Kuuleme ja loeme iga päev südantlõhestavaid lugusid sellest, kuidas üks või teine laps või täiskasvanu on jäänud oma suure mure ehk haigusega üksi, sest ravimit, mis võiks teda aidata, haigekassa ei kompenseeri. Seetõttu on ravim kättesaamatu või saab selle heldete annetajate toel. Selliste vähiravimite soetamiseks on moodustatud koguni eraannetustel põhinev vähiravifond Kingitud Elu, mis pakub paljudele haigetele viimast lootusekiirt. Samas on mitmeid haigusi, millega võitlemiseks uute ravimiste ostmiseks samalaadset fondi pole ning siis ei jäägi haigetel tihti üle enam millelegi loota. Olgugi, et uued ravimid on siinsamas Euroopas olemas ja on saanud Euroopa Liidu ravimiametilt müügiloa, kuid nad pole Eesti haigetele kättesaadavad, sest haigekassa pole teinud otsust nende ravimite hinna kompenseerimiseks. Ja seetõttu on Eesti haiged paljudel juhtudel võrreldes teiste eurooplastega märksa kehvemas olukorras.

Uute ravimite Eesti inimesteni jõudmisega on lood väga kehvad. Eesti on siin Euroopa Liidu riikidest tagant kolmas. Ainult Leedus ja Lätis on lood meist veel mõnevõrra nukramad. Nimelt lubati Euroopa Liidus näiteks aastatel vahemikus 2014-2016 müüki 143 uut ravimit. Neist on Eestis kättesaadavad ainult 31. Samas näiteks Saksamaal on kättesaadavad 124 uut ravimit, Soomes 100, Tśehhis 77, Sloveenias 72 ja isegi Slovakkias 60. Kättesaadavuse all pean silmas seda, et avaliku rahaga on asutud ravimi soetamist toetama.

Seega enamik viimastel aastatel Euroopa Liidus müügiloa saanud uutest ravimitest pole Eesti patsientideni jõudnud. See tähendab aga paljude haiguste puhul kasutamata ravivõimalust ning seega kehvemat elukvaliteeti, väiksemat paranemislootust ja võimalik, et kiiremat surmagi. Samas, kui ainuüksi aastatest 2014-16 tegelikult olemas üle saja uue ravimi, mis võiksid ka Eesti haigete olukorda parandada, aga seda ei tee, sest haigekassa pole otsustanud neid Eestis kättesaadavaks teha. Nii ei võta Eesti suurt osa uuendustest üle, mis inimesi võiks aidata.
See on tinginud ka olukorra, kus järjest enam ravimitootjaid ei üritagi enam Eesti turule tulla, sest eeldavad oma taotlusele eitavat vastust.

Omaette piinlik lugu on aga nendegi uute ravimite Eesti turule lubamise taotlustega, mis lõpuks ka positiivse vastuse saavad. Nimelt on Eestis keskmine positiivse vastuse saamise aeg sellest hetkest, kui tootja on taotluse Eestis esitanud, 436 päeva ehk aasta ja kolm kuud. Samas, kui Saksamaal on vastuse saamise aeg 106 ja Suurbritannias 111 päeva. Transparentsusreeglid näevad Euroopa Liidus ette, et vastus peab tulema 180 päeva jooksul. Mis mõtet on uue ravimi puhul alustada Eestis analüüsidega otsast peale olukorras, kus see ravim on saanud Euroopa Liidus müügiloa ning lubatud kasutusele näiteks Skandinaavias ja Saksamaal. Pole kuigi tõenäoline, et Eestis tehtavad analüüsid jõuaksid mingitele muudele järeldustele kui meie põhja- ja läänepoolsete naaberriikide omad. Kui Euroopa Liidus on uus ravim hinnatud, siis oleks mõistlik ka Eestil selle kliinilist tõhusust usaldada, mitte kulutada niigi vähest ressurssi ja teha kõike ise otsast peale.
Väga lihtne on põhjendada uute ravimite Eesti turule lubamise vähesust ehk nende nappi kompenseerimist haigekassa poolt rahapuudusega. Samas pole see siiski adekvaatne seletus. Nimelt on kogu tervishoiuteenuste kulu kasvanud viimasel aastal 8-9% ehk kokku üle 800 miljoni euroni. Samas, kui inimestele kompenseeritavate ravimite kulu on suurenenud vaid 3-3,5% ehk 126 miljonilt eurolt eelmisel aastal on kasv 130 miljoni euroni sel aastal, olgugi, et tervishoiukuludest on kulu ravimitele kõige efektiivsem.

