Eestit külastab järgmisel nädalal paavst Franciscus, kelle visiidid pälvivad alati suurt tähelepanu. Seda ka riikides, kus katoliiklased ei moodusta ühiskonna enamust. Nagu ka Eesti, kus paavsti külaskäik on oluline sündmus. Mis siis teeb Vatikanist ja paavstist nii olulise rahvusvahelise mõjuga tegelase?
Vaatamata viimaste aegade mõningatele mainekujunduslikele tagasilöökidele on Vatikanil maailmas unikaalne positsioon ja laiaulatuslik mõju, mis ulatub ka rahvusvahelistesse suhetesse. Vatikani diplomaatiline võrgustik jääb oma sisuliselt ulatuselt tänapäeva maailmas alla ehk ainult USA omale.
Püha Tooli diplomaatilist teenistust peetakse maailmas kõige vanemaks, samas üllatuslikult ka üheks nendest, mille sisulisest toimimispoolest palju ei teata. Püha Tooli diplomaatia algusajaks võib lugeda näiteks aastat 325, mil on teada esimestest paavsti saadikutest, kes osalesid teiste valitsejate korraldatud nõupidamisel.
Püha Tooli ehk Vatikani on pikalt tunnustatud kui rahvusvahelise õiguse subjekti ning ta on rahvusvahelistes suhetes aktiivne osaline. Pärast teist maailmasõda on Vatikani rahvusvaheline aktiivsus olnud aga eriti kõrge. Püha Tool hakkaski ülemaailmset haaret laiendama 20. sajandi algul, mil hakati süsteemselt sõlmima diplomaatilisi suhteid teiste riikidega. Kuigi esimesed sellelaadsed suhted sõlmiti juba 15. sajandil.
Oluline tähis Vatikani diplomaatilise suhtluse uude ja kiiresti arenevasse faasi jõudmisel oli Briti esinduse avamine Püha Tooli juures 1914. aastal. 1929. aastaks oli oma diplomaadi Vatikani akrediteerinud 27 riiki.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul sõlmis Vatikan lepinguid mitmete oluliste riikidega, nagu Austria-Ungari 1881, Venemaa 1882 ja 1907, Prantsusmaa 1886 ja 1923.
Praeguseks on Pühal Toolil diplomaatilised suhted 183 riigiga ja lisaks samalaadsed suhted Malta Ordu ja Euroopa Liiduga. Tal on teiste seas ka diplomaatilised suhted näiteks Palestiinaga. Mingisuguseid ametlikke suhteid pole Vatikanil Bhutani, Maldiivide, Hiina RV ja Põhja-Koreaga. Samas on Vatikanil diplomaatilised suhted Taivani ehk Hiina Vabariigiga, olles sellega ainuke Euroopas olev rahvusvahelise õiguse subjekt, kel Taivaniga on diplomaatilised suhted.
Eestit külastava paavst Franciscuse ametiajal on Vatikan suhted sõlminud Mauritaania ja Myanmariga.
Vatikani välispoliitilise joone määrab paavst ning traditsiooniliselt keskendutakse eriti rahvusvahelistele konfliktidele ja nende lahendamisele kaasaaitamisele, aga ka riikide vahendamisele konfliktiolukordades. Lähtekoht on muidugi ca 1,3 miljardit katoliiklast, kes elavad kõikjal maailmas ning konfliktide puhul kannatavad.
Konfliktide lahendamine
Püha Tool püüab igapäevastes poliitilistes küsimustes jääda neutraalseks, et selle kaudu aidata kaasa rahusaavutamisele ja konfliktide lahendamisele.
Nii toetas Püha Tool diplomaatiliste suhete taastamist USA ja Kuuba vahel. Nad on toetanud rahuprotsessi Kolumbias, määranud esindaja Venezuela konflikti läbirääkimistele ning aidanud leevendada vastasseisu Nicaraguas.
Palju ei teata ka Vatikani nuntsiuse rollist aitamaks lõpetada 1975-90 kestnud Liibanoni kodusõda. Nuntsius Buces suhtles nii erinevate relvagrupeeringute kui islamistlike parteide juhtidega selle eesmärgi saavutamiseks. Samalaadseid samme on Vatikani diplomaadid teinud ka Ida-Kongos ja Mosambiigis.
