Valitsused tulevad ja lähevad. Ka Kreekas

Pühapäev on juba ei tea mitmes kord viimastel nädalatel, kui erakorraliselt kogunevad Euroopa Liidu riikide juhid, rahandusministrid ja/või muud asjamehed. Seni on Kreeka vasakpopulistide valitsus kõigi teiste Euroopa riikide juhte lihtsalt oma tahtmist mööda Brüsselisse ja tagasi loksutanud. Viis kuud kõnelusi pole mingit tulemust andnud, välja arvatud Kreeka populistliku referendumi, mille peaeesmärk oli peaminister Tsiprase ja tema partei toetuse demonstratsioon, ning mulje, et Kreeka praegustel juhtidel on justkui võimalus kogu Euroopa edasist saatust määrata. See siiski kaugeltki nii ei ole.
Ja nüüd on järgmiseks tähtajaks, mil Kreeka võlakriisi lahendada, määratud pühapäev. Selleks, et kogu protsessist ja selles osalejatest mingigi tõsiseltvõetavus säiliks, on vaja otsust. Selget otsust, kas Kreeka hakkab muutusi tegema ja võtab suuna euro kriteeriumite täitmisele või lahkub eurotsoonist koos kõigi võlgadega, mis on vaja ikka tagasi maksta. Edasine venitamine midagi paremaks ei tee.
Nüüdseks on täiesti selge, ka pärast kolmapäevast Tsiprase esinemist Euroopa Parlamendi ees, et jutt ei ole arvudest, summadest, tehnilistest kriteeriumitest. Kreeka praeguse valitsuse ja muu Euroopa Liidu vahel on suur erinevus põhimõttelistes hoiakutes. Nii süüdistas Tsipras Kreeka võlakriisis peamiselt muud Euroopat, nõudis Kreeka võlgade olulises osas korstnasse kirjutamist ning Kreekale ettekirjutuste tegemise lõpetamist. Seega sai kinnitust see, mis oli päris selge ka referendumi väljakuulutamisega, et Kreeka praegusel valitsusel pole mingit kavatsust laenude maksmisega seni kokkulepitud moel jätkata ega asuda tegema ka tõsiseid reforme, et riigi rahandust taas jalgele saada.
Samas on jätkunud süüdistusi nende riikide aadressil, kes viimase viie aasta jooksul on Kreekat toetanud ja aidanud, tihti ka oma sisemaiste pingete kasvu hinnaga. Mitu Kreekast madalama elatustasemega riiki on Kreekat aidanud, sest on leidnud, et nii on õige. Ja nüüd saanud tauks selle ebaõiglase süüdistustejada.
Euroopa riikide liidrid ei saa praeguses olukorras Kreeka valitsuse väljapressimisele järele anda. Ei tohi Kreeka vasakpopulistides süvendada valet arusaama ja enesekindlust, et neil on hoovad kogu Euroopale palju muret teha. Kindlasti ei saa tänases olukorras rääkida võlgade vähendamisest. Heal juhul võib rääkida maksegraafikust,aga mitte võlgade kustutamisest.
Lisaks peab meeles hoidma, et valitsused tulevad ja lähevad ka Kreekas. Kui ka praeguse valitsusega ei ole võimalik mõistuspärast koostööd teha, siis küll tuleb järgmine. Lõppude lõpuks kannatab praegusest olukorrast ja oma valitsuse käitumisest ennekõike suur osa kreeka rahvast. Pangad on ikka kinni, keegi ei tea, millal need avatakse. Eurotsoonist lahkumine lööb kõige valusamini paraku tavalisi kreeklasi, kellest pisut rohkem kui 60% avaldas nädal tagasi referendumil Tsiprase toimetamistele toetust…
Selleks, et üldse kuidagigi järjel püsida vajaks Kreeka lähiajal veel 50-55 miljardit eurot. Laenukoormus on juba üle 300 miljardi. Seega isegi ilma pahade kreeditorideta peaks olema selge, et ülejõu elamine jätkub, kuid ometi ei ole Kreeka valitsus valmis ei pensioni- ega maksureformiks. Vaid räägib laenuandajatest ja Kreekat viimasel viiel aastal toetanutest kui väljapressijatest ja terroristidest.
Mis on aga Tsiprase plaan B – on arusaamatu, aga ka teadmata. Ühtegi adekvaatset muud kava, mis Kreeka olukorda parandaks on aga tegelikult võimatu ette kujutada. Sellist kava tänapäeva maailmas ei saa lihtsalt olla.
Seega Eesti ja teiste Euroopa Liidu liidrite positsioon peab olema selge. Otsuste tegemise aeg on käes – Kreeka kas alustab reformidega või lahkub eurotsoonist, sest tingimusi ei täida ega kavatsegi täita. Võlgu korstnasse kirjutada pole võimalik. Kreeka peab austama teiste, seal hulgas temast vaesemate riikide pingutusi Kreeka aitamisel. Ja kõige selle juures tuleb meeles pidada, et see pole ajaloo lõpp. Valitsused tulevad ja lähevad ning terve mõistuse osakaal ka riigiasjade ajamisel on mõnikord kõikuv.