Teine ja ka tervishoiu rahastamisele palju olulisema tähtsusega lugu on aga üleüldse riigieelarveliste valikute teema. Jutt võimetusest tervishoidu täiendavalt rahaliselt toetada, on tühi jutt kontekstis, kus valede aktsiisipoliitika otsustega on Eesti riik kahe aastaga jäänud ilma 340 miljonist eurost eelarvetulust, mille oleks saanud kasvõi kõik tervishoidu suunata, et Eesti inimeste paranemisvõimalusi ja elukvaliteeti suurendada. Riigieelarve on poliitiliste valikute ja väärtuste väljendamise koht. Ka need kümned miljonid nn katuseraha oleks saanud tervishoidu panustada., sest uute ravimite puudumine Eestist pole teadagi ainuke mure, mis Eesti tervishoiu kättesaadavusega seondub. Selle aasta alguse seisuga ei saanud koguni 54% Eesti patsientidest ettenähtud ooteajal ambulatoorsele ravile. Üks pikkade ooteaegade põhjusest on ka ebapiisav rahastamine.

Lisaks on tervishoiu rahaga ka muud veiderdamist. Nii juhib riigikontroll tähelepanu, et riigieelarvest pensionäride eest makstav sotsiaalmaks ei moodusta tervikuna lisatulu tervishoidu, sest samal ajal otsustas valitsus tuua haigekassasse üle mitmed kohustused, mida varem oli rahastatud riigieelarvest ning sellele kulub üle poole nn lisatulust. Nii olid varem riigieelarvest tasutud, kuid nüüd haigekassa kulusse üle viidud kiirabi, täiskasvanute hambaravi toetus, viljatusravi, HIVi ja tuberkuloosiravimite, vaktsiinide jm teenuste rahastamine. Seega haigekassa eelarve suurendamine on olnud paljuski näiline, sest ka kohustusi on suures mahus sinna riigieelarvest üle liikunud.

Riigieelarvelised valikud on olnud aga teistsugused ja seetõttu on Eesti inimestele jäänud kättesaamatuks uued ravimid reumatoloogias, kesknärvisüsteemi haiguste puhul, onkoloogias, lihaskonna haiguste puhul, pikaajaliste krooniliste haiguste leevendamisel ja paljude muude haiguste puhul. Nad on jäänud oma murega üksi, samas teades, et ravim, mis neid või nende lähedast aidata võiks, on tegelikult olemas. Aga Eestis raha tõttu kättesaamatu.

Seda, et uute ravimite kasutuselevõtt mõjutab inimeste eeldatava eluea kasvu ehk tõepoolest annab paremaid ravitulemusi kui nende eelkäijad, kinnitab ka OECD uuring, mille kohaselt on ravimite innovatsioon eeldatava eluea kasvus oluline ning lisas aastatel 2000-2009 OECD riikide elanike keskmisele elueale 1,74 aastat. Selle uuringust (Pharmaceutical innovation and longevity growth in 30 developing OECD and high-income countries 2000-2009) tuleneva arvu taga on aga konkreetsed inimesed, kes on saanud leevendust ja lisaeluaastaid.

The post Eesti inimesteni peavad jõudma ravimid, mis teiste eurooplasteni jõuavad appeared first on Urmas Paet.