Kui tuua veel näiteid Vatikani rahvusvahelisest tegevusest mõnes riigis kristlaste olukorra parandamisel, siis näiteks Vietnamis olid Vatikani esindajad edukad usuvabaduse suurendamisel. Ka Indias üritab Vatikan leevendada pingeid riigi põhjaosas hindude ja kristlaste vahel, eesmärgiga saavutada püsiv rahu. Püha Tooli diplomaatia efektiivsus konfliktide vahendamisel põhinebki sidemete hoidmisel ja loomisel erinevate religioonide kohapealsete esindajate vahel, ennekõike kristluse, judaismi ja islami vahel.
Näiteks 2007. aasta ülestõusmispühade ajal, kui Iraan vangistas 15 Briti sõjaväelast, oli Briti valitsusel vähe võimalusi oma kodanike vabastamiseks. ÜRO ja ELi peale ei saanud loota, sest üleval oli konflikt Iraani tuumaprogrammi osas. Britid pöördusid Vatikani, kui neutraalse vahendaja poole palvega, et paavst Benedict XVI saadaks kirja Iraani usujuhile ajatolla Khameneile ja paluks kinnivõetud britid vabastada.
Paavst saatis kirja ja vaid mõni tund pärast kirja üleandmist vabastas Iraani president Ahmadinejad kinnipeetud, nimetades seda ülestõusmispühade kingiks brittidele.
Vatikanil on praktika, et oma diplomaate ei tooda ära ka konfliktipiirkondadest ning Vatikani esindajad jätkavad seal tegevust, sest muidu on rahu saavutamisele keeruline kaasa aidata. Näiteks Vatikani nuntsius Filoni oli Bagdadis kogu Iraagi sõja aja. Ka praegu on Vatikani esindus Damaskuses üks väheseid, mis seal tegutseb.
Selline hoiak on paraku kaasa toonud ka ohvreid. Nii tapeti 2003 Vatikani esindaja Burundis, kui ta vedas kampaaniat rahu saavutamiseks selles riigis ja vahendas valitsust ning mässulisi.
Seega üritab Vatikan sekkuda, kui näeb, et tema unikaalne rahvusvaheline positsioon ja autoriteet võivad mõjutada tulemust soodsas suunas. Seetõttu saab Vatikan iseenesest päris tihti konfliktiriikidest palveid asuda tüli vahendama.
Lisaks otsesele konflikti osapoolte vahendamisele võtab paavst tihti sõna konfliktides kannatavate inimeste toetuseks. Värskelt näiteks Süüria sõja puhul. Aga ta räägib ka neist konfliktidest, mis kipuvad igapäevasest meediapildist kaduma, näiteks Lõuna-Sudaan, Kesk-Aafrika Vabariik, Burundi. On oluline, et need konfliktid unustusse ei jääks, vastasel korral on ka rahuni jõudmine keerulisem.
Uued tegevusväljad
Viimastel aastatel on Vatikani rahvusvaheline tegevusväli veelgi laienenud. Paavst on võtnud seisukohti näiteks kliimamuutuste, migratsiooni ja poliitilise korruptsiooni teemadel. Peamine Vatikani poliitika väljund ongi paavsti avalikud kõned ja nendes väljendatud hoiakud. Selle abil soovitakse mõjutada globaalset arvamust ja muuta inimeste käitumist. Osa sellest avalikust diplomaatiast on muuhulgas ka otsesuhtlus ligi 17,8 miljoni paavsti twitteri konto jälgijaga.
Vatikani praeguse aja 3 suurt rahvusvahelise tegevuse eesmärki sõnastas paavst Franciscus selle aasta algul kohtumisel Vatikani diplomaatidega. Need on rahuloome, inimväärikuse kaitse ja võitlus vaesusega. Rahuloomes on Vatikani peamine vahend jätkuvalt vahendustegevus. Nende kolme eesmärgi saavutamisel on lisaks rahuvahendamisele olulised tegevused ka põgenike kaitse, rahuvalve ja võitlus nälja vastu.
Paavst Franciscus ongi põgenike ja migratsiooniküsimused teinud oma paavsti ametiaja peateemaks. Ta asutas Vatikanis selleks eraldi ametiasutuse ning selle aasta Rahu maailmapäeva peateema on migrandid ja põgenikud kui rahuotsijad.
Rahuvalve juures on Vatikanile oluline teema desarmeerimine ning selleks ÜRO ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide toetamine. Vatikan kirjutas alla ka tuumarelvade keelustamise leppele ning oli esimeste seas, kes selle ratifitseeris.
