Totaalne segadus Brexiti ümber on tekitanud olukorra, kus need, kes varem rääkisid Euroopa Liidu lõhkumisest ja Suurbritannia Brexiti eeskujust võimalikele uutele lahkujatele, on nüüd meelt muutnud, sest Brexiti ümber toimuv on halb näide sellest, mis juhtub, kui sisu ja tegelikkus enam ei loe.

Kui Ühendkuningriigi referendum andis 2016. aasta suvel ootamatu tulemuse, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust, siis tabas ELi ja paljude liikmesriikide juhte ärevus ja isegi paanika. Kohe tekkisid jutud ELi edasisest lagunemisest ning sellest, et Suurbritanniast võib saada innustus ja eeskuju teistele, kes võibolla hauvad ka mõtet EList lahkuda. Briti referendumist tekkinud muret võimendas ka põgenikekriis ning populistlike ja ELi-vastaste jõudude häälekus ning toetuse tõus.

Nüüd, kus Brexitist on üheaegselt saanud paroodia ning kurbmäng, milles võitjaid ei ole, ning Briti poliitiline juhtkond on täielikus segaduses ning ühelegi põhimõttelisele lahendusele tuleviku osas puudub Londonis toetus, pole häälekaid EList lahkumise nõudjaid enam teistes Euroopa riikides alles jäänud. Brexiti viimase kahe aasta kogemus on olnud ehmatav ja õpetlik paljudele populistlikele ja ELi-vastastele tegelastele üle Euroopa. Isegi Liigast ja 5 tähe liikumisest koosnev Itaalia valitsus pani sügavale kalevi alla algsed ideed Itaalia lahkumisest eurotsoonist ja EList. Rääkimata teistest, nagu Ungari valitsus või Poola valitsus, kes hoolimata ELi arvustamisest, ei kavatse kuhugi minna, sest ELis oleku kasu on suur.

Samas tuleb nende riikide puhul ka silmas pidada, et Ungari ja Poola praeguste valitsuste kritiseerimine õigusriigi põhimõtete rikkumiste eest ei tähenda, et kritiseeritakse Ungari riiki või Poola riiki. Kritiseeritakse sealsete valitsuste konkreetseid poliitilisi otsuseid, mis pole ELi põhimõtetega kooskõlas. Ja see on oluline vahe. Kui kritiseerida näiteks Eesti valitsuse otsuseid, siis ei tähenda see, et oldaks Eesti riigi vastu. Sama kehtib ka Ungari ja Poola puhul.

Igatahes on Suurbritannia Brexiti toetajad andnud tubli panuse ELi seesmise kokkuhoidmise tugevdamiseks. Enam ei räägi keegi tõsiselt Brexiti eeskujust või Hollandi, Itaalia, Kreeka või mõnede teiste võimalikust EList lahkumisest Ühendkuningriigi eeskujul, sest see eeskuju on niivõrd naeruväärne.

Brexitiga kaasnenud segadus ja reaalsuse järkjärguline avanemine tuleviku osas on ülejäänud Euroopat oluliselt liitnud ning Euroopa koostöö lammutajaid jahutanud. Keegi ei soovi sattuda samalaadsesse olukorda, kus on praegu Briti poliitiline juhtkond ning Brexiti eestvedajad.

Samas on Suurbritannia lahkumine EList kurb ja negatiivne, sest seda riiki on ikka nähtud kui ratsionaalset ja olulist liikmesriiki. Pealegi ei aita see kuidagi kaasa Euroopa ja sealhulgas Suurbritannia ees seisvate murede lahendamisele – on see siis migratsiooniga, mõnede riikide võlgadega, julgeolekuga või madala majanduskasvuga seotud teemad. Kokkuleppeta lahkumisest kaotab nii Suurbritannia kui Euroopa Liit, kuid pigem siiski Suurbritannia, sest EL jääb maailma suurimaks ühisturuks ja sellel on olulised globaalsed eelised. Alles pärast EList lahkumist saab Suurbritannia alustada nt vabakaubanduslepingute kõnelusi kolmandate riikidega ja need kõnelused võtavad aastaid.