Sellel pildil olen kohas, kust algab Euroopa Liit. On hea teada, et septembris läbi viidud Eurobaromeetri uuringu tulemused näitavad, et inimeste toetus Euroopa Liitu kuulumisele on kõrgem kui kunagi varem. Eestis toetab ELi liikmelisust 74%, Euroopa Liidus keskmiselt 62% kodanikest, mis on viimase 25 aasta rekord.

Seda, et Eesti on Euroopa Liitu kuulumisest kasu saanud, arvab 88% eestlastest. ELis keskmiselt leiab 68%, et nende riik on liikmelisusest võitnud. See on kõrgeim toetusmäär, mida on mõõdetud alates 1983. aastast. Kõige enam tuuakse Eesti puhul välja kasu, mida kuulumine Euroopa Liitu on tähendanud majanduskasvule ja uutele töökohtadele.

Järgmiste Euroopa Parlamendi valimiste aega – Eestis 26. mai 2019 – teavad uuringu kohaselt ligi pooled eestlased. Peamisteks Euroopa Parlamendi valimiskampaania teemadeks peaks eestlaste hinnangul olema rändeteemad (53%), majanduskasv (47%) ning julgeolek ja kaitsepoliitika (40%).

Need on ka teemad, millega olen Euroopa Parlamendi liikmena tegelenud ning Eesti inimeste toetuse korral eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel olen valmis oma tööd jätkama.

The post Toetus Euroopa Liidule kasvab appeared first on Urmas Paet.

Esitasin Euroopa Komisjonile arupärimise seoses sellega, et mitmed riigid käsitlevad Euroopa Liidu erinevate liikmesriikide kodanikke viisanõude osas erinevalt.

Euroopa Liidu Schengeni viisaruumil on küll ühtne viisapoliitika ning ELil ühtne välispoliitika, kuid ometi kohtlevad mitmed riigid viisapoliitikas erinevate ELi liikmesriikide kodanikke erinevalt. Näiteks mõnede ELi liikmesriikide kodanikud ei vaja reisimiseks Lõuna-Aafrika Vabariiki, Araabia Ühendemiraatidesse ja mitmetesse teistesse riikidesse viisat, kuid osade ELi liikmesriikide, seal hulgas Eesti kodanikud, vajavad.
Sellest tulenevalt ütlesin Euroopa Komisjonile saadetud arupärimises, et tuleks saavutada olukord, kus kõiki ELi liikmesriikide kodanikke käsitletakse viisaküsimuses võrdselt. Samuti küsisin Euroopa Komisjonilt, kas see on eesmärk, et ELi riikide kodanikel oleksid sarnased võimalused ja tingimused kolmandatesse riikidesse reisimisel ning milliste riikidega on kavas alustada läbirääkimisi, et saavutada viisavabadus kõigi ELi liikmesriikide kodanikele.

The post Muude riikide kehtestatud viisavabadus peaks laienema kõigi ELi liikmesriikide kodanikele appeared first on Urmas Paet.

Hiljuti avaldati Montenegro ja Makedoonia Euroopa Liidu suunas liikumise eduaruanded. Makedoonia suurim probleem on lahendamata nimevaidlus Kreekaga, mis takistab riigi edasiliikumist ELi suunal. See on suurendanud riigis sisepingeid.

Loodetavasti leitakse nimevaidlusele peagi lahendus, sest tegemist on ainukese takistusega Makedoonia liitumiskõneluste alustamiseks. Euroopa Liidu aktiivsem roll lisaks ÜROle aitaks nimeküsimust lahendada. ELi liitumisläbirääkimiste alustamine oleks positiivne ka kahepoolsete vaidluste lahendamiseks ning ühtlasi oleks see Makedoonias tugi edasiste ülivajalike reformide elluviimiseks, sealhulgas õigusriigi, kohtusüsteemi sõltumatuse ja korruptsioonivastases võitluses.

Nii Montenegros kui Makedoonias on väga oluline teema ka korruptsioonivastane võitlus ning õigusriigi tugevdamine. Samuti tuleb kindlustada sõna- ja meediavabadust, kuivõrd mõlemas riigis on sellega probleeme.

