Totaalne segadus Brexiti ümber on tekitanud olukorra, kus need, kes varem rääkisid Euroopa Liidu lõhkumisest ja Suurbritannia Brexiti eeskujust võimalikele uutele lahkujatele, on nüüd meelt muutnud, sest Brexiti ümber toimuv on halb näide sellest, mis juhtub, kui sisu ja tegelikkus enam ei loe.
Kui Ühendkuningriigi referendum andis 2016. aasta suvel ootamatu tulemuse, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust, siis tabas ELi ja paljude liikmesriikide juhte ärevus ja isegi paanika. Kohe tekkisid jutud ELi edasisest lagunemisest ning sellest, et Suurbritanniast võib saada innustus ja eeskuju teistele, kes võibolla hauvad ka mõtet EList lahkuda. Briti referendumist tekkinud muret võimendas ka põgenikekriis ning populistlike ja ELi-vastaste jõudude häälekus ning toetuse tõus.
Nüüd, kus Brexitist on üheaegselt saanud paroodia ning kurbmäng, milles võitjaid ei ole, ning Briti poliitiline juhtkond on täielikus segaduses ning ühelegi põhimõttelisele lahendusele tuleviku osas puudub Londonis toetus, pole häälekaid EList lahkumise nõudjaid enam teistes Euroopa riikides alles jäänud. Brexiti viimase kahe aasta kogemus on olnud ehmatav ja õpetlik paljudele populistlikele ja ELi-vastastele tegelastele üle Euroopa. Isegi Liigast ja 5 tähe liikumisest koosnev Itaalia valitsus pani sügavale kalevi alla algsed ideed Itaalia lahkumisest eurotsoonist ja EList. Rääkimata teistest, nagu Ungari valitsus või Poola valitsus, kes hoolimata ELi arvustamisest, ei kavatse kuhugi minna, sest ELis oleku kasu on suur.
Samas tuleb nende riikide puhul ka silmas pidada, et Ungari ja Poola praeguste valitsuste kritiseerimine õigusriigi põhimõtete rikkumiste eest ei tähenda, et kritiseeritakse Ungari riiki või Poola riiki. Kritiseeritakse sealsete valitsuste konkreetseid poliitilisi otsuseid, mis pole ELi põhimõtetega kooskõlas. Ja see on oluline vahe. Kui kritiseerida näiteks Eesti valitsuse otsuseid, siis ei tähenda see, et oldaks Eesti riigi vastu. Sama kehtib ka Ungari ja Poola puhul.
Igatahes on Suurbritannia Brexiti toetajad andnud tubli panuse ELi seesmise kokkuhoidmise tugevdamiseks. Enam ei räägi keegi tõsiselt Brexiti eeskujust või Hollandi, Itaalia, Kreeka või mõnede teiste võimalikust EList lahkumisest Ühendkuningriigi eeskujul, sest see eeskuju on niivõrd naeruväärne.
Brexitiga kaasnenud segadus ja reaalsuse järkjärguline avanemine tuleviku osas on ülejäänud Euroopat oluliselt liitnud ning Euroopa koostöö lammutajaid jahutanud. Keegi ei soovi sattuda samalaadsesse olukorda, kus on praegu Briti poliitiline juhtkond ning Brexiti eestvedajad.
Samas on Suurbritannia lahkumine EList kurb ja negatiivne, sest seda riiki on ikka nähtud kui ratsionaalset ja olulist liikmesriiki. Pealegi ei aita see kuidagi kaasa Euroopa ja sealhulgas Suurbritannia ees seisvate murede lahendamisele – on see siis migratsiooniga, mõnede riikide võlgadega, julgeolekuga või madala majanduskasvuga seotud teemad. Kokkuleppeta lahkumisest kaotab nii Suurbritannia kui Euroopa Liit, kuid pigem siiski Suurbritannia, sest EL jääb maailma suurimaks ühisturuks ja sellel on olulised globaalsed eelised. Alles pärast EList lahkumist saab Suurbritannia alustada nt vabakaubanduslepingute kõnelusi kolmandate riikidega ja need kõnelused võtavad aastaid.
Praeguseks on mõistetud, et Brexitist ei võida keegi ja päris palju kahju on Briti majandusele juba praeguseks sündinud, isegi kui lahkumisotsus pole veel jõustunud. Brexitiga toimuv on hoiatav näide ka kõigile teistele EL riikidele, mis juhtub, kui emotsioonid saavad poliitikas võitu sisu üle. Mitmes riigis on viimastel aastatel saanud tuule purjedesse nn lihtsate lahenduste mehed, kuigi lihtsaid lahendusi pole olemas, nagu ka Briti olukord selgelt näitab. Ometi kasutatakse populistlike parteide poolt Euroopa koostöö kritiseerimisel retoorikat, mis ei vasta suuremas osas tõele.
Kui isegi suurel, jõukal ja stabiilsel riigil nagu Suurbritannia on Brexiti tõttu suured raskused, siis võib veel ette kujutada, milline oleks samalaadse olukorra mõju mõnele väiksemale, vaesemale ja ebastabiilsemale Euroopa riigile.
Seda on paljud ka mõistnud, sest kui vaadata pärast Brexitit läbiviidud küsitluste tulemusi, siis on ELi liikmeksolekule toetus kasvanud. See on ELi riikides nüüd keskmiselt 60% ning 67% arvab, et ELi liikmelisusest on nende riigile olnud kasu. Eestis on toetus kõrgem – ELi liikmelisust toetab 74% inimestest.
Suurbritannia lahkumine EList on aga igal juhul suur kaotus ja seda ka globaalses plaanis, pidades silmas Venemaa ja Hiina kasvavat survet Euroopale ja kogu läänelikule vabaduste väärtusruumile. Seega kui õldse midagi positiivset Brexitist ja selle ümber kujunenud olukorrast otsida, siis on see tõsine õppetund kõigile teistele Euroopa Liidu riikidele, et Euroopa koostöö lõhkemisest on kõigil meil palju kaotada. Võita pole aga midagi.