Läbikukkunud idapoliitika suunas inimõiguste kaitsele
Püha Tool on olnud traditsiooniliselt olulisim institutsioon, mis kaitseb ja laiendab inimõigusi. Kuigi alati pole see hoolimata heast tahtest õnnestunud. Nii üritas Vatikan luua suhteid ka Nõukogude Liidu mõjusfääris oleva idablokiga, selleks, et katoliku kirik saaks neis riikides vabamalt tegutseda. Nii lõpetas Vatikan 1960ndate aastate teises pooles kommunismivastase retoorika, mis iseloomustas Vatikani avalikku diplomaatiat 1950ndatel. Vatikan kutsus tagasi kirikujuhid, kes polnud nõus kommunistlike valitsustega koostööd tegema, vaigistas eksiilis olevaid katoliku kiriku tegelasi ning otsis erinevaid kokkuleppeid idabloki riikide valitsustega. Loodeti, et nende riikide valitsused vastavad katoliku kirikule sama positiivselt, kuid nii ei läinud. Seega see nn idapoliitika kukkus läbi, sest halvendas katoliku kiriku olukorda neis riikides veelgi. Nii saavutas Ungaris kohalik kompartei täieliku kaasotsustusõiguse kohalike kirikujuhtide määramisel. Suurenesid repressioonid Tšehhoslovakkias kirikutegelaste vastu, kes ei soovinud võimudega aktiivset koostööd teha. Vatikani idapoliitika ei saavutanud midagi positiivset ka katoliiklaste olukorra parandamiseks Nõukogude Liidus. Nii jäi näiteks Ukraina kreekakatolik kirik maailma suurimaks illegaalseks usukogukonnaks, Leedu katoliku vastupanujuhid leidsid end Gulagi töölaagritest.
Erandiks oli Poola, kus kohaliku katoliku kiriku juhtidel õnnestus jätkata vastasseisu režiimiga ja see tugevdas neid nii, et neist sai tugevaim rahvuslik katoliku kogukond endises idablokis. Olulist osa mängis selles Krakowi kardinal Karol Wojtyla, kes valiti 1978. aastal paavstiks ja võttis nime Johannes Paulus II. See areng mattis ka tema eelkäija nn idapoliitika ebaõnnestunud katsed.
Vatikani idapoliitika läbikukkumine andis kinnitust, et püüd iga hinna eest meeldida kommunistlikele ja teistele autoritaarsetele režiimidele ei tööta, sest Püha Tooli ainus võim maailmapoliitikas on moraalne jõud. Sellest arusaamast sai jõudu ka Vatikani edasine panustamine inimõiguste kaitsele ja laiendamisele.
Muuseas ka märtsis 2013 ametisse valitud praegusel paavstil Franciscusel oli enne Vatikani kolimist Buenos Airese kardinali Jorge Mario Bergogliona tõsine vastasseis Argentiina tollase presidendi Kirchneri autoritaarse stiiliga.
Uuematest inimõigustealastest teemadest on Vatikan pööranud tähelepanu naiste õiguste ja usuvabaduse seostele. Konkreetsemalt Myanmaris rohingja naiste vägistamistele ja tapmistele, Boko Harami tüdrukuteröövidele ning ISISe poolt jazidi kristlastest naiste orjastamisele. Vatikan on rõhutanud, et usuvabaduse suurendamine tugevdab ka naiste õigusi ja võimalusi ühiskondades.
Ja lõpetuseks. Olgugi, et peaaegu kõikjal maailmas on katoliiklasi, kuigi mõnedes riikides on nad haavatavad vähemused, ulatub Vatikani rahvusvaheline autoriteet ja mõju väljapoole katoliikluse piire. Vatikani rahvusvahelisel tegevusel on jätkuvalt võimekust konflikte leevendada ja inimõigusi tugevdada. Eks olnud märgiline seegi, et USA vastuoluline president Trump külastas oma ametiaja esimese välisvisiidi käigus ka Vatikani. Seda isegi vaatamata sellele, et paavst Franciscus oli kritiseerinud Trumpi kava piiritarasid ehitada.
Paavsti visiit Eestisse on olulise tähendusega ja muuhulgas peaks ta ka Eesti inimeste usku tugevdama nii inimõigustesse, vähemuste ja hädasolijate kaitsesse kui rahu väärtusesse.