The post Euroopa Liidu aktiivsem roll võiks aidata Kreeka ja Makedoonia nimevaidluse lahendada appeared first on Urmas Paet.

Estiasin Euroopa Komisjonile kirjalikult vastatava küsimuse seoses Euroopa Komisjoni presidendi Junckeri esitatud mõttega Euroopa Liidu armee loomisest.

Junckeri esitatud mõte vajab selgeks rääkimist ning selle loomisel võib olla mitmeid takistusi. Senine ELi lahinggruppide süsteem on toiminud raskustega ja neid pole suudetud veel kordagi kasutada. Näha on ka rahalisi takistusi, kuivõrd paljude ELi liikmesriikide kaitse-eelarved on siiani langustrendis.

Selgitamist vajab ka koostöö NATOga, sest suurem osa ELi liikmesriike on ka NATOs.

Sellest tulenevalt küsisin Euroopa Komisjonilt, milliseid samme kavatsetakse ELi armee loomiseks astuda ning mis on selle eesmärk. Samuti küsisin kuidas saaks juba olemasolevaid ELi lahinggruppe efektiivsemalt kasutada ning milliseks hindab Euroopa Komisjon ELi ja NATO kaitsealast koostööd.

The post Euroopa Liidu armee loomisest appeared first on Urmas Paet.

Strasbourgis toimus Euroopa Parlamendi täiskogu istungi ELi välis- ja julgeolekupoliitika arutelu, kus ütlesin, et Venemaa ja Ukraina konflikt on Euroopa Liidu ühtsuse tõsine proovikivi, millega seni on hästi hakkama saadud, kuid seda joont tuleb suuta hoida ka edaspidi.

ELi välis- ja julgeolekupoliitika suurim väljakutse on, kuidas tulla toime olukorraga, kus Euroopa Liidu pehme jõud on põrkunud Vene relvadega.

Ka konfliktid lõunanaabruses nõuavad ELilt ühtsust ja tugevust. Euroopa Liit peab püüdma julgemalt sekkuda nendele konfliktidele lahenduste pakkumisega. Meil on hea kogemus Serbia ja Kosovo konflikti vahendamisest. ELi kogemust tuleb rakendada ka teistes piirkondades lahenduste otsimisel.

ELi välisteenistusele tuleks lisada konsulaarfunktsioon. Seda vähemalt suuremate kriiside puhuks, et Euroopa Liidu riikide kodanikud saaksid abi ka ELi esindustest kõikjalt maailmas.

Oluline on, et Euroopa vahetu naabrus rahuneks ja demokratiseeruks. Selleks peab EL jätkama selge laienemis- ja naabruspoliitikaga. Kui EL on edukas oma lähinaabruses, siis saab eeldada edukust ka kaugemal. Ja kindlasti peab EL tugevdama koostööd NATOga ning riikidega, kes jagavad ELiga samu väärtusi. Tänapäeva maailmas ei saa sõpru olla liiga palju.

Euroopa Parlamendi liikmed võtsid vastu resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika arenguid.

The post ELi suur väljakutse on toime tulla olukorras, kus ELi pehme jõud on põrkunud Vene relvadega appeared first on Urmas Paet.

Praeguse Vene-Ukraina konflikti ja sellega kaasnenud lääneriikide ja Venemaa suhete sassimineku üks kaasnevaid riske on ka pingete kasv Euroopa Liidu liikmesriikide endi vahel. Selle peamised põhjused on Venemaa-suunalised majandushuvid, riikide erinev emotsionaalne Venemaa-tunnetus ning ka mõnevõrra erinev arusaam sellest, kuidas praegust konfliktiolukorda leevendada nii, et samas põhiväärtustest ei taganetaks.

Loomulikult on nii Eesti kui kogu Euroopa Liidu huvides, et EL püsiks ühtsena ka praegustes keerulistes ja uutes oludes. See on aga paras ülesanne, arvestades nii mõnedes ELi liikmesmaades juba kasvavat kärsitust Vene-suunaliste sanktsioonide suhtes kui ka raskemini hoomatavat ja abstraktsemat Venemaa müstifitseerimist. Samas kui teised ELi liikmesmaad nõuavad uusi sanktsioone ja veelgi karmimat poliitikat.

