Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee otsus taastada Venemaa hääleõigus nõrgestab Euroopa ühtset välispoliitikat, olgugi, et Euroopa Nõukogu on Euroopa Liidust erinev organisatsioon. Ometi on ENPA otsuse mõju laiem, sest otsuse poolt hääletasid ka paljude ELi riikide parlamentide saadikud ning Venemaa hääleõiguse äravõtmise põhjused ENPAs olid 2014. aastal samad, miks EL otsustas Venemaa suhtes sanktsioonid kehtestada. Põhjus oli Venemaa kallaletung Ukrainale ehk rahvusvahelise õiguse ränk rikkumine.
Samas ei ole selle 2014. aastal tehtud otsuse põhjustes midagi muutunud. Venemaa kontrolli all on endiselt nii Krimm kui Donbass ning sõjategevus jätkub. Ometi langetas ENPA otsuse, et Venemaa suhtes kehtestatud piirangud tühistatakse. Miks seda tehti? Suurem põhjus on see, et mitmed Euroopa riigid on ilmutanud juba mõnda aega rahutust, et suhted Venemaaga on kehvas seisus ning on pidevalt otsinud mingisugust uut algust nende suhete taastamiseks. Olgugi, et need suhted rikkus Venemaa oma sissetungiga Ukrainasse. Nüüd siis leidsidki osad Euroopa riigid võimaluse Venemaa suunal justkui taas head tahet väljendada ning kaotada piirangud ENPAs. Rääkida võib ju ka soovist saada jälle Venemaalt raha ENPA eelarvesse, mille maksmise Venemaa peatas, kuid see pole põhiline põhjus.
ENPA otsus piirangutest loobuda ilma, et Venemaa oleks pisutki oma käitumist rahvusvahelise õiguse rikkumisel korrigeerinud, on valel loogikal põhinev lühinägelik samm. Mingit uut algust ei tule ning Venemaa sai hoopis signaali, et kui omada ebamugavas olukorras pisut kannatust, siis Euroopa murdub omaenda otsuste raskuste all ning Venemaa poolt ka rahvusvahelist õigust rikkudes tehtud sammud kinnistuvad.
Eks ta proovib seda nüüd ka Euroopa Liiduga, kelle kehtestatud sanktsioonid on Venemaale siiski häirivad. Indu annab see, et ENPA on otsuse teinud ning selle poolt hääletanud saadikud istuvad ka paljude ELli liikmesriikide parlamentides. Samuti ei maksa arvata, et need parlamendisaadikud olid sellist hääletusotsust tehes omapead. See käis koostöös vastava riigi valitsusega ja seal hulgas välisministeeriumiga. Nii nagu Eestigi puhul vastupidise positsiooni kujundamine.
Lisaks on erinevates ELi riikides suurenenud rahulolematus sanktsioonidega ning mõne riigi valitsus on ka otsesõnu ELi kehtestatud sanktsioonide olemasolu kritiseerinud. Teatavasti on sanktsioonide jätkamiseks vaja ELi riikide seas konsensust. Piisab ühest riigist, kes on teist meelt ning sanktsioonid lõpevad. Seda hoolimata karmist tõsiasjast, et sanktsioonide kehtestamise põhjustest pole midagi ära langenud. See saaks olema aga tubli hoop ELi välispoliitika tõsiseltvõetavusele kogu maailmas.
Seetõttu tasub siiski kaaluda, et Euroopa Liidu otsuste tegemisel välispoliitikaküsimustes loobuda konsensusnõudest rahvusvahelise õiguse rikkumisest tulenevate sanktsioonide ning inimõiguste kaitsmisega seotud küsimustes. Aga ainult nendes küsimustes. Siis ei oleks kasvõi ühel riigil võimalik ELi välispoliitilist tegevust halvata ning näiteks panna kogu EL sanktsioonidest loobuma, olgugi, et põhjused nende kehtestamise-aegse olukorraga ei ole muutunud. Eesti on siiani olnud jäigalt vastu konsensusnõude muutmisele välispoliitiliste otsuste tegemisel, kuid nagu näitavad värsked arengud ENPAs võib senine olukord ühel päeval valusalt kätte maksta ka Euroopa Liidus, kui ühe liikmesriigi Kremli-sõbralik valitsus vetostab Venemaa edasise survestamise rahvusvahelise õiguse rikkumise lõpetamiseks.
Seni tuleb aga tunnistada, et vähemalt ENPAs sai pragmatism võitu rahvusvahelise õiguse kaitsmise põhimõttest. Ja see ei ole Eestile hea. Meie ja meiesuguste riikide üks olulisi rahvusvahelise julgeoleku tagatisi on justnimelt rahvusvahelise õiguse järgimine ja selle nõudmine teisteltki.