NATO riikide kaitsekulude kasvatamise keerdkäigud

Neil päevil möödub 10 aastat Venemaa viimasest sissetungist oma naaberriiki Gruusiasse, mille mõju püsib kaotatud terrotooriumide ja sisepõgenike näol senini. Kallaletung Gruusiale sai järje kuus aastat hiljem, kui Venemaa ründas oma naaberriiki Ukrainat. See sõda kestab siiani.

Need näited on kinnitus sellest, et Euroopa peab panustamist omaenda julgeolekusse ja kaitsevõimesse suurendama, sest erinevatel põhjustel pole õige tugineda ainult USA toele ja panusele. See, kui palju üks või teine NATO liikmesriik kaitsekuludesse panustab, on olnud viimasel ajal põhiline nähtav vaidlusteema NATO riikide vahel. Seda ennekõike USA presidendi Donald Trumpi järskude seisukohavõttude tõttu, mis süüdistavad Euroopat USA arvel elamises. Viimaselt NATO tippkohtumiselt lahkus Trump nõudega, et kõik NATO riigid peaksid kaitsekuludeks eraldama koguni 4% SKPst. See on paraku ebarealistlik, sest suur osa liitlasi pole jõudnud veel isegi soovitusliku 2% tasemeni.

Samas pole Trump esimene USA president, kes soovib Euroopa liitlastelt suuremat panust, kuid erinev on see, kuidas Trump seda teeb. Tema kriitika on segu ähvardustest ja ebaviisakusest liitlaste suhtes. Ta on korduvalt viidanud võimalusele vähendada USA osalust Euroopa julgeoleku tagamisel, kui liitlased ei panusta rohkem. Samas tegelik olukord on seni olnud vastupidine – USA on Trumpi ametisoleku ajal suurendanud panust Euroopa julgeolekusse, näiteks NATO heidutusjõu tugevdamisel Euroopa idaosas.

Olgugi, et USAl on sisuliselt õigus Euroopa kui terviku kaitsekulude madalat taset kritiseerida, siis stiil, kuidas Trump seda teeb kätkeb endas uusi riske. Näiteks enne hiljutist NATO tippkohtumist saatis Trump teravas toonis kirja mitmele Euroopa riigijuhile, kelle riik ei panusta NATO koostöösse rahaliselt piisavalt ehk on kaugel kaitsekulude 2% SKPst eesmärgi täitmisest. Konkreetsete riikide ja riigijuhtide häbistamine õõnestab aga NATO seesmist usaldust ja teeb suhted keeruliseks. Samas NATO kõige olulisem tugevus ongi just seesmine solidaarsus ehk usaldus üksteise vastu.

Lisaks tekib ka probleem, et paljude NATO liikmesriikide avalik arvamus jõuab seisukohale, et 2% SKPst kaitsekuludeks on vajalik ainult sellepärast, et USA või Trump seda nõuab. Ja see tekitab trotsi. Nii jääb tagaplaanile see, et kaitsekulude suurenemist on vaja Euroopa enda julgeoleku tagamise pärast ja mitte seetõttu, et USA seda nõuab. Kokkuvõttes võivad Trumpi häälekad nõudmised teha karuteene ning mitmes Euroopa riigis muutub kaitsekulutuste tõstmine surveolukorras hoopis keerulisemaks.

Trend on muutunud

Kui aga vaadata, mis olukord kaitsekuludega NATOs ja seal hulgas Euroopas valitseb, siis on tõsiasi, et pärast külma sõja lõppu vähenesid Euroopa riikide kaitsekulud oluliselt. Vähenemisele andis hoogu kümne aasta tagune majanduskriis, sest paljudes riikides läksid kärpimisele ka kaitsekulutused. Teatud mõttes oldi jõutud kriitilisse seisu ning 2014. aasta NATO tippkohtumisel Walesis leppisid liitlased kokkusuhteliselt ebamäärases sõnastuses, et kaitsekulude osas on eesmärk liikuda 2% suunas SKPst. Igal juhul oli see sõnum sellest, et kaitsekulud NATO Euroopa riikides peavad hakkama suurenema. Eelmisel aastal oli USA osakaal kõigi NATO riikide kaitsekuludest 71,7%. Kui kõik NATO riigid kulutaksid vähemalt 2% SKPst kaitsele, siis oleks USA osakaal 51,1%.

Walesi kokkuleppest on olnud reaalselt kasu, sest alates 2014. aasta NATO tippkohtumisest on kaitsekulude vähenemine Euroopas lõppenud ning suund on pöördunud kasvule. Näiteks 2017. aastal oli Euroopa kõige kiirema kaitsekulude kasvuga piirkond maailmas – 3,6% kasvu võrreldes eelneva aastaga. Kui 2014 kulutas ainult kolm NATO Euroopa riiki kaitsele 2% SKPst või enam, siis sel aastal peaks nende riikide arv jõudma kaheksani. Suund on õige, kuid siiski ikka veel aeglane.

Kaitsekulude kasvu on Euroopa riikides sisuliselt ennekõike põhjustanud loo alguses nimetatud Venemaa suurenenud agressiivsus ja ennekõike Krimmi ning Ida-Ukraina sündmused, aga ka kümne aasta tagune sissetung Gruusiasse. Lisaks terrorirünnakud Euroopa linnades ja ebastabiilsuse kasv Euroopa lõunanaabruses.

