Euroopa Parlament võttis tänasel täiskogu istungil vastu minu koostatud raporti Euroopa kaitsekoostöö arendamisest (European Defence Union). 369 europarlamendi saadikut hääletas poolt, 255 olid vastu ning 70 jäi erapooletuks.

Seoses Euroopa julgeolekuolukorra halvenemisega on ülim aeg hästitoimiva Euroopa kaitsekoostöö ülesehitamiseks. Täna vastuvõetud raport annab selleks suunised. Muuhulgas soovitab raport ELi riikidel sarnaselt NATO liikmesriikidele seada oma eesmärgiks 2% SKPst kulutamise kaitsele, NATO infrastruktuuri nagu kasarmute, teede jne toetamist ELi poolt, kaitsetööstuse koostööd ja arendamist ning kaitseväe-Schengeni loomist.

Viimasel ajal on järjest enam ELi liikmesriike üles kutsunud efektiivsemale ja tihedamale kaitsekoostööle. On selge, et praegu on õige hetk hästitoimiva Euroopa kaitsekoostöö ülesehitamiseks.

NATO roll oli, on ja jääb tähtsaks. Ka pole põhjust rääkida, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi – NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekustega toetada.

Euroopa saab ja peab oma turvalisusesse panustama senisest rohkem enne, kui on liiga hilja. Peame muutuma kaitsevaldkonnas senisest palju proaktiivsemaks.

The post Euroopa Parlament võttis vastu raporti Euroopa kaitsekoostöö tihendamise kohta appeared first on Urmas Paet.

Tutvustasin täna Euroopa Parlamendi täiskogu istungil enda koostatud Euroopa kaitsekoostöö raportit.

Seoses Euroopa julgeolekuolukorra halvenemisega on ülim aeg hästitoimiva Euroopa kaitsekoostöö ülesehitamiseks. Euroopa julgeoleku olukord on läinud järjest hapramaks, kuivõrd Euroopa naabruskond on muutunud paaril viimasel aastal ebastabiilsemaks ja ettearvamatumaks. Need arengud on Euroopale riskantsed. See tähendab, et Euroopa peab iseenda kaitsmiseks ja turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni.

Suurem osa ELi liikmesriike on viimase 30 aasta vältel vähendanud oma kaitsekulutusi, liikmesriikide omavaheline kaitsekoostöö on seni olnud küllaltki juhuslik ning Euroopa loodab kaitseküsimustes jätkuvalt NATO võimekusele ja USA toetusele.

Viimasel ajal on aga mitmed ELi liikmesriigid üles kutsunud efektiivsemale ja tihedamale kaitsekoostööle. On selge, et praegu on õige hetk hästitoimiva Euroopa kaitsekoostöö ülesehitamiseks.

Homme, 22. novembril hääletab Euroopa Parlament Euroopa kaitseliidu raporti üle. Selle raportöörina soovitan ELi riikidel sarnaselt NATO liikmesriikidele seada oma eesmärgiks 2% SKPst kulutamise kaitsele, NATO infrastruktuuri nagu kasarmute, teede jne toetamist ELi poolt ning kaitseväe-Schengeni loomist.

NATO roll oli, on ja jääb tähtsaks. Ka pole põhjust rääkida, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi – NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekustega toetada.

Euroopa saab ja peab oma turvalisusesse panustama senisest rohkem enne, kui on liiga hilja. Peame muutuma kaitsevaldkonnas senisest palju proaktiivsemaks.

The post Praegu on ülim aeg alustada toimiva Euroopa kaitsekoostöö ülesehitamist appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Parlamendi väliskomisjon kiitis eile õhtul heaks minu Euroopa kaitseliidu teemalise raporti. Raport on suunatud ELi kaitsekoostöö tugevdamisele.

Julgeolekuolukord Euroopa vahetus naabruses on viimastel aastatel järjest halvenenud. See tähendab, et Euroopa peab iseenda kaitsmiseks ja turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni. Selleks tuleb arendada Euroopa kaitsepoliitikat, mis toetaks ja täiendaks NATOt ja aitaks seista meie huvide ning euroopalike väärtuste eest.

ELi ja ELi liikmesriikide võimekuse arendamisel on võtmesõnaks koostöö NATOga. Ka ELi riikidel nagu NATO liikmesriikidelgi tuleb seada eesmärgiks 2% SKPst kulutamine kaitsele. Võib ju lõpmatuseni rääkida kaitsekulude efektiivsuse suurendamisest, mida tuleb ka teha, kuid samas on teatud kvaliteeditasemele jõudmiseks vaja ka kvantiteeti.

On terve rida küsimusi, kus EL saaks  kiirete ja selgete otsustega paremaks ja praktilisemaks muuta nii oma seesmist kaitsekoostööd kui ka koostööd NATOga. Nii on Euroopa sees liitlaste sõjaväelaste liikumine riigist riiki väga vaevaline, bürokraatlik ja aeganõudev. ELi liikmesriikide haldusmenetlused aeglustavad asjatult kiirreageerimisjõudude piiriülest liikumist ELi territooriumil. EL peab looma süsteemi, mis seda muudab ehk millega koordineeritakse kaitseväe isikkoosseisu, seadmete ja varustuse kiiret liikumist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesandel siis, kui tuleb kasutusele võtta solidaarsusklausel ning kui on kohustus anda abi ja toetust kõigi nende käsutuses olevate vahenditega ehk luua tuleb nn kaitseväe Schengen.

