Eesti riigi olulisim julgeolekugarantii NATO sai just 70aastaseks. See aeg on olnud edukas, sest oma peaeesmärki ehk heidutust võimalike vaenlaste suhtes on NATO edukalt täitnud.
NATO olemasolu on vältinud uut sõda Euroopas, samuti on ta näinud oma ajaloolise põhivastase Nõukogude Liidu kokku kukkumist. Külma sõja lõpp tõi kaasa NATO märkimisväärse muutumise, aga mitte laialisaatmise nagu kohati eeldati. NATOga on liitunud Nõukogude Liidu mõju alt pääsenud riigid ning ka suurem osa Balkani riike.
NATO ülesanded pole aga lihtsamaks muutunud. Lisaks klassikalistele riskidele on lisandunud uued julgeolekuohud ning ka mõningad pinged alliansi sees, millest tuleb kiiresti üle saada. See nõuab kõigi liikmesriikide tahet ja pingutust.
Paljude NATO riikide jaoks on peamine oht jätkuvalt Venemaa ja selle agressiivne välispoliitika ning rahvusvahelise õiguse rikkumine. Näiteks kallaletung Ukrainale, mis on lääne ja Vene suhteid väga pingelisena hoidnud juba viimased viis aastat.
Vene relvajõud on läbi teinud olulise moderniseerimise ning muuhulgas on Venemaa loonud suuri uusi üksusi oma Euroopa osas ehk Lääne sõjaväeringkonnas, aga ka Arktikas ning paigutanud Iskander-tüüpi rakette Kaliningradi oblastisse, kust nende laskeulatus jõuab paljude NATO ja Euroopa Liidu riikideni Põhja-ja Kesk-Euroopas.
Samas on järjest kasvanud ka Vene mittesõjalise ohuga seotud riskid, sealhulgas valeuudiste kampaaniad Euroopa riikide avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Sotsiaalmeediaga manipuleerides levitatakse konspiratsiooniteooriaid eesmärgiga vähendada Euroopa riikide elanike usaldust oma valitsuste ning Euroopa Liidu suhtes. Teadagi jõuab vale enne mitu tiiru ümber maakera teha, kui tõde püksid jalga saab. Sellised kampaaniad üritavad tugevdada Euroopa riikide koostöö vastaseid liikumisi ja parteisid. Venemaa on toetanud selliseid poliitilisi jõude Euroopas ka rahaliselt, väljendades toetust ideoloogiale ja tegevusele, mis on suunatud Euroopa riikide koostöö lõhkumisele.
Lõuna-Euroopa riigid muretsevad aga pigem terrorismi ja konfliktide pärast Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas, mis on kaasa toonud ka põgenike surve neile riikidele. Samas on NATO võimalused nende probleemidega tegelemisel piiratud, sest NATO roll pole võidelda terrorismiga Euroopa riikides või luua tingimusi, et immigratsiooni vähendada. Need on pigem Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eesmärgid.
Järjest enam mõjutab transatlantilisi suhteid aga Hiina majandusliku ja sõjalise võimekuse kasv. Nii leiab USAs järjest suuremat kandepinda arusaam, et Euroopa peaks enda kaitsega ise hakkama saama ning lisaks võtma tähelepanu alla ka rahutud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika. Samas kui USA keskenduks Hiina kasvava mõju tõttu senisest enam Aasia-Vaikse ookeani piirkonnale.
NATO edasisel arendamisel tuleb aga tähele panna ka seesmisi riske. Näiteks on keeruliseks muutunud Türgi suhted mitmete NATO liitlastega. USA ja Türgi suhted on pingelised pärast riigipöördekatset Türgis 2016. aastal, mille järel on Türgi soovinud USAlt Fethullah Güleni väljaandmist, keda süüdistab riigipöördekatse korraldamises. Euroopa Liit on külmutanud Türgiga liitumiskõnelused ning see on kahjustanud Türgi ja Euroopa riikide läbisaamist.
Järjest suurem probleem on ka Türgi presidendi Erdogani otsus osta Venemaalt S-400 õhukaitsesüsteem, eelistades seda USA omale.
Teine pingeid tekitav teema on diskussioon kaitsekulude taseme üle NATO riikides. eelkõige on see pingestanud USA ja Saksamaa suhteid, sest Saksamaa on Euroopa suurim majanduslik jõud, kes ei panusta piisavalt kaitsesse. Saksa valitsus on teatanud, et suurendab 2024. aastaks kaitsekulusid 1,5 protsendini SKPst, mis on ka siis märksa vähem, kui NATO ja ELi juba tükk aega kehtinud 2 protsendiline eesmärk. Paraku on neid Euroopa riike, kelle kaitsekulud jäävad eesmärgile alla, veel palju.
See kõik võimendab aga USA praeguse presidendi Trumpi kriitilist suhtumist Euroopa kaitseküsimustesse. USA seisukohalt ei panusta Euroopa riigid Euroopa kaitsesse piisavalt. Nüüd on ta korduvalt käinud välja mõtte, et liitlased peaksid maksma selle eest, et USA väed nende territooriumil on. Selline mõttekäik teeb NATO sisesuhted muidugi keeruliseks. Samas sisuliselt on USA-l selles õigus, et enamik Euroopa riike peakski kaitsevaldkonda märksa enam panustama.
Neid Euroopa riike, kelle kaitsekulud jäävad eesmärgile alla, on veel palju.
Seega, et NATO suudaks ka edaspidi nii uutele kui juba tuntud riskidele adekvaatselt reageerida, peavad Euroopa riigid kaitsevaldkonnas tegema rohkem ning USA mõnevõrra teisiti. Muuhulgas tuleb ühtlustada arusaama Hiina julgeolekualasest mõjust NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidele. Samuti tuleb suurendada USA ja Euroopa vahel usaldust tegelemaks uute ohtudega ehk küberjulgeoleku, valeinfokampaaniate ja hübriidohtudega.
Euroopa riikidel on tark ohjeldada levivat Ameerika-vastasust ning suurendada kaitsekulusid NATO ja ELi poolt seatud eesmärgini, esitades realistliku kava, millal jõutakse kaitsekuludega 2 protsendini SKPst. Samuti on USA-l ja Euroopal nutikas vaadata julgeolekualastele koostöövõimalustele laiemalt. Nii ei tugevda Euroopa julgeolekut ainult kaitsekulutuste kasvatamine, vaid ka panuse andmine arenguabisse, konfliktide ennetustegevusse, immigratsiooniga tegelemisele ja küberjulgeoleku tugevdamisse.
NATO liikmeskond on 70 aastaga kasvanud 12 liikmesriigist 29ni. NATO-l on suur ja Eestile oluline võimalus hoida sõjad Euroopast eemal ka edaspidi. Seda eeldusel, et kõik keerulised olukorrad lahendatakse koostöövaimust lähtuvalt ning pidades silmas, et NATO tervikuna suudab oma liikmesriikide turvalisust kaitsta palju enam kui ükskõik milline liikmesriik seda üksi suudaks. Niisiis tuleb nähtavas tulevikus jätta minevikku muu hulgas sellised teemad nagu paljude Euroopa riikide kaitsekulutuste madal tase, Türgi julgeolekualane flirt Venemaaga, liitlaste erinevad hoiakud NATO prioriteetide osas ja USA juhtide skeptilisus Euroopa liitlaste suhtes. Et korralikult keskenduda tegelikele juba tuntud ning uutele riskidele ja ohtudele.