Selle Eesti ühiskonda lõhkuva nn referendumi peamine kahju on, et juba ainuüksi selle toimumine koos sinna juurde käiva labase retoorikaga paneb osa Eesti ühiskonna liikmetest otseselt olukorda, kus nad tunnevad, et see ühiskond neid ei soovi. Ja veel suurema osa ühiskonnast olukorda, kus on piinlik ja häbi selle pärast, mis meie 21. sajandi Eestis toimub.
Igatahes suurendab see totrus oluliselt ühiskonna stressi. Rääkimata sellest, et ühiskonna ees olevad tegelikud probleemid ja väljakutsed jäävad vajaliku tähelepanuta.
Seega ainus võimalus juba tehtud kahjuga piirduda oleks see vaenu külvav nn referendumiplaan lõpetada. Nüüd ja kohe.
Muidu me jäämegi eelolevatel kuudel iga päev kuulma ja lugema madalaid jutukesi, kuidas ja miks osa Eesti inimestest pole täisväärtuslikud. Ja see mürgitab ning kahjustab meie ühiskonda sügavalt pikaks ajaks.
Asi on juba praegu jõudnud absurdi. Näiteks teatab välisminister pühapäeva hommikul ERRi kaudu Eesti inimestele, et soovib “lähemas tulevikus moodustada referendumi erakondadeülene jah-kampaania nõukoda, millesse kuuluksid jah-kampaaniat toetavate erakondade poliitikud”. Võimas avaldus. Aga kuidas oleks ÜRO Julgeolekunõukokku kuuluva Eesti välisministrilt hoopis ettepanekutega Valgevene kodanikuühiskonna toetuseks või Armeenia-Aserbaidžaani sõja lõpetamiseks või ELi Hiina-poliitika tugevdamiseks või Euroopa julgeoleku kindlustamiseks? Aga loomulikult mitte. Sest kõige tähtsam asi on paljusid Eesti inimesi alavääristav nn referendumi kampaania. Kurb ja ohtlik. Teel allakäigutrepist alla.