Sõjas Ukraina vastu hukkub iga päev inimesi

Sõjas Ukraina vastu hukkub iga päev inimesi

Sõjalaevade vastasseis Aasovi merel tõi Venemaa sõja Ukraina vastu taas korraks maailma meediapilti, kuigi sõda ja inimeste hukkumine pole seal kogu viimase nelja ja poole aasta jooksul lakanud. Paraku on lihtsalt nii, et juba mõnda aega kestnud konfliktid kipuvad unustusse jääma.

Rohkem kui neli ja pool aastat pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ning vaenutegevuse algust Donbassis, kannatab Ukraina aga ikka Venemaa agressiooni all. Kestvat vaherahu pole kordagi õnnestunud saavutada ning igal nädalal hukkub kahekohaline arv inimesi. Minski protsess pole andnud mingeid konkreetseid tulemusi, välja arvatud umbes 300 vangi vahetamine aasta tagasi. Initsiatiiv saata piirkonda ÜRO rahuvalvejõud pole samuti kuhugi jõudnud. Moskva pole ilmutanud mingeid märke olukorra lahendamise suunas ning ootab praegu märtsis toimuvate Ukraina presidendivalimiste tulemusi.

Donetski separatistide juhi Zahartśenko tapmine selle aasta augustis ei avaldanud julgeolekuolukorrale otsest mõju, kuid Moskva kasutas seda uue poliitilise protsessi käimalükkamiseks. Nimelt viidi Ida-Ukrainas 11. novembril läbi nn valimised, mida ükski riik ei tunnustanud, kuid mille eesmärk oli tugevdada kohapealset poliitilist identiteeti.

Venemaa on jätkanud ka samme täieliku kontrolli saavutamiseks kogu Aasovi mere üle. Kertśi silla avamine mais tegi võimatuks teatud tüüpi laevadele Ukraina Aasovi mere sadamatesse sisenemise. Suvest alates on Venemaa viinud läbi põhjalikku kontrolli Ukraina sadamatesse minevatele ja sealt tulevatele kaubalaevadele, seejuures on kontrollitud rohkem kui tuhandet ELi liikmesriikide lipu all sõitvat laeva. Need piirangud on halvasti mõjunud Ukraina kagupiirkonna majandusele.

Alates Krimmi okupeerimisest on Venemaa suurendanud seal oluliselt sõjalist kohalolekut ning suurendanud repressioone nende suhtes, kes ei pea okupatsioonivõime seaduslikuks. Teravnenud on ka Vene poolt vahistatud poliitvangide küsimus, näiteks Oleg Sentsovi juhtum.

Donbassis on alates sõja algusest 2014. aastal tapetud üle 10 000 inimese ja 24 600 on saanud vigastada. Maapinda paigutatud suure hulga miinide tõttu hukkuvad tsiviilisikud ning ulatuslikud mineeritud alad takistavad ka piirkonna sotsiaalmajanduslikku arengut.

2,5 miljonit põgenikku

Niigi kehv humanitaarolukord on viimastel kuudel veelgi halvenenud rünnakute tõttu tsiviilinfrastruktuurile ning ka vähenenud rahvusvahelise abi tõttu. Humanitaarligipääs separatistide kontrolli all olevatele aladele on piiratud. Eriti kehv on olukord tervishoiu ja toiduga varustamise osas. Sõda on praeguseks tekitanud Ukrainas 1,5 miljonit sisepõgenikku ning umbes miljon välismaale lahkunud põgenikku. 3,4 miljonit inimest mõlemal pool rindejoont sõltuvad otseselt humanitaarabist.

Sõja ja anneksiooni sotsiaalmajanduslikud tagajärjed on ulatuslikud. Vene kontrolli all olevate alade ning muu Ukraina vahel kehtib kaubandusblokaad ning edasine poliitiline ja majanduslik isolatsioon teineteise osas süveneb.

Kahed valimised

Järgmisel aastal on Ukrainas nii presidendi- kui parlamendivalimised, vastavalt märtsis ja oktoobris. Sisepoliitiline olukord on Ukrainas küllaltki stabiilne. Samas näitab viimaste kuude trend siiski presidendi ja tema poliitilise jõu toetuse langust ning populistlike jõudude, seal hulgas Julia Timośenko toetuse tõusu.

Hoolimata majandusolukorra stabiliseerumisest viimastel aastatel, on Ukraina majanduse riskid seotud makrorahandusliku ebastabiilsusega, sest kätte hakkavad jõudma suurte kohustuste tagasimaksmise tähtajad. Suurem osa elanikkonnast on väga madala elatustasemega, mida muuhulgas süvendasid kiire inflatsioon ning grivna devalveerimine viimastel aastatel. Korruptsioonivastane võitlus, maareform ja gaasihindade viimine turuhinnale on esmased tingimused, et saada ka edaspidi Rahvusvahelise Valuutafondi abi.

Hoolimata paljudest raskustest on reformid Ukrainas siiski jätkunud. Olulised on muudatused hariduse, pensionide ja tervishoiuvaldkonnas, et väljuda Nõukogude sotsiaalsüsteemist. Juunis võttis Ukraina parlament vastu märgilise tähtsusega julgeolekusektori reformi, mille põhimõte on parlamentaarse kontrolli kehtestamine julgeolekuaparaadi üle. See protsess peab siiski jätkuma ning muuhulgas tuleb põhjalikult reformida Ukraina julgeolekuteenistust. Kohtusüsteemi reform liigub liiga aeglaselt ning prokuratuuri pole korralikult reformitud. Samas ka korruptsioonivastane võitlus pole andnud veel piisavalt tulemusi.

Vaatamata seadusruumi täiustamisele, on energiasektori reformid olnud napid, sest on põrkunud oligarhide huvidele ja vastuseisule. Suuremat hoogu pole sisse saanud ka suurte riigiettevõtete erastamine. Seda lihtsustav seadus võeti sel aastal vastu ning nüüd tuleb jõuda ka teostamisele.

Suhetes Euroopa Liiduga on Ukraina praegune juhtkond ilmutanud huvi edasi liikuda ning ühtlustada Ukraina seadusi ELi omadega ennekõike energia-, tolli- ja digivaldkonnas.

Samas on selge, et Ukraina muutuste kiirusele paneb oma pitseri ettearvamatu sõjaolukord suhetes Venemaaga ning Venemaa edasised sammud. Mäletatavasti teatas Vene president Putin, et suhted Ukrainaga ei hakka muutuma kuni ametis on Venemaale sobimatu praegune juhtkond. Seega halbu sõnumeid on sellest piirkonnast veel tulemas ja jätkuval sõjal Ukraina vastu ei tohi lasta pidevalt kõikjalt mujalt tulevate uudiste voo alla kaduda. Demokraatlik maailm ja seal hulgas Eesti peavad olema Ukrainale toeks seni kuni selle riigi vastu suunatud sõda ja rahvusvahelise õiguse rikkumine lõppeb.