Praeguseks on mõistetud, et Brexitist ei võida keegi ja päris palju kahju on Briti majandusele juba praeguseks sündinud, isegi kui lahkumisotsus pole veel jõustunud. Brexitiga toimuv on hoiatav näide ka kõigile teistele EL riikidele, mis juhtub, kui emotsioonid saavad poliitikas võitu sisu üle. Mitmes riigis on viimastel aastatel saanud tuule purjedesse nn lihtsate lahenduste mehed, kuigi lihtsaid lahendusi pole olemas, nagu ka Briti olukord selgelt näitab. Ometi kasutatakse populistlike parteide poolt Euroopa koostöö kritiseerimisel retoorikat, mis ei vasta suuremas osas tõele.

Kui isegi suurel, jõukal ja stabiilsel riigil nagu Suurbritannia on Brexiti tõttu suured raskused, siis võib veel ette kujutada, milline oleks samalaadse olukorra mõju mõnele väiksemale, vaesemale ja ebastabiilsemale Euroopa riigile.

Seda on paljud ka mõistnud, sest kui vaadata pärast Brexitit läbiviidud küsitluste tulemusi, siis on ELi liikmeksolekule toetus kasvanud. See on ELi riikides nüüd keskmiselt 60% ning 67% arvab, et ELi liikmelisusest on nende riigile olnud kasu. Eestis on toetus kõrgem – ELi liikmelisust toetab 74% inimestest.

Suurbritannia lahkumine EList on aga igal juhul suur kaotus ja seda ka globaalses plaanis, pidades silmas Venemaa ja Hiina kasvavat survet Euroopale ja kogu läänelikule vabaduste väärtusruumile. Seega kui õldse midagi positiivset Brexitist ja selle ümber kujunenud olukorrast otsida, siis on see tõsine õppetund kõigile teistele Euroopa Liidu riikidele, et Euroopa koostöö lõhkemisest on kõigil meil palju kaotada. Võita pole aga midagi.

The post Brexiti õppetund Euroopa koostööle appeared first on Urmas Paet.

Sõjalaevade vastasseis Aasovi merel tõi Venemaa sõja Ukraina vastu taas korraks maailma meediapilti, kuigi sõda ja inimeste hukkumine pole seal kogu viimase nelja ja poole aasta jooksul lakanud. Paraku on lihtsalt nii, et juba mõnda aega kestnud konfliktid kipuvad unustusse jääma.

Rohkem kui neli ja pool aastat pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ning vaenutegevuse algust Donbassis, kannatab Ukraina aga ikka Venemaa agressiooni all. Kestvat vaherahu pole kordagi õnnestunud saavutada ning igal nädalal hukkub kahekohaline arv inimesi. Minski protsess pole andnud mingeid konkreetseid tulemusi, välja arvatud umbes 300 vangi vahetamine aasta tagasi. Initsiatiiv saata piirkonda ÜRO rahuvalvejõud pole samuti kuhugi jõudnud. Moskva pole ilmutanud mingeid märke olukorra lahendamise suunas ning ootab praegu märtsis toimuvate Ukraina presidendivalimiste tulemusi.

Donetski separatistide juhi Zahartśenko tapmine selle aasta augustis ei avaldanud julgeolekuolukorrale otsest mõju, kuid Moskva kasutas seda uue poliitilise protsessi käimalükkamiseks. Nimelt viidi Ida-Ukrainas 11. novembril läbi nn valimised, mida ükski riik ei tunnustanud, kuid mille eesmärk oli tugevdada kohapealset poliitilist identiteeti.

Venemaa on jätkanud ka samme täieliku kontrolli saavutamiseks kogu Aasovi mere üle. Kertśi silla avamine mais tegi võimatuks teatud tüüpi laevadele Ukraina Aasovi mere sadamatesse sisenemise. Suvest alates on Venemaa viinud läbi põhjalikku kontrolli Ukraina sadamatesse minevatele ja sealt tulevatele kaubalaevadele, seejuures on kontrollitud rohkem kui tuhandet ELi liikmesriikide lipu all sõitvat laeva. Need piirangud on halvasti mõjunud Ukraina kagupiirkonna majandusele.

