Kahjuks on peaaegu alati vaja ühte suurt tragöödiat, et juba pikalt olemas olnud ja järjest paisuvat probleemi ka tegelikult tõsiselt hakataks võtma. Nii oli see paljude lääneriikide suhtumisega Vene agressiooni Ukrainas, kus tõsine murrang hoiakutes saabus alles pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist ja rohkem kui saja lääneriikide kodaniku hukkumist. Nii on see ka nüüd kiiresti kasvava Euroopa-suunalise põgenikelainega. See, et eelmise aastaga Euroopasse saabunud põgenike arv võrreldes 2013. aastaga peaaegu kolmekordistus ja jõudis 278 000ni, ei olnud ilmselt veel piisav, et tõsisemaid lahendusi otsida. Paraku oli taas vaja ühte suurt konkreetset katastroofi ehk 700 inimese uppumist Vahemerel, mis pani kiirkorras olukorda arutama ELi riikide juhid ja ministrid. Ainuüksi selle aasta vähem kui nelja kuuga on juba ligi kaks tuhat põgenikku Vahemerel uppunud.
Aga eks tegemist ongi raske teemaga, millel häid ja kiiret tulemust toovaid lahendusi pole. See on ka põhjus, miks põgeniketemaatikast on nii EL tervikuna kui suur osa Vahemerest kaugemale jäävaid ELi liikmesriike üritanud pigem mööda vaadata. See on aga süvendanud kiiresti kasvava põgenikelainega rinnutsi seisvate Lõuna-Euroopa riikide frustratsiooni ja õigustatut kriitikat ja küsimusi ELi valikulise solidaarsuse kohta. Et proportsioonid oleksid selged, siis eelmise aasta 278 000 illegaalsest ELi piiri ületusest oli 1077 idapiiril ja ülejäänu lõunapiiril.
Hüppeliselt kasvanud ja järjest suurenevapõgenikearvu peamine põhjus on viimastel aastatel Euroopa vahetus naabruses tekkinud või intensiivistunud sõjad, konfliktid ja vägivald. Süüria kodusõda, nn islamiriigi terroristide tapatöö Iraagis ja Süürias, vägivald Jeemenis, Liibüas, Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis, Somaalias, Kesk-Aafrika Vabariigis, Nigeerias ja paljudes teistes riikides. Nüüd ka taaskord Euroopas endas ehk Ukrainas. Need miljonid inimesed, kes on neist riikidest lahkunud või lahkuvad, ei ole parema elatustaseme otsinguil. Need inimesed põgenevad oma laste ja iseenda elu päästmiseks.
Muidugi on õige jutt, et põgenikeprobleemi lahendamiseks tuleb aidata kaasa nende sõdade ja vägivalla lõpetamisele, sest see ongi inimeste põgenemise peamine põhjus. Reaalsus on aga see, et viimastel aastatel pole suudetud ühtki neist konfliktidest peatada või lõpetada, küll on neid aga hoopis juurde tekkinud. Ka Euroopa Liit pole suutnud viimastel aastatel kuskil oma naabruses vägivalda peatada. Seega võib küll rääkida, et põgenikeküsimuse lahendamiseks tuleb tegelda algpõhjuse ehk konfliktide lahendamisega, kuid paraku on see seni vaid kena jutt, sest mingeid tulemusi ette näidata ei ole. Inimesed on aga põgenemas nüüd ja praegu, järgmisel nädalal ja järgmisel kuul.
Teine väljakäidud mõte on olnud, et tuleks võidelda kurjategijatega, kes meeleheitlikus olukorras olevate inimeste pealt teenivad ning neid kipakatesse laevadesse panevad ja Euroopa suunas merele saadavad. Jah, hästi, kuritegevusega tuleb loomulikult võidelda, aga kuidas aitab see neid inimesi, kes on elu eest sõja jalust põgenemas? Et põletame ära Liibüa põhjarannikul olevad paadid ja laevad, et siis ei pääse inimesed lihtsalt liikuma? Ka selliseid ideid liigub. Et siis ühest konfliktikoldest pääsenud inimesed jääksid Liibüa kodusõja kätte.Või on mingi alternatiiv pakkuda? Pole kuulnud.