Rahaliselt on NATO Euroopa riikide panuse puhul kõige olulisem, mida teevad suurimad liikmesriigid – Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Kaitsekulude kasv nendes riikides annab märkimisväärse osa sellest, mis USA ja Euroopa panustamise tasakaalupunkti õigeks ajada aitab. Kõik need kolm riiki on lubanud oma kaitsekulusid suurendada. Briti valitsus on lubanud oma kaitsekulusid kuni aastani 2021 igal aastal suurendada miljardi naela võrra. Prantsusmaa on lubanud kuni aastani 2022 igal aastal kaitsekulusid suurendada 1,7 miljardi euro võrra ning ka Saksamaa kaitse-eelarve peaks aastaks 2021 kasvama samas suurusjärgus.

Mida teha Saksamaaga?

Trump on NATO Euroopa riikidest ennekõike süüdistanud Saksamaad, et see ei panusta NATOsse piisavalt. Kui näiteks Prantsusmaa kulutab kaitsele 1,8% SKPst ja Suurbritannia 2,12%, siis Saksamaa vaid 1,24% SKPst.

Selleks, et jõuda 2%ni SKPst peaks Saksamaa aastaks 2024 oma kaitsekulutusi absoluutväärtuses kahekordistama. Sel juhul kulutaks Saksamaa kaitsesse rohkem kui ükski teine NATO riik, välja arvatud USA. See oleks oluline muudatus Saksamaa poliitilises mentaliteedis ja viimaste aastakümnete traditsioonis, mis on hoidnud pärast teist maailmasõda Saksamaa sõjalist võimekust ja aktiivsust tagasihoidlikuna. Eks NATOgi loodi ju Euroopast vaadatuna põhimõttel, et hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased allasurutuna. Ka pole siiani kõik Saksamaa naabrid vaimustuses mõttest, et Saksamaa sõjalised kulutused hüppeliselt kasvaksid.

Nüüdseks on Saksa olulisemate poliitiliste parteide juhid jõudnud üksmeelele, et aastaks 2024 võiksid Saksamaa kaitsekulud ulatuda 1,5%ni SKPst. See on osale Saksa poliitilisest eliidist raske otsus, samas ikkagi märksa vähem, kui Walesi tippkohtumisel eesmärgiks võeti.

Siiski pole Saksamaa ainus NATO riik, kes 2% eesmärki täitma ei tõtta. Peamine argument on neil see, et traditsioonilised kaitsekulud, millest lähtub ka 2% eesmärk, ei hõlma endas uusi julgeolekuriske, nagu näiteks hübriidohud, rünnakud demokraatlike poliitiliste süsteemide vastu, kliimamuutuste tagajärjed ega ka kõiki terrorismi põhjuseid, mida on õigem adresseerida arenguabi kaudu.

Ka ollakse kriitilised selle suhtes, kuhu NATO riigid oma kaitsekulutusi suunavad. Et kui Euroopa riigid panustavad peamiselt NATO Euroopa riikide naabrusesse, siis USA teeb kulutusi vastavalt oma laiadele geopoliitilistele huvidele, näiteks Vaiksel ookeanil, mis ei puuduta otseselt transatlantilist julgeolekuruumi.

2% detailid

Ka ei võta kaitsekulude matemaatiline protsendimäär arvessesisulisi riske, mida üks või teine NATO liikmesriik on tegelikel missioonidel võtnud. Näiteks mõni riik, kes pole 2%ni jõudnud, on panustanud riskantsetesse missioonidesse Afganistanis või ka ISISe vastases võitluses, samas kui näiteks Kreeka, kes ületab 2% eesmärki, kulutab ligi kolmveerandi oma kaitse-eelarvest palkadele ja pensionitele. Ja ta pole ainuke.

Seega vajab 2% eesmärk rohkem detaile. On selge, et ilma teatud kvantiteedita pole võimalik saavutada ka kvaliteeti, kuid oluline pole ainult kaitseks kulutatud summa suurus, vaid ka see, milleks seda raha kulutatakse. Nii nägi Walesi tippkohtumise kokkulepe ette ka seda, et vähemalt 20% kaitsekuludest läheb varustusele ning uuringutele ja arendusele. Paraku enamik Euroopa liitlasi sellele nõudele ei vasta.

Kuid hoolimata paljude Euroopa riikide pingutustest ja nüansseeritud lähenemisest kaitsekuludele on vahe NATO seatud eelarveliste eesmärkide ja tegeliku olukorra vahel siiski suur ja jääb selliseks ilmselt ka eelolevatel aastatel. Seega põhjus USAl Euroopa liitlaste suhtes rahulolematust väljendada jääb. Oluline on, et see ei hakkaks murendama peamist, mis NATOl oma liikmetele pakkuda on – usaldusväärsust.

Igal juhul on see Euroopa ja Euroopa riikide endi esmane vastutus panustada oma turvalisusesse rohkem, et tagada julgeolek. USA presidendi surve on siin teisejärguline. See on vajalik ennekõike Euroopale endale. Seal hulgas Eestile. Eriti Eestile.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s