Alates Krimmi okupeerimisest on Venemaa suurendanud seal oluliselt sõjalist kohalolekut ning suurendanud repressioone nende suhtes, kes ei pea okupatsioonivõime seaduslikuks. Teravnenud on ka Vene poolt vahistatud poliitvangide küsimus, näiteks Oleg Sentsovi juhtum.

Donbassis on alates sõja algusest 2014. aastal tapetud üle 10 000 inimese ja 24 600 on saanud vigastada. Maapinda paigutatud suure hulga miinide tõttu hukkuvad tsiviilisikud ning ulatuslikud mineeritud alad takistavad ka piirkonna sotsiaalmajanduslikku arengut.

2,5 miljonit põgenikku

Niigi kehv humanitaarolukord on viimastel kuudel veelgi halvenenud rünnakute tõttu tsiviilinfrastruktuurile ning ka vähenenud rahvusvahelise abi tõttu. Humanitaarligipääs separatistide kontrolli all olevatele aladele on piiratud. Eriti kehv on olukord tervishoiu ja toiduga varustamise osas. Sõda on praeguseks tekitanud Ukrainas 1,5 miljonit sisepõgenikku ning umbes miljon välismaale lahkunud põgenikku. 3,4 miljonit inimest mõlemal pool rindejoont sõltuvad otseselt humanitaarabist.

Sõja ja anneksiooni sotsiaalmajanduslikud tagajärjed on ulatuslikud. Vene kontrolli all olevate alade ning muu Ukraina vahel kehtib kaubandusblokaad ning edasine poliitiline ja majanduslik isolatsioon teineteise osas süveneb.

Kahed valimised

Järgmisel aastal on Ukrainas nii presidendi- kui parlamendivalimised, vastavalt märtsis ja oktoobris. Sisepoliitiline olukord on Ukrainas küllaltki stabiilne. Samas näitab viimaste kuude trend siiski presidendi ja tema poliitilise jõu toetuse langust ning populistlike jõudude, seal hulgas Julia Timośenko toetuse tõusu.

Hoolimata majandusolukorra stabiliseerumisest viimastel aastatel, on Ukraina majanduse riskid seotud makrorahandusliku ebastabiilsusega, sest kätte hakkavad jõudma suurte kohustuste tagasimaksmise tähtajad. Suurem osa elanikkonnast on väga madala elatustasemega, mida muuhulgas süvendasid kiire inflatsioon ning grivna devalveerimine viimastel aastatel. Korruptsioonivastane võitlus, maareform ja gaasihindade viimine turuhinnale on esmased tingimused, et saada ka edaspidi Rahvusvahelise Valuutafondi abi.

Hoolimata paljudest raskustest on reformid Ukrainas siiski jätkunud. Olulised on muudatused hariduse, pensionide ja tervishoiuvaldkonnas, et väljuda Nõukogude sotsiaalsüsteemist. Juunis võttis Ukraina parlament vastu märgilise tähtsusega julgeolekusektori reformi, mille põhimõte on parlamentaarse kontrolli kehtestamine julgeolekuaparaadi üle. See protsess peab siiski jätkuma ning muuhulgas tuleb põhjalikult reformida Ukraina julgeolekuteenistust. Kohtusüsteemi reform liigub liiga aeglaselt ning prokuratuuri pole korralikult reformitud. Samas ka korruptsioonivastane võitlus pole andnud veel piisavalt tulemusi.

Vaatamata seadusruumi täiustamisele, on energiasektori reformid olnud napid, sest on põrkunud oligarhide huvidele ja vastuseisule. Suuremat hoogu pole sisse saanud ka suurte riigiettevõtete erastamine. Seda lihtsustav seadus võeti sel aastal vastu ning nüüd tuleb jõuda ka teostamisele.

Suhetes Euroopa Liiduga on Ukraina praegune juhtkond ilmutanud huvi edasi liikuda ning ühtlustada Ukraina seadusi ELi omadega ennekõike energia-, tolli- ja digivaldkonnas.