Kujutage ette, et 1944. aastal oleks näiteks Rootsis tõsimeeli arutatud, et Eesti rannikul olevad paadid tuleks põletada, et inimesed liikuma ei pääseks. Mõeldamatu.
Kuidas siis neid meeleheitel põgenikke aidata nii, et nad jääksid ellu ja saaksid oma kodumaale tagasi pöörduda, kui konflikt seal ühel päeval siiski leeveneb või lõppeb. Esimene hädaabi võimalus on uute põgenikelaagrite rajamine lähimasse turvalisse piirkonda. Aga mitte lihtsalt järjekordsed põgenikelaagrid, vaid sellised, kus oleks ka tegelikult tagatud adekvaatne varustatus, lastele koolid jne. Süüria põgenikelaagrite olukord on kehv näide, sest ÜRO hinnangul pole 85% ulatuses toit ja muu tarvilik neis tagatud. See on ka põhjus, miks inimesed neist lahkuvad ja üritavad teed Euroopasse leida. Kui tahta tegelikult Euroopa-suunalist põgenikevoogu võimalikult ruttu vähendada, siis tuleb põgenikelaagrid teha konfliktialale lähimasse turvalisse kohta ning tagada kõik esmavajalik. Jah, see on kallis, kuid siiski odavam teistest variantidest ning emotsionaalselt kergem, kui saada teateid uutest sadadest uppunud inimestest Vahemerel.
Aga, et vältida põgenike uppumist Vahemerel ning ka tegelikult hinnata iga inimelu, siis tuleb kiiresti mitmekordistada piirivalve- ja päästepatrullide tegevust Vahemerel ja Egeuse merel. Ja see ei pea olema ainult Itaalia, Kreeka ja teiste Lõuna-Euroopa riikide mure. ELi piiriagentuur Frontex tuleb arendada toimivaks struktuuriks korraliku ja stabiilse rahastamisega ELi eelarvest ning lisaks on vägagi vajalik ka teiste ELi liikmesriikide palju suurem panus kui seni.
Järgmine küsimus on põgenikud, kes Euroopasse jõuavad. Viimase aastaga on nende inimeste arv kolmekordistunud ning see kasvab. Koormus Eestistki väiksemale Maltale on ülisuur, suur on see ka Itaaliale ja Kreekale. Arusaadavalt soovivad need riigid teiste ELi liikmesmaade abi olukorraga toimetulekul. Ükskõiksus ja tegudeta poliitilised avaldused ainult kasvatavad frustratsiooni. Reaalsus on see, et kohustuslikus kvoodisüsteemis, mille alusel põgenikud kõigi ELi liikmesriikide vahel jagataks, lähiajal kokku ei lepita. Kuigipalju asüülisaanuid liigub ise Itaaliast ja Maltalt edasi Prantsusmaale, Saksamaale, Rootsi või mujale, kuid arvestatav osa jääb paigale. Loomulikult tahaksid suurema surve all olevad riigid tunda ELi tegelikku solidaarsust ja tuge ning mitte vaid poliitilisi loosungeid. Siin saab neile appi minna riikide vabatahtlik abi ja valmisolek kuigipalju põgenikke ise vastu võtta. Mingil määral on seda ka seni praktiseeritud. Nii on näiteks Prantsusmaa tulnud appi väikesele Maltale.
Eks ka me siin Eestis peame Euroopa põgenikemure valguses arutama, mis on meie arusaam Euroopa solidaarsusest. Loomulikult peab kogu Euroopa jagama meie muret seoses Venemaa agressiivse käitumisega ja olema meile toeks. Kas ja kui palju me jagame aga teiste Euroopa riikide muret seoses põgenikelainega ja oleme valmis olema neile toeks? Ja toeks nii, et seda näevad samamoodi toena ka need riigid, kellele me siis justkui abi osutame.
Lihtsalt väikese mõtteharjutuse korras – seni on Eestis olnud valdav hoiak, et me teisi Euroopa riike põgenikesurve hajutamisel otseselt ei aita. Jah, oleme andnud pisut raha ja saatnud aeg-ajalt mõne eksperdi. Aga kujutagem nüüd ette, et meie piiri taga tulevad rahutud ajad ning meile jõuavad kümned tuhanded hädas inimesed. Arvan, et sellisel puhul me eeldaksime teistelt Euroopa riikidelt praktilist solidaarsust põgenikelainega toimetulekul, mitte seda, et abipalve peale vaadatakse lae kaugemasse nurka ja pobisetakse, et püüdke ikka ise kuidagi hakkama saada. Siinkohal tasub korraks meenutada, et Malta on Eestist väiksem riik.