Uue võbeluse on ELi toonud uus Kreeka valitsus, kes on üheselt väljendanud vastuseisu sanktsioonidele ning kelle kaitseminister tegi ühe esimestest visiitidest Venemaale. Siia ritta asetub ka värske president Putini visiit Ungarisse, mille käigus Ungari peaminister väljendas selget mittenõustumist sanktsioonidega ning hurjutas ELi juhte, muu hulgas Euroopa Liidu nõukogu presidenti ja hiljutist Poola peaministrit Donald Tuski.

See pole aga veel kõik. Ka Tšehhi presidendi ja Slovakkia peaministri väljaütlemised on olnud ELis konsensuslikult kokkulepitu suhtes kriitilised ning Küpros flirdib mõttega teenindada Vene sõjalaevu oma sadamates.

Paradoksaalselt on ELi Vene-poliitikasse mõrasid löömas Kreeka kõrval just mitme Ida-Euroopa riigi juhid, kes peaksid ometi mäletama oma riigiga 20. sajandil toimunut. Mitmed Poola juhtivad poliitikud on kurblikult möönnud, et Višegradi riikide koostöö on lonkamas mõlemat jalga ning Poolat seob Eesti, Läti ja Leeduga oluliselt rohkem kui Ungari või Slovakkiaga.

Venemaale selline olukord muidugi sobib, sest kunagi pole Venemaa eelistanud ajada asju ELi kui tervikuga, vaid ikka erinevate riikidega kahepoolselt, arvestades konkreetseid huve. Praegusel pingelisel ajal tuleb see iseäranis esile. Samuti kasutab Venemaa ELi riikide nõrku kohti ära mitmetele Euroopa äärmusparteidele rahaabi pakkudes ja andes ning oma ingliskeelset propagandavõrku laiendades. Ja edasine on juba ELi liikmesmaade endi põhimõttelisuse küsimus.

Kui Krimmi annekteerimine aasta tagasi algas, siis otsustas EL külmutada kohtumised ja kõnelused Venemaaga. Ometi suhtlemine jäi ja teisiti polekski see mõeldav näiteks Ukraina konflikti lahendamise püüete valguses. Seda suhtlemist on aga viimase aasta jooksul teostanud erinevad liikmesriigid ja mitte EL kui tervik. Seetõttu ajasid ka näiteks Minski läbirääkimistel asju Saksamaa ja Prantsusmaa, aga mitte ELi kõrged esindajad.

ELi distantseerumine kõigist Venemaaga suhtlemise vormidest pole siiski päris õigeks kujunenud. Eriti väiksemate ja keskmiste ELi liikmesriikide huvides on, et ka keerulistel aegadel ajab Venemaaga asju EL kui tervik. Siis on kõigil liikmesriikidel vähemalt  võimalik kõneluste positsioone kujundada ning pärast ka otseinfot saada. Seega osaliselt peaks EL otsesuhtluse juurde tagasi pöörduma, mis ei tähenda muidugi erinevate teemakõneluste taasavamist praeguses olukorras. On parem, kui asju ajab EL kui tervik, mitte üksikud liikmesriigid.

Lisaks ELi liikmesriikidele tuleb tähelepanu pöörata ka kandidaatriikide hoiakutele. Nii on kandidaatriik Serbia selgelt teatanud, et ELi Vene-vastaste sanktsioonidega ei ühineta kunagi, koos Venemaaga viidi paar kuud tagasi läbi ühised sõjaväeõppused ning võõrustati sarnaselt Ungari kolleegidega Vene presidenti. Lisaks on Serbia praegu OSCE eesistujariik, kelle seisukohavõtud Ukrainas toimuva suhtes on jäänud olematuks.