Samas on selge, et Ukraina muutuste kiirusele paneb oma pitseri ettearvamatu sõjaolukord suhetes Venemaaga ning Venemaa edasised sammud. Mäletatavasti teatas Vene president Putin, et suhted Ukrainaga ei hakka muutuma kuni ametis on Venemaale sobimatu praegune juhtkond. Seega halbu sõnumeid on sellest piirkonnast veel tulemas ja jätkuval sõjal Ukraina vastu ei tohi lasta pidevalt kõikjalt mujalt tulevate uudiste voo alla kaduda. Demokraatlik maailm ja seal hulgas Eesti peavad olema Ukrainale toeks seni kuni selle riigi vastu suunatud sõda ja rahvusvahelise õiguse rikkumine lõppeb.

The post Sõjas Ukraina vastu hukkub iga päev inimesi appeared first on Urmas Paet.

Igapäevasesse meediaruumi on justkui iseenesestmõistetavalt ilmunud tõdemus, et Euroopa Liit on jõudnud lagunemise eestuppa. See on üllatav, millise kerglusega seda võimalust käsitletakse avalikus aruteluruumis. Justkui oleks tegemist millegi igapäevase ja lihtsaga. Seda see aga kindlasti ei ole. Isegi vaid teoreetiliselt arutledes oleks ELi lagunemise näol tegemist ülikõrgete riskidega protsessiga ja seda ennekõike just geopoliitiliselt keerulises olukorras olevate riikide jaoks, sealhulgas Eestile.

ELi lagunemisvõimaluse arutelud said konkreetsema alguse Briti EList lahkumise referendumi järel ning said hoogu juurde Donald Trumpi Brexitit tunnustavatest ütlustest ning ka tuure võtva Prantsuse presidendivalimiste kampaaniaga. Jah, Euroopa Liidu ees on mitu keerulist probleemi – sisejulgeoleku ehk terrorismi-temaatika, põgenikeprobleem, Venemaa agressiivne käitumine, aeglane majanduskasv, sassis suhted Türgiga, Brexitist tulenevad keerulised eelseisvad kõnelused Suurbritanniaga, suhete paika loksutamine USAga. Samas ei ole ükski neist probleemidest põhjus ELi lagundamiseks, sest kokkuvõttes pole ühegi nimetatud probleemiga toimetulekuks ELi liikmesriikide võimalused üksi olles paremad.

Keskendudes ühele või teisele probleemile on uued EL-i vastased poliitilised jõud ometi suutnud mõnedes liikmesriikides oma toetust kasvatada. On see siis näiteks Holland, Prantsusmaa või ka Saksamaa. Kusjuures peamine teema EL-i vastaste jõudude arsenalis on immigratsioonivastasus. Justkui oleks EL tekitanud immigratsiooni neisse riikidesse. See on aga vale. Immigratsioon on aastakümneid olnud liikmesriikide rahvuslikus pädevuses ning EL pole siin olnud otsustaja. Ometi kõlbab selle teema emotsionaalne käsitlus peamiseks vahendiks, et suurendada ELi vastasust.

Selles olukorras tuleb korraks hinge tõmmata ja vaadata, kas ja mis ELi toimimise põhialustes on katki või kehvem võrreldes selle ajaga, mil ELi veel ei olnud.

Ei tasu unustada, et kogu ELi olemasolu aja jooksul ei ole ükski ELi liikmesriik teisega sõdinud. Võrdluseks Euroopa verine ajalugu enne ELi moodustamist. ELi ühisturg toimib  ja on andnud paljudele ELi riikide ettevõtetele suure võimenduse. ELi isikute vaba liikumine toimib. Isegi eurotsoon toimib ja sel on olnud distsiplineeriv mõju nii mõnegi riigi valitsusele.

EL on tänu oma 530 miljonile elanikule maailmas suur jõud ja oluline tegija, mida ei oleks üksi isegi Euroopa suured riigid – ei Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ega ka Suurbritannia. Seega kui rääkida päevakajalistest ELi muredest ja probleemidest, siis tuleks juurde panna ka taust ehk tõsiasi, et kõik ELi põhielemendid toimivad ning ei ole ühtki sellist probleemi, mis kaaluks üle ELi toimimise plusspoole. Kahjuks mulle näib, et selle terviku nägemine ja Euroopa põhjendatud enesekindlus on puudulik, kui žongleeritakse ELi võimaliku lagunemisega põhjustel, millest ükski ei kaalu üles ELi saavutatut.

