Lähematel kuudel saab paika Euroopa Komisjoni uus koosseis ja selle juht. Muuhulgas tuleb uuel Euroopa Komisjoni presidendil hea seista ka selle eest, et Euroopa majandus- ja kaubandushuvid oleksid maailmas võimalikult hästi kaitstud ning samas oleks Euroopa Liit edaspidigi vabakaubanduse eestvedaja ning selle rahvusvaheliste trendide kujundaja.
Rahvusvaheline kaubandus- ja konkurentsikeskkond on muutunud aga järjest keerulisemaks. Nii on Hiina oma majandushuvide kaitsmisel järjest agressiivsem ja seda ka Euroopa suunal. Lõhestades ka Euroopa Liitu oma 16 pluss 1 formaadiga, milles on esindatud vaid osa ELi liikmesriike ehk endised nn sotsialismimaad. Lisaks järjest suurem huvi investeeringute vastu ELi infrastruktuuri ja IT- ning telekommunikatsiooni valdkonda. Ka Euroopa külje all Arktikas on Hiina aktiivsus hüppeliselt kasvanud, mis tuleneb kliima soojenemise tagajärjel jää sulamisest ning uute navigatsiooniteede ning ligipääsude tekkest maavaradele.
Ka kaubanduskonkurents on Euroopa Liidu ja Hiina vahel muutumas järjest keerulisemaks ning siinkohal on uue Euroopa Komisjoni ülesanne tagada, et ELi ettevõtetel ei oleks kehvemad tingimused Hiina turul tegutsemiseks, kui on Hiina ettevõtetel ELi turul. Tasakaalupunkti leidmine saab olema järjest keerulisem, mida näitab ka kaubandussõdade uue laine tekkimise oht, nagu näeme juba USA ja Hiina suhete puhul.
Kahjuks on ka ELi ja USA suhted jätkuvalt turbulentsed. Kaubandus- ja majandussuhteid tabas oluline tagasilöök kohe pärast Trumpi asumist USA presidendiametisse, kui USA teatas, et lõpetab ettevalmistused ELi ja USA põhjaliku vabakaubandusleppe läbirääkimisteks, sest ei soovi sellist lepet. Et USA ja ELi riikide majandused moodustavad üle poole kogu maailma majandusest, siis annaks USA ja ELi vabakaubandus olulise võimenduse mõlemale. Paraku lähiaastatel seda ei tule. Pigem on pendel liikunud teise serva ning ka ELi ja USA suhete kohalt pole kadunud risk kaubandussõja puhkemiseks ning teineteise toodetele kõrgemate tariifide kehtestamiseks. See lööks aga mõlemat poolt ning oleks ennekõike kasulik kolmandatele jõududele, kes ei asu USA ja ELiga samas väärtusruumis, nagu ennekõike Hiina ja Venemaa, aga järjest enam ka India, Brasiilia ja teised suuremad riigid.
Seega on uue Euroopa Komisjoni suur ülesanne Hiina huvide tasakaalustamise kõrval ka leida selline lahendus kaubandussuhetele USAga, mis hoiaks ära ühepoolsed otsused tariifide tõstmiseks ning pingete kasvu majandussuhetes.
Euroopa Liit on seni päris edukalt kujundanud konkurentsitingimusi oma ühisturul ennekõike ELi riikide ettevõtete osas. Samas on valdkondi, kus järjest karmima rahvusvahelise konkurentsi tingimustes tuleb senisest paremini kaitsta ELi riikide ettevõtete huve ja võimalusi. Üks näide on lennundus, kus ELi lennundusettevõtetele kehtivad väga karmid riigiabi puudutavad reeglid ja seda ka olukorras, kus need Euroopa lennundusettevõtted peavad paljudel liinidel konkureerima ELi-väliste lennufirmadega, kes on konkurentsi mõttes hoopis paremates tingimustes. Seni on see puudutanud näiteks ELi ja Pärsia lahe riikide vahelisi lennuliine, kus Pärsia lahe riikide lennufirmad on mitmetelt liinidelt Euroopa lennufirmasid välja söönud või söömas.
Samalaadsed mured puudutavad järjest enam ka näiteks energia valdkonda, seda eriti Euroopa piirkondades, kus imporditakse elektrit kolmandatest riikidest, kes ei ole näiteks kehtestanud täiendavaid CO2 makse.
Need on vaid mõned näited sellest, kuidas ELi riikide ettevõtete huvid vajavad rahvusvaheliselt võrdsemate tingimuste saavutamiseks õiglasemat konkurentsikeskkonda.
Sellele lisandub ka vabakaubanduslepingute temaatika. EL on huvitatud uute vabakaubanduslepingute sõlmimisest, et ka oma ettevõtetele uusi turge avada, kuid ka vabakaubanduslepped on arenemises. Nii sisaldavad need järjest enam keskkonnakaitset ja kliimamuutuste vastase tegevuse aspekte, aga ka töötajate ning inimõiguste kaitse küsimusi. See kohtab aga vastuseisu ennekõike riikidest, mis ei ole Euroopaga samas väärtusruumis.
Oluline on, et uus Euroopa Komisjon oleks majandus- ja kaubandusküsimustes tugev ning suudaks ELi riikide ettevõtete huve ka rahvusvaheliselt võimalikult palju toetada. Seetõttu on üks huvitavaid küsimusi ka, kellest võiks saada Euroopa Komisjoni uus president. See ametikoht täidetakse sisuliselt koos Euroopa Nõukogu juhi, Euroopa Parlamendi presidendi ning ELi välisasjade kõrge esindaja ametikohaga. Et kõik suuremad Euroopa poliitilised jõud saaksid mõnesse tippametisse oma esindaja. Kui vaadata Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi, siis uus Euroopa Komisjoni president peaks olema Euroopa Rahvapartei tippkandidaat Manfred Weber (Saksamaa), kes juhib praegu rahvapartei fraktsiooni Euroopa Parlamendis, sotsiaaldemokraatide tippkandidaat Frans Timmermans (Holland), kes on praeguses Euroopa komisjoni juhi Junkeri parem käsi või üks liberaalide tippkandidaatidest Margrethe Vestager (Taani), kes on praeguses Euroopa Komisjonis konkurentsivolinik.
Timmermansi ja Vestageri kasuks räägib võrreldes Weberiga see, et neil on töökogemus nii Euroopa Komisjonist kui oma riigi valitsusest. Samas sai Weberi Euroopa Rahvapartei kõige rohkem kohti vastvalitud Euroopa Parlamendis. Suure tõenäosusega moodustubki Euroopa Parlamendis Rahvapartei, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide koalitsioon, kes täidavad ka eelpool loetletud Euroopa tippametikohad. Küll aga ei saa nendele kokkulepetele jõudmine olema liiga lihtne.
Eelolevad viis aastat on nii Euroopa Liidu sisearengutes kui ELi rahvusvaheliste positsioonide kindlustamisel üliolulised.