Paar päeva tagasi möödus 31 aastat Pekingi Tiananmeni väljaku veresaunast. Paar Eesti üleriigilist ajalehte avaldas samal ajal ”sisuturundusena” Hiina RV suursaadiku jutu sellest, kuidas Hiina RV tagab Hongkongile õitsengu. Päris groteskne. Nii see, et Hiina propagandamasin valis Hongkongi autonoomia ründamise põhjuste pahupidi pööramiseks sellise ajastuse, kui see, et paar Eesti üleriigillise levikuga lehte autoritaarse režiimi eneseõigustust makstud tekstina avaldasid ja seda veel sellise ajastusega.
Teatud mõttes on see aga pisike mudel sellest, kuidas Hiina RV praeguses maailmas käitub ning teisalt sellest, kuidas vaba maailm tal nii lasebki tegutseda.
31 aastat möödus Tiananmeni veresaunast. Ometi on Hiina Rahvavabariigi režiim jätkuvalt autoritaarne ja riiki juhib kommunistlik partei. Aga nüüd on sel režiimil võrreldes 31 aasta taguse ajaga palju rohkem raha ja sellest tulenevat mõjuvõimu maailmas.
See on ärgitanud Hiina võime ka järjest jõulisemalt tegutsema. Igapäevasteks on saanud teated, kuidas Hiina keskvalitsus soovib Hongkongi alla suruda ja hongkonglased avaldavad selle vastu meelt, kuidas Hiina RV ähvardab demokraatlikku ja hästi arenenud Taiwani endaga jõuga liita või kuidas rikutakse massiliselt uiguuri vähemuse inimõigusi.
Ometi on liiga suur osa maailmast vait. Seetõttu tahaksin ka kuulda, millised on täpselt praeguse Eesti valitsuse seisukohad nimetatud sündmustes. Kui me vaatame ajas tagasi, siis Eesti välispoliitika üks olulisi tugevusi on alati olnud see, et inimõigused, inimõiguste kaitse ka maailmas, on olnud Eesti välispoliitikas olulisel kohal.
Praegu kuuleme Hiina Rahvavabariigi tegutsemise osas aga vaikust. Ja vähemgi veel. Kui hiljutise pandeemia ajal kinkis Taiwan ainukese riigina maailmas Eestile kaitsemaske, siis Eesti valitsuse poolt ei tulnud mingeidki tänusõnu mitte mingilgi moel. Isegi häbeneti neid maske vastu võtta ja suunati see ülesanne Eesti Punasele Ristile, kes need siis Saaremaale ja mujale Lääne-Eestisse jagas. Samas kui nii Euroopa Komisjoni president, Leedu välisminister ja paljud teised abi saajad suutsid Taiwanile aitäh öelda.
Samuti on segane, milline on Eesti valitsuse seisukoht praegustes sündmustes, kus Hiina selgelt rikub kokkulepet, mille ta sõlmis Suurbritanniaga Hongkongi autonoomia osas. Hongkongi autonoomiast ei ole varsti enam üldse midagi järele jäänud.
Või ka Taiwani Maailma Tervishoiuorganisatsiooni vaatlejastaatuse osas. Hiina ei taha Taiwani näha Maailma Tervishoiuorganisatsioonis isegi vaatlejana. Olgugi, et sellel riigil oleks lisada palju analüüsi ja informatsiooni selleks, et aidata ka muud maailma. Lisaks Hiina RV kindralite värsked ütlused, et vajadusel taasühendatakse Taiwan Hiinaga jõu kasutamise teel.
Või siis massiliste repressioonide osas uiguuri vähemuse vastu, mis on Hiinas juba pikemat aega aset leidnud.
Seda loetelu saab kahjuks jätkata, kus paraku suur osa maailmast, sealhulgas ka Eesti valitsus on püüdnud neid teemasid vältida ning on olnud kõrvulukustavalt vaiksed.
Alati võib sellise käitumise pseudoõigustuseks öelda, et Hiinat ei tohi kritiseerida, sest seotud on tohutud majandushuvid. Et seetõttu ei saa nimetada asju nende õigete nimedega.