Aga olgu, kui keegi soovib spekuleerida ELi lagunemise teemaga, siis oleks aus anda ka ettekujutus ELi-järgsest Euroopast. Kas ELi-järgses Euroopas kaob immigratsioonisurve? Lõpevad sõjad ja vägivald Euroopa vahetus naabruses? Terroristid leebuvad? Majandus puhkeb kiirele õitsengule? Kas Holland või Slovakkia või Eesti või ükskõik milline ELi liikmesriik saaks nende muredega üksi paremini hakkama, kui kaob ELi ühisturg ja koostöö paljudes teistes valdkondades?

ELi lagunemisest võidaksid kõige enam Euroopa-välised suurvõimud, kellele pole ELi olemasolu kunagi meeldinud, sest kui Euroopa riigid üksikult pole globaalselt konkurendid, siis EL tervikuna seda on.

Nii oleksid Hiina, Venemaa, India, Aafrika Liit ja kohati tundub, et ka mõned USA uue administratsiooni tegelased kindlasti rõõmsad, kui EL laguneks, sest üks konkurent oleks vähem. Pole ju mingi saladus, et näiteks Hiinale ja Venemaale pole EL kunagi meeldinud ning jõudumööda üritatakse seda nõrgestada. Vene propagandategevus seda eesmärki paljuski kannabki. Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli ehk ELi lagunemisel üritaksid ülejäänud maailma suurvõimud Euroopas kiiresti erineval moel oma positsioone tugevdada. Võib vaid ajaloolisest kogemusest tulenevalt arvata, milline riik üritaks end taaskehtestada näiteks praeguse ELi ida- ja kirdealadel ning ehk mujalgi.

Sellest tulenevalt pole mingi liialdus, et ELi tugevus ning Euroopa ja Ameerika koostöö on Eestile elulise tähtsusega. Kõik meie välispoliitilised sammud peavad olema sellele eesmärgile suunatud. Seega ka ELi eesistumise peaeesmärk peab Eestile olema, et iga otsusega, kõigi läbirääkimistega, mida Eesti eesistumise ajal tehakse, tuleb püüda ELi tugevdada.

Me elame lihtsustamise ajastul ning see võib kaasa tuua ka vigu. Isegi fataalseid vigu. Samas ei anna midagi nn Twitteri ajastu toomine ettekäändeks, miks sellisele lihtsustamisele mitte vastu astuda. 1930ndate Saksamaal polnud Twitterit, ometi valiti Hitler võimule.

Ma väga loodan, et Brexiti kõnelused ELi ja Suurbritannia vahel nurjuvad, sest Suurbritannia mõistab mingil hetkel, et neist kõnelustest tuleb ta välja nõrgemana, kui ta seda on täna. Olen, kindel, et Prantsuse ühiskonna kollektiivne mäluhoiab meeles, milline oli Prantsusmaa tragöödia 20. sajandi sõdades enne ELi loomist.

Ja muidugi alati tasub lihtsate lahenduste pakkujatelt küsida täpsustavaid küsimusi. Näiteks, milline oleks Euroopa ELi järel? Milline jõud ohjeldab siis neid riike ja ohte, mis Euroopale otsa vaatavad nii idast kui lõunast?

Eestlastel ja paljudel teistelgi rahvastel on tarkus, mille kohaselt ei maksa sülitada vanasse kaevu enne, kui uus valmis pole. ELi lagunemise mõttega mängimine lihtsalt igavusest või lühikesest mälust tulenevalt ei ole midagi sellist, mis tänases maailmas ühtki Euroopa rahvast paremale või turvalisemale järjele aitaks.

The post Mõttemäng ELi lagunemisest viib kurbmänguni appeared first on Urmas Paet.

Korraldasin Brüsselis Euroopa Parlamendis küberjulgeolekualase kõrgetasemelise kohtumise ELi ja NATO koostööst.

E-elustiil vajab küberohtude eest pidevat kaitset. Selleks peavad aga erinevad organisatsioonid tihedalt koostööd tegema, seda nii tehnoloogia, poliitikakujundamise, riigikaitse kui ka diplomaatia valdkonnas, Võtmekohal on ELi-NATO koostöö.

