Viimased päevad on paraku taas esile toonud küsimusi Venemaa-suunalistest hoiakutest meil ja Soomes ning kas mõningad taktikalised erinevused võivad mõjuda ka Eesti-Soome suhetesse. Ütlen kohe, et mõnedel väljaütlemistel või ka erinevatel taktikalistel valikutel ei tohi lasta paisuda suuremaks, kui asi väärt on, ning silmas tuleb pidada suurt pilti.
Soome ühiskonnas ja ka poliitikute seas on erinevaid hoiakuid, kuidas praeguses julgeolekukeskkonnas edasi liikuda. Nii peab osa ühiskonnast ja poliitikutest mõistlikuks Soome liitumist NATOga, kuid suurem osa mitte. See võib tunduda meile meie eelmise sajandi kogemuse pealt arusaamatu, kuid kui vaadata Soome valikuid, tegutsemist ja nende tulemusi 20. sajandil, siis on seda oluliselt lihtsam mõista.
Nii on meil siin oluline teada ja mõista meile väga lähedase soome ühiskonna kogemust alates 1930ndatest aastatest ja sellest tulenevaid veendumusi ja meeleolusid. Soomel on 20. sajandist kaasa võtta Euroopas ainulaadne kogemus suhetest ja suhtlemisest Venemaaga. Ühelgi teisel riigil, seal hulgas Eestil, ei ole kogemust, kuidas Nõukogude Liidu-Saksa kokkuleppe elluviimist enda suhtes takistada ja nurjata ning iseseisvus säilitada. Soomel on kogemus, kuidas hakata Venele sõjaliselt vastu ja see sõda võita ning säilitada iseseisvus Venemaa külje all lääneliku ja suuresti demokraatliku ühiskonnana. Kõik teised Venemaa piiririigid Euroopas kuulusid nn idablokki ja olid otseselt Nõukogude Liidu mõjusfääris. Ja seda saavutas Soome suuresti üksi, keegi talle appi ei tulnud.
See kogemus määrab ka täna suuresti Soome ühiskondlikku mõtte suhetes Venemaaga. Venemaa suhtes ei ole suuremal osal soomlastest illusioone ning kodumaad ollakse valmis vajadusel taas kaitsma ja selles ei loodeta esmajärjekorras teistele. See hoiak on enamikule elementaarne. Samas, kuni selline olukord pole kätte jõudnud, tuleb teha kõik, et seda ka ei juhtuks ning pragmaatiliselt igapäevasuhteid Venega korraldada.
Siit ka meile jätkuv esmapilgul üllatav vastuseis Soome NATOga liitumisele. Ehk ennekõike loodetakse iseendale ja Soome kaitsevõimele ja seda kergendab ka Rootsi mittekuulumine NATOsse. Ennast usaldatakse rohkem, kui seda, et teised appi tulevad. Kui Rootsi peaks otsustama NATOga liituda, siis ilmselt on ka Soome sunnitud seda tegema, sest päris ainukeseks mitte-NATO riigiks siinses piirkonnas ei taheta jääda. See pole pelgalt Soome poliitikute mõtteviis, vaid seda kannab Soome ühiskonna arvamus.
Seda, et senist taktikat jätkatakse, kinnitab ka vastuoluline samm, kus Venemaa arenguid silmas pidades kaitsevõimet suurendatakse, aga samas tehakse Vene tuumaenergiaettevõttega leping tuumaenergia arendamiseks.
Tulenevalt Eestiga oluliselt erinevast 20. sajandi keskpaiga ja sellele järgnenud kogemusest on ka täna Soome mõned taktikalised sammud meist erinevad, aga mitte põhimõttelised hoiakud Venemaa suhtes. Soome ühiskonna ja poliitikute enamusel ei ole Venemaa ja tema käitumisest tulenevate riskide suhtes illusioone. Samas on Soome Eestile ainulaadselt lähedane ühiskond. Seda suhet tuleb hoida ja sellesse panustada ning selle hulka käib ka sõbra mõistmine.
Soome mõningad taktikalised Eestist erinevad Vene-suhete elemendid, mis tulenevad Soome 20. sajandi kogemusest, ei kahjusta Eesti-Soome suhteid, kui keegi sellele mingil põhjusel tõsiselt ei taha kaasa aidata. Ka meie Vene-tunnetus ja taktika tuleneb suuresti ju 20. sajandi kogemusest.
Soome pole mingi Vene-meelne maa ja seda tuleb mõista ning sellelt pinnalt jätkata panustamist meie väga ainulaadsetesse sõbralikesse suhetesse.