Kümne aasta peale ette tuleb muidugi plaane teha, kuid on oluline, et ka iga päev tegutseks Eesti välispoliitika kahe peamise eesmärgi nimel. Need on Eesti julgeoleku kindlustamine ning heaolu kasv. Taktikaliselt on tänases ja seda enam homses maailmas tähtis, et meiesuguse geopoliitilise asendiga ning ajalooga riik hoiaks ja panustaks liitlassuhetesse meiega samu väärtusi jagavate riikidega. Ükskäik kui ahvatlev võib mingil hetkel tunduda mingi tehing Hiinaga või mõne muu osava autoritaarse jõuga, siis Eesti liitlased on ennekõike Euroopas ja muus demokraatlikus maailmas.
Seetõttu tuleb suurte välispoliitiliste eesmärkide nimel aidata Eestil oma igapäevase tegevusega kaasa sellele, et Euroopa Liit ja NATO oleksid tugevad ja toimivad. Paremat keskkonda, mis tagaks Eesti julgeoleku ja heaolu, ei ole kuskilt mujalt võtta. Seega ka praegused taktikalised sammud määravad selle, kas ja kuhu on Eesti oma välispoliitika eesmärkidega kümne aasta pärast jõudnud. Kui Eesti aitab kaasa Euroopa Liidu nõrgestamisele, siis me nendest eesmärkidest kaugeneme. Nõrgestamise alla käib nii põhjanaabrite juhtide üle ilkumine meie valitsuse liikmete poolt kui ka lootused kahepoolselt Hiinaga mingit toredat kokkulepet saada muust Euroopast möödavaatamise hinnaga. Nõrgestamise alla käib nn Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa poliitilise eristamise rõhutamine. Seal hulgas poolvabaks riigiks kukkunud Ungari ja sellel teel oleva Poola valitsuse käitumise eelistamine ja vastandamine ülejäänud Euroopale, selle asemel, et julgustada nende riikide valitsusi ka Euroopat kui tervikut ja selle väärtusruumi silmas pidama. Aga ka arusaamade ja solidaarsuse nappus näiteks Lõuna-Euroopa riikidega neid vaevavatel teemadel. Kõigest, mis Euroopa koostegutsemist nõrgestab, tuleks nüüd ja järgnevatel aastatel hoiduda. Selle eest hoolitsevad paraku teised meist hoopis erinevas väärtusruumis olevad jõud.
Euroopa tugevus on ka Eesti tugevus. Tugev Euroopa ei meeldi aga Hiinale, Venemaale ja veel mõnele kasvavale autoritaarsele reźiimile maailmas, kes näevad Euroopa ühtsust ja väärtusi konkurentsi või suisa ohuna.
Seetõttu oleks lõpuks aeg 17 pluss üks formaat lõpetada ning naasta Euroopa Liidu ühtse poliitika juurde ka suhetes Hiinaga. Vaesemate Euroopa Liidu riikide ning ELi mittekuuluvate Balkani riikide ja Hiina klubi on tänases ja seda enam homses maailmapoliitilises reaalsuses järjest enam Hiina, aga mitte Euroopa huvides.
Samuti peaks Eesti kaasa aitama demokraatlike ühiskondade suuremal koostööle üldinimlikes asjades. Värske näide on see, kuidas Euroopa ja Eesti hoiavad Hiina pelguse tõttu madalat profiili näiteks Taiwani toetamisel Maailma Terviseorganisatsiooni vaatlejaks, kuigi see oleks kogu maailma rahvatervise huvides.
Need on vaid mõned näited hoiakutest, mida Eestil oleks mõistlik arvestada, kui tahame, et meie turvalisusega oleks ka aastate pärast kõik korras ning ühiskonna heaolu järjest paraneks. Selleks on meil aga eriti vaja tugevat ja üksmeelset Euroopat, mis teab, mida tähendavad vabadused ning ka seda, kui lihtne on neist ilma jääda.
Urmas Paet