Mõlemad organisatsioonid teadvustavad koostöö olulisust küberjulgeoleku valdkonnas. Sealjuures on ELi lähenemine sellel alal võrreldes NATOga laiem, kuivõrd NATO keskendub eelkõige küberkaitsele. Seega on koostöö mõlemapoolselt kasulik – need kaks organisatsiooni suudavad üksteist väga edukalt täiendada ning ühtlasi vältida dubleerimist. Nii ELi küberjulgeoleku strateegia (2013) kui ka ELi küberkaitsepoliitika raamistik (2014) viitavad vajadusele organisatsioonide vahelist koostööd tihendada.

Tegemist oli kolmanda küberjulgeolekualase seminariga, mille Euroopa Parlamendis korraldasin. Seminaride eesmärk on arutada ja saada ülevaade küberjulgeoleku viimastest arengutest.

Seminaril kõnelesid Eesti välisminister Marina Kaljurand, NATO abipeasekretär uute julgeolekuohtude alal Sorin Ducaru, Euroopa välisteenistuse julgeolekupoliitika ja kosmose küsimuste osakonna juht Francois Rivasseau ja NATO küberkaitse koostöökeskuse juht Sven Sakkov.

The post Küberjulgeolekualane koostöö on hädavajalik nii ELile kui NATOle appeared first on Urmas Paet.

Me peame rääkima Ukrainast. Ilma liigse rahvusvahelise poliitkorrektsuse ja soovmõtlemiseta.

Kui korra meenutada, miks Krimm ja osa Ida-Ukrainast on Venemaa poolt üle võetud ning miks püsib hirm ja pinge uue pealetungi ees, siis teadagi see mäng ei käi vaid nende alade pärast. Mäng käib kogu Ukraina pärast ja tema eeskujul kogu endise Nõukogude Liidu alade pärast, välja arvatud need riigid, mis jõudsid NATO ja Euroopa Liiduga ühineda. Venemaa soovib peatada kõigi endiste nn Nõukogude vabariikide liikumise läände ning demokraatlikud muutused neis ja järgmise sammuna soovib ta, et Ukraina ning teised endise Nõukogude nn vabariigid liituksid Euraasia liidu ja tolliliiduga.

Et see teostuks, selleks on vaja Ukraina meelemuutust. Ukraina ei muutnud oma läänele lähenemise poliitikat Venemaa majandusliku ja poliitilise surve jõul, seega tuli kasutusse võtta ka sõjaline. Seesama sõjaline jõud, mis 2008. aastal toimis ja ehmatas paljud NATO liikmesriigid Gruusia tegelikust NATO liikmelisuse perspektiivist eemale.

Väga keeruline on eeldada kiiret ja lihtsat lahendust Venemaa agressiooni lõpetamiseks Ukrainas. Selleks peaks Ukraina valitsus loobuma ELile lähenemisest ja olema valmis Euraasia liidu ja tolliliiduga ühinemiseks või siis Venemaa juhtkond mõtleb ümber ja loobub oma ambitsioonidest. Nagu näha, siis on tegemist väga põhimõttelise vastasseisuga, millel ei ole lihtsat ja kiiret lahendust. Siiski pean seda teist varianti paraku oluliselt vähem tõenäoliseks kui esimest. Ja, kui see peaks nii minema, siis on sõjal ilmselt kiire lõpp, sest muid põhjuseid pole.

Samas tuleb kogu aeg meeles pidada, et kui Ukraina peaks survele järele andma ja taas Vene mõjusfääri vajuma, siis langeb kiiresti senisest suurem surve ka Moldovale, Gruusiale, Aserbaidžaanile ja mõnele ikka veel põikpäisele Kesk-Aasia riigile nagu Usbekistan ja Turkmenistan. Et needki Moskvale sobivad valikud teeksid.

Selle taustal tuleb selgeks rääkida ka see, mida siis Euroopa Liit tegelikult tahab ja mida on valmis selleks tegema. Kui EL ka tegelikult soovib, et Ukraina liiguks edasi õigusriigi ja turumajanduslike reformidega ega vajuks Venemaa sõjalise ja muu surve all kokku, siis tuleb teha senisest palju rohkem ja kiiremini. See teadagi vajab aga 28 riigi konsensust.

