Nüüd, kus Eesti on edukalt valitud ÜRO Julgeolekunõukokku, tulen tagasi teise ettepaneku juurde, mille tegin kuus aastat tagasi, kuid mis seni pole kahjuks kuhugi jõudnud.
Nimelt olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti peaks taotlema vaatlejastaatust Arktika Nõukogus. Võrreldes kuue aasta taguse ajaga on olukord Arktikas muutunud keerulisemaks ning see trend jätkub.
Nimelt on kliima soojenemise tulemusel Arktikas jää kiiresti sulamas. See on tekitamas suuri muutusi nii Arktika looduskeskkonnas kui ka inimeste ja riikide käitumises. Jää sulamise tõttu on tekkimas ligipääs uutele gaasi ja nafta leiukohtadele, mida seni pole jääkatte tõttu kätte saadud. Arktikas on umbes kolmandik maailma gaasivarudest. See on suur ressurss, mis paneb Arktika riigid tegutsema. Venemaa on viimase 15 aasta jooksul teinud suuri panuseid oma sõjalise võimekuse suurendamiseks Arktikas. Rajatud on uusi lennuvälju ja sadamaid ning soetatud kümneid uusi lennukeid ja allveelaevu. Küsimus on, et miks nii rahulikus piirkonnas nagu Arktika nii suuri sõjalisi investeeringuid teha. Vastus peitubki paraku Arktika muutumises ning eelseisvas konkurentsis maavarade kasutuselevõtu pärast. Mäletatavasti viisid Vene sukeldujad juba kümmekond aastat tagasi Vene lipu vee alla põhjapoolusele. Õiguslikult ei tähenda see küll midagi, kuid sümboolne poliitiline märguanne oli see ometi.
Nii on riikide kasvavatest huvidest lähtudes Arktika kaotamas pingevaba piirkonna iseloomu ja kuvandit. Sest lisaks Arktika riikidele Venemaale, USAle, Kanadale ning Norrale ja teistele Põhja-Euroopa riikidele on Arktika arengutesse järjest enam end sättimas ka Hiina. Riikide huvi kasv ressursside vastu toob aga kaasa pingete tõusu. Näiteks gaasileiukohtade kasutuselevõtu pärast.
Teine jää sulamise tõttu tekkiv suur muudatus on uued läbipääsuteed. Nii on esimest korda ajaloos täies pikkuses aastaringselt laevatatav Aasia ja Euroopa vaheline ühendus piki Põhja-Jäämerd ehk piki Venemaa põhjarannikut. See toob muutusi rahvusvheliste kaubavedude logistikas, sest põhjapoolne ühendustee Aasia ja Euroopa vahel on umbes kolmandiku võrra lühem kui senine teekond India ookeani ja Suessi kanali kaudu. Ka siin on näha nii Venemaa kui Hiina kiiret tähelepanu tõusu.
Seega Arktikas on aset leidmas suured muutused. Eesti on Arktikale lähedal ning seetõttu tuleb seal toimuval hoolikalt silma peal hoida.
Parim koht selleks on Arktika Nõukogu, mille liikmed on kõik Arktika riigid, seal hulgas USA ja Venemaa. Lisaks on mitmeid vaatlejariike Hiinast Prantsusmaani. Ka Eesti peaks lõpuks Arktika Nõukogus vaatlejastaatust taotlema, sest sealsed muutused nii looduskeskkonnas, julgeolekupildis kui kaubateede arengus mõjutavad päris otseselt ka Eestit.
Niisiis on Eestil mõistlik võimalikult kiiresti taotlus vaatlejastaatuse saamiseks Arktika Nõukogus ära esitada. On ju Eesti Arktikale lähim riik, mis ise geograafiliselt Arktikas ei ole. Geopoliitilised mõjud sellest aga ei hooli.