Samas oleks elementaarne, et ELi liikmeks saada sooviv riik on olulistes asjades ELiga juba kandidaadistaatuses olles samal lainel.

Eelolevad kuud ei tee olukorda lihtsamaks. Ida-Ukrainas pole olukord paranenud, Krimm on annekteeritud. Varsti aeguvad ELi senised Venemaa-suunalised sanktsioonid ning hakatakse arutama nende pikendamist. Loogiline on, et kui sanktsioonide põhjused pole ära langenud, siis ei saa piiranguid ka muuta. Ometi on sanktsioonidega jätkamiseks pärast praeguste aastase tähtaja kukkumist vaja teha uus otsus, mis vajab konsensust ehk 28 ELi riigi nõusolekut. Ja seda teatakse nii Ateenas, Budapestis kui muidugi Moskvas.

Mäletatavasti on Eesti kultuuriloos üks õpetlik lugu, mis lõpeb jama kokkukeeramise järel küsimusega – kes tegi? Ja vastus kõlas: “Ise tegi.”

Eks need lood paljuski ju selleks ongi, et oleks tarkust neist õppust võtta.

The post Keerulised ajad Lääne ja Vene suhetes on ELi välispoliitilise ühtsuse proovikivi appeared first on Urmas Paet.

Saksa ja Prantsuse riigijuhid on tegemas uut pingutust, et sõjategevus Ida-Ukrainas peatada. See on edasiste hukkumiste vältimiseks vajalik, kuid põhiküsimus on endiselt suures pildis ehk kuidas konflikt kui selline lõpetada.

Olukorrale lahenduse leidmise teeb eriti keeruliseks asjaolu, et tegemist on nii Ukraina kui Venemaa, aga ka Euroopa Liidu jaoks väga põhimõtteliste valikutega. Olgugi, et otsene sõjaline konflikt leiab aset Ida-Ukrainas, on tegelik konflikti põhjus Ukraina kui terviku tulevikus ja Venemaa jaoks ka Euraasia liidu võimalikkuses.

Seega Venemaa soovib saavutada Ukraina peatumise Euroopa Liidule lähenemisel ning seejärel soovitavalt ühinemise Euraasia liiduga.

Ukraina praegune president ja valitsus ning ühiskonna enamus soovivad aga teed ELile lähemale jätkata. ELi väärtusruumist tulenevalt ei saa EL aktsepteerida aga midagi muud, kui Ukraina enda vaba valikut oma tuleviku suhtes.

Seega on tegemist väga põhimõttelise vastasseisuga, kus kokkupuutepunkti leidmine ongi väga keeruline. Selleks peab keegi oma poliitikat ja hoiakuid muutma. Meie väärtustest lähtudes peaks see keegi loomulikult olema Moskva ja loobuma ambitsioonist oma naabrite tulevikku määrata. Iseasi, kas majanduslikult nõrgenev Venemaa on valmis mingitel asjaoludel seda tegema.

Ukraina järgmine konkreetne samm ELile lähenemisel saaks olla assotsiatsioonileppe jõustumine. Selleks on vaja, et kõik ELi liikmesriigid lepingu ratifitseeriksid. Peab lootma ja tegutsema, et viimased sisepoliitilised arengud mõnes ELi liikmesriigis seda protsessi ei seiska. Aga ka selles on riske.

Seega on Saksa ja Prantsuse juhtide praegune taktikaline eesmärk saavutada Ida-Ukrainas taas vaherahu ehk lahingutegevuse peatamine. Isegi, kui see saavutatakse, ei püsi see aga ilmselt kuigi kaua, kui suuremas poliitilises pildis muudatusi toimuma ei hakka.

Närvid on igatahes väga pingul, mida näitab ka Prantsuse presidendi Hollandi värske hoiatus suurema sõja võimalikkusest Ukrainas. Praegu on seega aeg, kus vigu teha ei tohi. Keskkond on selleks liiga närviline ja usaldamatu.

The post Mõtteid Ukraina teemal appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Liit peaks lisama nn Donetski ja Luganski rahvavabariikide-nimelised organisatsioonid Euroopa Liidu terroristlike organisatsioonide nimekirja.