Kümned tuhanded meie kaasmaalased leidsid 20. sajandil repressioonide ja vägivalla hirmus põgenedes uue kodu Rootsist ja Saksamaast Austraalia, USA ja Kanadani. Me oleme neile riikidele siiani selle eest tänulikud.
Eesti ei andnud eelmisel aastal ajutist kaitset või varjupaika ühelegi Ukrainast pärit 55 inimesele. Sel aastal on see hoiak pisut muutunud. Aga põgenikeprobleem on kogu Euroopa probleem ja ehk tasuks kaaluda sisulist empaatilist žesti Lõuna-Euroopa riikide suhtes, näiteks lubades eluga edasi minna põgenikest lastel, kellel ei ole enam kedagi. Ja lubada teha seda siin Eestis.
Põgenikeprobleem ei lähe lihtsalt mööda. Sellel on ohtlik potentsiaal kujuneda Euroopa suurimaks probleemiks. Juba praegu on laupkokkupõrkekursil ühelt poolt euroopalikud väärtused, inimõigused, inimelu pühadus ning teiselt poolt Euroopa väsimus põgenikest, sallimatuse kasv ja arrogants, mida kirjeldas paatide põletamise idee väljapakkumine. See tekitab Euroopa ühiskondades segadust, nõutust ja pessimismi.
Kasvav praktiline mure on rünnakud Euroopa-sisesele vabale liikumisele ehk Schengeni süsteemile. Itaalia on ähvardanud hakata põgenikke mujale Euroopasse suunama ning Prantsusmaa seepeale hoiatanud piirikontrolli taastamise võimalusega. Aga kui lisada põgenikele ka terroristid, illegaalsed võõrtöölised ja muud mured, siis koguneb Schengeni jätkusuutlikkuse vastaseid argumente parasjagu. Schengeni lõpp oleks aga tugev pauk Euroopa vabadustele, rääkimata ühtse Euroopa ideest ja praktilisest unikaalsest väärtusest.
Lisaks on põgeniketemaatika oma lihtsustatud meeldib-ei meeldi käsitluses vesi erinevate populistlike ja välismaalaste ning ühtse Euroopa vastaste äärmuslike poliitiliste jõudude veskile. See nähtus on nüüdseks ka Eestisse kohale jõudnud. Meie oleme aga Eestis üpris ühel meelel selles, et tugev ja ühtne EL on ka meie eluline huvi, arvestades muuhulgas jälle ka meie geograafilist asendit. Äärmuslike ühtse Euroopa-vastaste poliitiliste jõudude tugevnemine jätab meiesuguseid riike aga järjest üksikumaks ning teadagi, milline riik pealinnaga Moskvas selle üle rõõmustab.
Seega kokkuvõtteks, millised on ELi tegelikud võimalused põgenikesurvet leevendada ilma, et mindaks tõsisesse vastuollu Euroopa olemuslike humanistlike põhiväärtustega.
Ja lõpetuseks. Inimõiguste kaitse organisatsioonid soovivad, et Euroopa võimaldaks asüüli kõigile põgenikele ja ilma, et nad peaksid ette võtma illegaalseid ohtlikke piiriületusi, et ELi jõuda ja oma varjupaigapalve esitada. See on väga inimlik, aga samas ei arvesta Euroopas ja maailmas valitseva reaalsusega. Selgituseks piisab ehk sellest, kui liita sõdades või konfliktides olevate riikide rahvaarvud ning eeldada, et suurem osa neist inimestest tahaks sõja jalust ära. See arv on väga suur isegi Euroopa jaoks. Seega tuleb püüda kurjuse määra maailmas vähendada, kuid ka praegu on teadmata hulk meeleheitel inimesi Euroopa suunas ellujäämise nimel põgenemas ning paljud neist jõuavad ka kohale. Ja nendega tuleb tegeleda kohe.