trumpi suhetes Hiinaga on samuti määraval kohal ärilised teemad, mis on ka USA ja Hiina viinud praeguseks kaubandussõtta, kuid mitte ainult. Nii on USAl Hiinat väga vaja Põhja-Korea mõjutamisel tuumarelvadest loobuma, samuti hindab Trump Hiinat ja tema juhti erinevalt Euroopast ilmselgelt kui jõukeskust. See loob oma nüansid ka USA-Hiina ärisuhete printsipiaalsusesse.

Meid Eestis huvitab muidugi eriti, milliseks kujunevad USA-Vene suhted. Praegu valmistatakse ette Trumpi ja Putini kohtumist ning oluline indikaator saab edasise suhtes olema see, kas see kohtumine toimub enne või pärast NATO tippkohtumist ehk kust laekuvad sõnumid esimesena.

Lugedes Trumpi viimase aja tviite ja kuulates väljaütlemisi, siis praeguses etapis on taas määravaks ärihuvid, kus muud teemad jäävad tagaplaanile. Meenutan siin näiteks värskeid Trumpi väljaütlemisi Krimmi ja Ukraina kohta. Kui sellele peaks tippkohtumiselt lisanduma taas ka nn „suurepärane isiklik keemia“, siis võib eeldada, et Trump püüab USA-Vene suhteid sõbralikemale radadele juhtida. Ilmselgelt on USAl Venemaaga seotud majandushuvid, mida praegune sanktsioonipoliitika ei lase realiseeruda, aga ka annus Venemaa müstifikatsiooni, mida polegi võimalik ratsionaalselt seletada. Samas on Venemaa osas Trumpi võimalikule käiguvahetusele eeldada vastasseisu USA kodusest poliitikast ehk Kongressist.

Võrreldes eelpoolnimetatud teemade ja riikidega on Venemaa suhtes Trumpil poliitikat kõige keerulisem muuta.

Igatahes muutusi senistes jõujoontes on ja need muutused jätkuvad. Alates sellest, et USA võimalikest sammudest saab maailm teada ennekõike presidendi tviite jälgides kuni selleni, et lihtsalt samad väärtused pole enam piisav argument USA suhetes teiste riikidega. Prevalveerivad USA enda või oma lähedaste riikide julgeolekuhuvid – Põhja-Korea ja Iraani juhtum – ning ärilised huvid ja kaalutlused koosmõjus kodumaiste toetajate positiivsete emotsioonidega teemadel, mis neile ennekõike korda lähevad. Ja need teemad on pigem müür Mehhikoga kui liitlassuhted Euroopaga.

Öeldakse küll, et valitsused tulevad ja lähevad, kuid sellest ei maksa liialt innustuda. Paraku on USA ja Euroopa suhted turbulentsis ning me ei tea veel täna, kui ulatuslikuks see võib muutuda. Seetõttu peab ka Euroopa senisest rohkem hoolitsema ise omaenda julgeoleku eest, mida oleks küll tulnud teha varemgi, kuid nüüd on selleks ülim aeg.

Viimaste USA presidendivalimiste kampaania ajal olin päris kindel, et Trump valitakse presidendiks ja nüüd ei välistaks, et ta valitakse tagasi ka uueks ametiajaks. See tähendab, et rohkem kui 500 miljoni elanikuga Euroopa ja seal hulgas Eesti peavad muutuvate reaalsustega tõsiselt arvestama.