Koroonaviiruse jätkuv levik Euroopas on praeguseks endaga kaasa toonud olukorra, kus inimeste vabast liikumisest Schengeni ühtses ruumis Euroopas ei ole enam mõtet rääkida. Sisuliselt võib öelda, et Schengeni vaba liikumise ruum on vähemalt inimeste liikumise mõttes kokku kukkunud. See on väga kehv kogemus.
Möödunud kevadel, kui riigid hakkasid esimese ehmatusega kiiresti ja naabritega kooskõlastamata, rääkimata kooskõlastamisest teiste Euroopa riikidega, oma piire reisimiseks sulgema, võis seda veel kuidagi mõista. Tegemist oli uue asjaga ja suure ehmatusega. Aga nüüd, kus praeguseks on see olukord juba terve aasta kestnud, on ikka nii, et riigid otsustavad ainult ise, ainult oma huve ja kaalutlusi silmas pidades. Teevad otsuseid, mis jõustuvad väga ruttu ja mis siis mõjutavad paljude inimeste liikumist ja liikumisvajadust. Tappes sellega aastakümnete suurima saavutuse Euroopas ehk isikute vaba liikumise ühised põhimõtted.
See olukord ei ole kuidagi aktsepteeritav. Kuhu on jäänud need ilusad jutud riikide otsuste koordineerimisest, Euroopa Komisjoni koordineerivast rollist? Midagi sellist ei ole. Tulemus on see, et tänane Euroopa on nagu väga erinevate toonide ja materjalidega lapitekk. On riike, kes on sisuliselt täiesti keelanud teiste ELi maade kodanike sisenemise oma riiki. Näiteks meie põhjanaaber Soome ei luba riiki isegi neid inimesi, kellel on ette näidata negatiivne Covid-19 testi tulemus.
Nõuded sisenemiseks on riigiti Euroopa Liidu nn vaba liikumise ruumis totaalselt erinevad. Alates sellest, kas on vaja ette näidata negatiivne testitulemus või mitte. Mõningatel juhtudel nõutakse testitulemust, mis ei tohi olla vanem kui 72 tundi. Teistes riikides ei tohi see olla vanem kui 48 tundi. Mõnes suisa 24 tundi. Mõnes riigis peab jääma karantiini seitsmeks päevaks. Mõnes kümneks. Mõnes riigis tuleb teha kordustest mõne päeva jooksul. Mõnda riiki võivad siseneda ainult piiratud kategooriate esindajad, teise ainult oma kodanikud. Sellist reeglite virvarri pole Euroopa näinud aastakümneid.
Tänane Euroopa on nagu väga erinevate toonide ja materjalidega lapitekk.
Kui vaadata piiranguid ja seda, kui hästi või halvasti on need põhjendatud, siis lähtutakse kohati näiteks riigi keskmisest nakatumisnäitajast viimase kahe nädala jooksul. Aga väga paljudel juhtudel on riigisisesed piirkondlikud erinevused mitu korda suuremad, kui nad on nende keskmiste näitajate kaudu riikide vahel.
Kui vaatame kasvõi Eestit, siis praeguseks on see pilt vist küll enam-vähem ühtlustunud, aga veel mõni nädal tagasi oli näiteks Tallinnas kordaja palju kõrgem kui mõnes teises Eesti piirkonnas. Samasugune olukord on näiteks meie põhjanaabrite juures Soomes, kus Helsingi ja Helsingi piikonna nakatumiskordaja on palju kõrgem kui Lapimaal. Aga see, mida sissesõidupiirangute õigustamiseks aluseks võetakse, on riigi keskmine, mis on objektiivse pildi saamiseks vägagi eksitav.
Ma ei ole väga optimistlik, et praegu enam õnnestub ka parima tahtmise juures Euroopa Komisjonil või ELi Nõukogul kuidagi neid reegleid Euroopa sees ühtlustada.
Pikaajalisem mure on muidugi see, et usaldamatus nii oma naaberriikide kui ka teiste Euroopa maade suhtes, mis praegu väga tugevalt välja lööb, ei lõppe sellega, kui viirus peaks taanduma. Usaldamatus riikidevahelistes suhetes ka Euroopa sees jätab jälje pikemaks ajaks.
Kui võtta tänast reisipiirangute pilti Euroopas kokku, siis on selge, et kevadisest kogemusest Schengeni vaba liikumise ruumi lõhkumisel ei ole mitte midagi õpitud. Aastaga ei ole sisuliselt suudetud tekitada ühtegi mehhanismi, mis looks aluse, et riigid peaksid oma naabritest ja teistest riikidest niipaljugi lugu, et võimalikud piirangud kehtestatakse koos ja neid ühtlustatakse. Mitte midagi sellist aga ei toimu.
Loota jääb muidugi seda, et vaktsineerimise tempo siiski tõuseb ja viirus taandub ning selle tulemusel on võimalik jälle liikuda tagasi sinna, kus oldi enne pandeemia teket. Kuid veel kord: see kahju, mis on Euroopas riikidevahelise usaldamatuse tõttu juba tekkinud, ei ole kaotatav mõne päeva või nädalaga või isegi pikema aja jooksul.
Nii et vähim, mida praegu soovida ja nõuda nii ELi Nõukogult kui Euroopa Komisjonilt, on see, et ei lastaks lõplikult kokku kukkuda ELi vaba liikumise ruumil. Nii erinevad Euroopa riigid nüüd ka ei ole, et õigustada totaalset reeglite virvarri ja üleöö tekkivaid ootamatusi uute reeglite ja nõuete suhtes. Vastasel korral poleks Schengeni vaba liikumise ruum saanud tekkidagi.