Need organisatsioonid tegutsevad vahendeid valimata demokraatliku ja rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina vastu. Ka hiljutine Mariupoli tsiviilelanikkonna pommitamine kinnitas taaskord nende organisatsioonide olemust.

Nende organisatsioonide lisamine terroristlike rühmituste nimekirja pole vaid sümboolse väärtusega, vaid omab ka selget praktilist väljundit, sest terroristlike organisatsioonide toetamine on ÜRO konventsioonide kohaselt keelatud.

Loodetavasti käsitleb eelseisev ELi välisministrite kohtumine Donetski ja Luganski nn rahvavabariikide lisamist terroristlike organisatsioonide nimekirja ning teeb ka otsuse. Esitame koos teiste samameelsete Euroopa Parlamendi liikmetega ELi välisasjade kõrgele esindajale Mogherinile ka sellekohase ettepaneku

The post EL peaks Donetski ja Luganski nn rahvavabariikide-nimelised rühmitused lisama terroristlike organisatsioonide nimekirja appeared first on Urmas Paet.

Valgevenet on Venemaa juhtkond pidanud loomulikuks osaks Venemaa mõjusfäärist kogu Nõukogude Liidu lagunemise järgse aja. Nähes teda loomuliku osana nii Tolliliidust kui ka ülesehitatavast Euraasia Liidust ning kui tugevat sõjalist liitlast.

Samas on Valgevene kogu aeg, ka Lukašenko aegadel, püüdnud leida oludele vastavat tasakaalupunkti. Seda nii sisepoliitiliselt, et säilitada Lukašenko võim, kui välispoliitiliselt, et Venemaad siiski Lääne suunaga tasakaalustada. Nii on iga paari-kolme aasta tagant Lukašenko võtnud suuna suhete parandamisele Euroopa Liiduga. Näib, et ka praegu on selline etapp algamas.

Valgevene juhte on kohutanud ja eriti ettevaatlikuks teinud Venemaa agressioon Ukrainas ning surve ka Moldovale ja teistele endistele N Liidu osadele. Tasub meenutada, et hoolimata tugevast Venemaa survest ei ole Valgevene tunnustanud Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat iseseisvate riikidena.

Ka praegusel ajal on Valgevene huvitatud suhete tihendamisest ja parandamisest Euroopa Liidu ja teiste lääneriikidega. Seda majanduslikel põhjustel, sest Venemaa majanduse kiire kukkumine mõjub ka Valgevenele, ning ka oma pisutki sõltumatu tegutsemisruumi hoidamise kaalutlustel. Samas võib see tuua kaasa suhete pingestumise Venemaaga, kes eeldab, et praegusel Venemaale keerulisel ajal võiks Valgevene olla üks lojaalsemaid ja kindlamaid liitlasi. Samas ei ühinenud Valgevene näiteks Vene embargoga lääneriikide toiduainete impordi osas, mis on pingeid juba ka tekitanud.

Seega Venemaa tahab Valgevenelt suuremat kuuletumist ja ustavust, kui Lukašenko Valgevene on valmis ja huvitatud pakkuma. Ja eks Ukraina sündmuste taustal pelgab Lukašenko, et Venemaa võib ka Valgevene suunal survet suurendada. Selle tasakaalustamiseks oleks vaja aga avatumaid suhteid ELi ja teiste lääneriikidega. Seega võib eeldada, et Lukašenko vabastab taaskord poliitvangid paotamaks ust suhetele ELiga.

Mais on tulemas ELi idapartnerluse tippkohtumine Riias ning selleks ajaks jõuab Valgevene ELile meeldivaid sisepoliitilisi samme astuda küll. Samas valmis olles Venemaa reaktsiooniks, mis arvestades pikaajalisi erisuhteid pole Valgevene osas vähem emotsionaalne kui Ukraina puhul.

The post Valgevene tasakaalupunkti otsimas appeared first on Urmas Paet.