Euroopa riikide kaitsekoostöö uus tase

Euroopa riikide kaitsekoostöö uus tase

Euroopa julgeolekuolukord on läinud hapramaks ning seda eeskätt äärmuslaste terrorirühmituste tegevuse, Venemaa agressiivse käitumise ning vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu Euroopa naabruses. Lisandunud on küberriskid ja hübriidohud.

Euroopa Liidu riikide kaitsekoostöö on seni olnud tagasihoidlik. Loodetud on peamiselt NATO-le, kuigi kõik Euroopa Liidu riigid isegi ei kuulu NATOsse. Ka NATOs ei kesta lõpmatuseni see, et ligi 70% kõigist kuludest katab USA üksi ning Euroopa veeretab vastutust oma turvalisuse eest peamiselt ameeriklastele.

NATO roll oli ja on tähtis ning jääb tähtsaks, kuid Euroopa peab ise palju rohkem panustama ning kasutama ära kõik võimalused turvalisuse ja kaitsevõime suurendamiseks, seda ka Euroopa Liidu kontekstis.

Euroopa Liit saab teha senisest palju enam, et toetada ja täiendada NATOt. Alates ELi riikidele antavast soovitusest kulutada kaks protsenti SKTst kaitsekuludele kuni infrastruktuuri rahalise toetamise ja kaitseväe-Schengeni loomiseni.

Lissaboni leping annab ELi kaitsekoostööks oluliselt suuremad võimalused, kui seni on kasutatud – koostööd saab parandada praeguses õiguslikus raamis. Miks seda seni pole tehtud? Peamine põhjus on, et suurt vajadust pole justkui olnud, sest julgeolekupilt polnud varasematel aastatel oluliselt halvenenud. Nüüd on asjad teisiti. Terrorioht on kasvanud ning enamiku ELi riikide kodanike meelest on just julgeolek see, millele ka EL peab palju rohkem kulutama. Süüria sõjale lisandus Venemaa sissetung Ukrainasse, kasvanud on ebastabiilsus Iraanis ja Liibüas ning mitmetes teistes Aafrika riikides.

Euroopa armeest selle klassikalises kujul pole aga mõtet rääkida ja sellega kõhklejaid ehmatada – see on ebareaalne. Ka pole põhjust rääkida sellest, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi: NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekusega toetada. Ei maksa unustada, et mitte kõik ELi riigid pole NATOs ning ka neid tuleb kaasata.

ELi aluslepingutes sätestatud julgeoleku- ja kaitsevõime loomine polnud seni kuigi kaugele jõudnud, kuigi ELi lepingu 42. artikkel näeb ette ELi kaitsepoliitika järkjärgulise väljakujundamise. Samas aluslepingu artiklis on kirjas kaitseinstitutsioonide asutamine ning Euroopa ühise võimete ja relvastuspoliitika määratlemine. Kusjuures ELi tegevus peab ühilduma NATO omaga, et tugevdada ka NATOt ja muuta tõhusamaks territoriaalne, piirkondlik ning ka globaalne julgeoleku- ja kaitsevõime.

Seega tuleb nüüd ELil ja tema liikmesriikidel end kokku võtta. Euroopa Liidu kaitsekoostöö tuleb siduda ELi järgmise mitmeaastase poliitilise- ja finantsraamistikuga. Kahjuks on tihti nii, et midagi võetakse otsustavalt ette siis, kui midagi halba on juba juhtunud. Nii on see olnud näiteks põgenikekriisiga ning terrorirünnakutega. Kaitsekoostöö viimine uuele tasandile on ka ennetava iseloomuga, sest vastasel juhul võib olla juba liiga hilja.

Võtmesõna on üheselt koostöö NATOga. 8. juulil 2016 kirjutasid Euroopa Ülemkogu ja komisjoni president ning NATO peasekretär alla ühisdeklaratsioonile, mis rõhutab vajadust tugevdada ELi ja NATO koostööd julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning ütleb, et ELi ja NATO koostöö peab hõlmama ühist vastupanuvõime suurendamist idas ja lõunas, samuti kaitseinvesteeringuid. Nii EL kui NATO on seisukohal, et EL ja NATO peavad parandama oma tegevuse ühilduvust ja koostoimet. See tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses.

On terve hulk kohti, kus EL saab kiirete ja selgete otsustega paremaks ja praktilisemaks muuta nii oma seesmist kaitsekoostööd kui ka koostööd NATOga. Nii on Euroopa sees liitlaste sõjaväelaste liikumine riigist riiki olnud väga vaevaline, bürokraatlik ja aeganõudev. Liikmesriikide haldusmenetlus aeglustas asjatult kiirreageerimisjõudude piiriülest liikumist ELi territooriumil. Uus süsteem koordineeriks kaitseväe isikkoosseisu, seadmete ja varustuse kiiret liikumist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesandel ehk oleks nn kaitseväe Schengen.

Loomulikult tuleb ka ELi riikidel, nagu NATO liikmesriikidelgi, seada eesmärgiks kahe protsendi SKTst kulutamine kaitsele. Sellele tuleb ELi kaitsepoliitika teostamiseks lisada panus ELi ühisest eelarvest. Õige koht seda käsitleda on uus mitmeaastane ELi finantsraamistik.

Lisaks otsesele praktilisele küljele väljendab ELi raha kasutamine kaitsevõime suurendamisel ka selgelt solidaarsust ning see võimaldaks kõikidel liikmesriikidel parandada ka oma sõjalist võimet.

ELi ühtse kaitsepoliitika esmane tegevuskava hõlmab koostööd NATO tegevustega, mis käsitlevad võitlust hübriidohtudega, operatiivkoostööd (sealhulgas merel), rännet, küberjulgeolekut ja -kaitset, kaitsevõimet, kaitsealase tehnoloogia- ja tööstusbaasi tugevdamist, sõjalisi õppusi ning ELi ida- ja lõunanaabrite kaitse- ja julgeolekuvõimet.

EL saab rahaliselt toetada näiteks rahvusvaheliste NATO pataljonide paigutamist ELi idaserva liikmesriikidesse, toetades infrastruktuuri, nagu kasarmud ja muud hooned, teed jms rajamist. Praegu on enamik sellest koormusest konkreetsete liikmesriikide õlgadel, kes oma geopoliitilise asukoha tõttu liitlaste suuremat kohalolu vajavad. Samas on liitlaste kohalolu konkreetsetes riikides kogu NATO ja ELi liikmesriikide kaitse. Seega on õigustatud ka lisakulu solidaarne jaotus.

Praktilised sammud vajavad poliitilist raamistikku, et tagada piisav poliitiline tähelepanu. Oleks mõistlik uues Euroopa Komisjonis kaitsevoliniku ameti loomine ning ELi riikide kaitseministrite regulaarne kokkusaamine. Praeguse välisasjade kõrge esindaja töõpõld on lihtsalt liiga lai.

Euroopa saab ja tal tuleb oma turvalisusesse panustada senisest rohkem, enne kui on liiga hilja. Paraku on valdkondi, kus tagajärgedega tegelemine kahju korvata ei suuda, ning kaitse ja julgeolek on üks nendest. Seda ennetavat eesmärki Euroopa Liidu kaitsekoostöö ehk Euroopa kaitseliidu idee kannabki. NATO-l ja Euroopa Liidul koos on Euroopa kaitsevõime ja heidutuse tugevdamiseks tegevusvõimalusi küll. EList on lõpuks saamas ka NATO-le kauaoodatud tõsine partner.

Urmas Paet

Euroopa Parlamendi Euroopa kaitsekoostöö raportöör