Milline on Ukraina majanduse ja sealsete inimeste majanduslik olukord? Venemaa agressioon nõuab iga päev otsese kuluna miljoneid, et rinnet hoida ja kaitsevõimet suurendada. Sajad tuhanded inimesed ei tee enam tööd ning seega ei panusta Ukraina majandusse ega iseenda elatustasemesse, sest nad on kas sisepõgenikud või sõjaväeteenistusse kutsutud. Rahvusvahelised investeeringud Ukrainasse on peatunud, sest ebakindlus ja hirm sõja ees on teinud oma töö. Kaubavahetus on oluliselt vähenenud. Humanitaarabisse panustamine ja rohkem kui miljoni sisepõgenikuga tegelemine on suur koormus eelarvele.

Lisaks on vähenenud subsiidiumid elanikele, kommunaalkulud on kasvanud seetõttu kordades ning grivna kurss mõne kuuga kivina kukkunud. See on teinud miljonid inimesed veel vaesemaks ja rahulolematumaks. Järjest rohkem inimesi soovib lihtsalt rahu ja mingitki äraelamisvõimalust oma lastele ja iseendale. See on väga inimlik, eriti arvestades, et paljudel pole senini täpset ettekujutust, millal ja mida head ELile lähenemine kaasa toob, küll aga teavad nad täpselt, mis praeguseks kõik on halvemaks läinud ja et see ei ole veel kõik.

Seega on Venemaal lähikuudel vaja hoida sõjalist survet ja pinget Ida-Ukrainas, et Ukraina ühiskond oleks jätkuvalt stressis ning investeeringud ei taastuks. Et inimeste elatustase langeks veelgi ja rahulolematus kasvaks. Valitsuse ja valitsusparteide toetus on juba praeguseks kõvasti kukkunud ning pole näha, mis seda trendi muuta võiks. Sügisel on tulemas aga kohalikud valimised, mis Ukraina puhul tähendab lisaks maapiirkondadele ka kümnete suurlinnade juhtide valimisi. Vene-meelne opositsioon on igatahes juba elevil. Nii loodab Moskva, et surve ja inimeste vaesumise jätkudes saavad nad ilma uue sõjalise suurpealetungita Ukraina sisepoliitikat piisavalt endale soovitud suunas pöörata.

Mida aga siis EL on teinud ja mida võiks teha, et aidata Ukrainal kõigi raskuste kiuste õigusriigi ja turumajanduslikku kurssi hoida. Kõigepealt kiire rahaline ja reformiabi. Hiljutisel idapartnerluse tippkohtumisel Riias presenteeriti 1,8 miljardi euro suurust Ukrainale antavat laenu kui midagi erakorralist. Samas oleks see sama, kui Eesti saaks ca 90 miljonit eurot suurusjärke arvesse võttes. Pole just kuigi suur hüpe. Ukraina peaminister ise on öelnud, et abivajadus on praegu minimaalselt 25 miljardit eurot. Ei see ega sellest suuremgi summa ei käi ELile ega teistele panustajatele tegelikult üle jõu. Näiteks Kreeka on saanud praeguseks paarkümmend korda enam.

Viisavabadus. Üle aasta kestnud sõjast depressioonis Ukraina ühiskond vajab ELilt ka tugevat emotsionaalset tuge, mida nad paraku taaskord Riia idapartnerluse tippkohtumiselt ei saanud. Sealt oodati konkreetset otsust tähtaja kohta. Viisavabaduse andmine Ukraina kodanikele näitaks, et EL usaldab sealseid inimesi. Seda tuge on praegu väga vaja. Isegi kui suurem osa ukrainlastest viisavaba reisimise võimalust nähtavas tulevikus ei kasutagi, sest selleks pole lihtsalt raha, oleks see väga oluline positiivne impulss. Lisaks saaksid Ukraina kodanikud viisavabaduse ELilt enne kui Vene kodanikud, kuigi paar aastat tagasi võis veel vastupidi minna.

Aasta tagasi said ELilt viisavabaduse Moldova kodanikud ning see on toiminud hästi. Lisaks praktilisele tähendusele on sellel olnud ka poliitiline. Nimelt on 75 000 Vene kontrolli all oleva Transnistria elanikku võtnud ka Moldova kodakondsuse.