Sellele aga Hiina mängibki, suurendades oma otsest mõju paljudes riikides, seal hulgas Euroopa riikides.
Autoritaarses reźiimis on võimalik käskude ja keeldudega ka majanduses ning väliskaubanduses teha asju, mis vabades ühiskondades pole võimalik. Näiteks poliitiliste otsuste tulemusel osta kokku raskustesse sattunud ettevõtteid muuhulgas Euroopas ja muus maailmas. Eriti, kui tegemist on strateegiliste ettevõtetega, siis peetakse majandusliku huvi kõrval silmas ka poliitilist ja julgeolekulist huvi. Seetõttu tuleb praegusel ajal Hiinast ja teistest autoritaarsetest riikidest lähtuva ostu- ja investeeringuhuvi osas olla ettevaatlik. Kiiresti ägeneb Hiina lobi 5G võrkude väljaehitamise õiguse saamiseks mitmetes Euroopa riikides. Samas on Euroopas endas Nokia ja Ericsson, kes on võimelised neid võrke rajama.
Samas kui Eesti poolt vaadata, siis oleks neil Eesti ettevõtjatel, kes soovivad Aasiaga äri ajada, kindlam keskenduda riikidele, mis on õigusriigid ning kus autoritaarne valitsus ei ütle ettevõtetele ette, millise riigiga võib suhteid arendada ja millisega mitte. On need siis Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan või mõned teised.
Hiina on juba praegu väga mõjukas paljudes maailma riikides, nii Aasias, Aafrikas kui Ladina-Ameerikas. Ta on seda saavutanud investeeringute kaudu olulisse infrastruktuuri, laenude andmise kaudu ning neist tekkinud sõltuvus on omakorda kandunud üle poliitiliseks sõltuvuseks.
Et Hiina on autoritaarne riik, mida juhib kommunistlik partei, siis esindab ta hoopis teistsugust vaadet ja käitumist maailma asjadele kui Eesti või kogu Euroopa. Vaadake autonoomia allasurumist Hongkongis, Taiwani jõuga ähvardamist, uiguuride inimõiguste massilist rikkumist jne jne. See on hoops teistsugune käekiri kui demokraatlikes ühiskondades. Ja seda ei tohi unustada. Eestil ja Euroopal pole mingit põhjust olla naiivne.
Rääkimata sellest, et ka Euroopa Liidu ühtse Hiina-poliitika tekitamisel on oluline koht inimõigustel ja inimõiguste kaitsel ja Eesti peaks olema selles küsimuses ELi sees nähtav ja tegutsev.
Eestile ja Euroopale on oluline, et autoritaarsete suurriikide, nagu Hiina ja Venemaa mõju ning võimalused praeguse kriisi tagajärjel demokraatlike riikide arvelt ei tugevneks. Selleks on vaja muuhulgas, et Euroopa käituks praegu võimalikult ühtselt. Nii nõrgemate riikide toetamisel, kui tulevikku puudutavate otsuste tegemisel. Samuti ühiste seisukohtade kokkuleppimisele suheteks nii Hiina, Venemaa kui muude suurriikidega. Ainult ühtse käitumise korral on Euroopa tugev, mis võimaldab rahvusvaheliselt Hiinat, aga ka Venemaad tasakaalustada ning eurooplaste huve maailmas kaitsta.
Ma väga loodan, et Eestist saab taas põhimõttekindel väärtusi ja inimõigusi kaitsev riik. Ega lase end autoritaarselt Hiinal rohkem ära tinistada. Seda nii Euroopa Liidu ühtse välispoliitika arendamisel ka Hiina suhtes, kui kahepoolsetes suhetes, et ei oleks põhjust peljata näiteks Taiwanilt kriisis tulevat abi ja see maha vaikida.
Hiina suursaadiku propagandaartiklite avaldamine sisuturundusena massimõrva aastapäeval võiks samuti jääda ühekordseks piinlikuks episoodiks.