Euroopa perspektiiv. EL peab selgesõnaliselt ka Ukrainale kordama, et kõik Euroopa riigid, kes on vajalikud kriteeriumid täitnud, võivad taotleda ELi liikmelisust. Nii kummaline ja Ukrainale frustreeriv, kui see ka ei ole, pole ELi riigid suutnud aastaid sellises selges sõnumis Ukrainale kokku leppida. Ka mitte viimaseks idapartnerluse kohtumiseks. Ja sellest võib lugeda selget sõnumit, kui palju siis tegelikult Ukraina totaalsest muutumisest läänelikuks demokraatiaks tegelikult huvitatud ollakse.

ELi ja Ukraina rohkem kui aasta tagasi sõlmitud assotsiatsioonileppe ratifitseerimine kõigi ELi riikide poolt. Lepingu sõlmimise järel oli selge ettekujutus, et Riia idapartnerluse tippkohtumiseks on lepe kõigis ELi liikmesriikides heaks kiidetud. Ometi isegi sellega pole hakkama saadud. Kaheksa riiki pole lepet ratifitseerinud ning neli, seal hulgas Kreeka ja Küpros, pole seda protsessi isegi alustanud.

Tugi Ukrainale oma riigi kaitsel. Kui relvastuse tarnimises Ukrainale on kokkuleppele jõudmine ebareaalne, siis paljusid muid toetavaid tegevusi tuleks teha senisest enam. Näiteks humanitaarabi kodud kaotanud inimestele, abi ja nõu küberrünnakute vastu, kõikvõimalik logistiline ja varustusabi. Näiteks jaanuaris raketirünnakus purustatud Mariupoli inimeste eluasemeid pole rahapuudusel siiani taastatud, olgugi et sellega võinuks ära hoida uute sisepõgenike teket.

Põhimõtteline valik on aga ELi, USA ja teiste lääneriikide jaoks see, kas ka tegelikult soovitakse Ukrainat lääne poliitilisse ja majandusruumi aidata või pole see eesmärk kuigi tõsine. Kui vastus on jah, siis tuleks alustada suuremahulist ning üleüldist abi- ja reformiprogrammi. Euroopal on 20. sajandi keskpaigast sarnane kogemus olemas. See tähendaks kümneid miljardeid eurosid, põhjalikku reformikava ning tuhandeid eksperte nende kavade elluviimiseks. Lisaks suurte lääne ettevõtete julgustatud investeeringuid Ukraina energiavaldkonda, aga ka paljudesse teistesse majandusharudesse. Ukraina on käima lükkamas suurt erastamisprogrammi, milles lääne ettevõtted peaksid kindlasti osalema. Lähiajal on see eriti oluline energiavaldkonnas. Koos demokraatlike riikide ettevõtete raha ja oskusteabega läheks Ukrainasse ka teistsugune töökultuur ja -põhimõtted, mis oleks suureks abiks ka korruptsiooni kärpimisel.

Selleks kõigeks pole palju aega jäänud. Ukraina ühiskonna taluvuspiir läheneb ja Vene kurnamistaktika näib toimivat. Kõige olulisem on aga see, kas on üldse piisavalt Euroopa ja USA poliitikuid, kes on valmis Ukraina muutumisele nii põhjalikult kaasa aitama või rahuldab pigem senine ebamäärasus. Et kui Ukraina peakski tagasi Moskva mõju alla vajuma, siis ohatakse kergelt, et mis parata, aga seekord läks siis nii.

Siinkohal jääb üle meenutada vaid aastatetagust ütelust, et kui EL ei ole edukas oma vahetus naabruses, siis kuidas saab eeldada, et ollakse edukas kuskil kaugemal. ELi tegelikule tahtele ja ka selle praktilisele teostamisele Ukraina puhul vaatavad väga pingsalt Moldova, Gruusia ja teised endised Nõukogude nn vabariigid, aga ka ELi lõunanaabrid Marokost Iraanini. Et teada, keda ja kui tõsiselt tuleks praeguses maailmas võtta.

The post Kuivõrd on toetus Ukrainale tegelik? appeared first on Urmas Paet.