EL saab rahaliselt toetada ka näiteks rahvusvaheliste NATO pataljonide paigutamist ELi idaserva liikmesriikidesse, toetades vajamineva infrastruktuuri, nagu kasarmud ja muud hooned, teed jms rajamist. Praegu on enamik sellest koormusest nende üksikute konkreetsete liikmesriikide õlgadel, kes oma geopoliitilise asukoha tõttu liitlaste suuremat kohalolu vajavad. Samas on liitlaste suurem kohalolu konkreetsetes riikides kogu NATO ja ELi liikmesriikide kaitseks ning seega on õigustatud ka täiendava kulu solidaarne jaotus. Rohkem tuleb panustada ka ELi kaitsetööstuse tugevdamisse.

Euroopa kaitseliidu raport on lõpphääletusel Euroopa Parlamendi täiskogus novembri lõpus.

The post Euroopa Parlamendi väliskomisjon kiitis heaks raporti ELi kaitsekoostöö tugevdamisest appeared first on Urmas Paet.

Euroopa julgeoleku olukord on läinud järjest hapramaks ning seda eeskätt ISISe ja teiste terrorirühmituste tegevuse, Venemaa agressiivse käitumise ning Euroopa naabruses oleva vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu. See tähendab, et Euroopa peab iseenda kaitsmiseks ja turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni. Euroopa riikide kaitsekoostöö on seni olnud tagasihoidlik ning loodetud on peamiselt NATOle, kuigi kõik Euroopa Liidu riigid isegi ei kuulu NATOsse. Ka NATO kontekstis ei kesta lõpmatuseni olukord, kus ligi kolmveerand kõigist kuludest katab USA üksi ning Euroopa veeretab vastutust oma turvalisuse eest peamiselt ameeriklastele.

Ütlen kohe alustuseks, et NATO rolli oli, on ja jääb tähtsaks, kuid Euroopa peab ise palju rohkem panustama ning kasutama ära kõik võimalused on turvalisuse ja kaitsevõime suurendamiseks ja seda ka Euroopa Liidu kontekstis.

Euroopa Parlament ongi seetõttu ette valmistamas raportit Euroopa Liidu kaitsekoostöö tihendamise ehk ELi kaitseliidu (defence union) kohta. Ma olen nimetatud selle raportööriks. Selle raporti peamine eesmärk on näidata ära need kohad, kus ja kuidas saab Euroopa Liit teha senisest palju enam, et toetada ja täiendada NATOt. Alates ka ELi riikidele antavast soovitusest kulutada 2% SKPst kaitsekuludele kuni infrastruktuuri rahalise toetamise ja kaitseväe-Schengeni loomiseni. Võib ju lõpmatuseni rääkida kaitsekulude efektiivsuse suurendamisest, mida tuleb ka teha, kuid samas on teatud kvaliteeditasemele jõudmiseks vaja ka kvantiteeti.

Lissaboni leping annab ELi kaitsekoostööks oluliselt suuremad võimalused, kui neid seni on kasutatud. Seega saab Euroopa kaitsekoostööd oluliselt parandada praeguses õiguslikus raamis. Võib küsida, miks seda seni pole tehtud, kuid eks peamine põhjus ole olnud selles, et mingit suurt vajadust pole justkui olnud, sest julgeolekupilt polnud varasematel aastatel oluliselt halvenenud. Nüüd on aga asjad teisiti. Alates eelmise sügise Pariisi terrorirünnakutest on ELis terrorioht hüppeliselt kasvanud ning enamiku ELi riikide kodanike meelest on just julgeolek see, millele ka EL peab palju rohkem tähelepanu ja ressurssi kulutama. Ka ELi vahetus naabruses läheb olukord järjest kehvemaks. Süüria sõjale on viimasel paaril aastal lisandunud Vene sissetung Ukrainasse, kasvanud on ebastabiilsus Egiptuses ja Liibüas ning ka neist lõunasse jäävates riikides Aafrikas, riigipöördekatse Türgis, suurenenud pinged Iraani ja Saudi Araabia vahel jne.

Euroopa armeest pole praegu veel aga suurt mõtet rääkida ja sellega kõhklejaid ehmatada, sest see on hetkel ebareaalne. Ka pole põhjust rääkida sellest, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi – NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekustega toetada. Ei maksa unustada, et mitte kõik ELi riigid pole NATOs ning ka nende süsteemne kaasamine on vajalik.

kaitseklausel on tühi

Seega olud nõuavad, et ELi kaitsekoostöö ja partnerlus NATOga oleks senisest palju konkreetsem ja tõhusam. ELi aluslepingutes sätestatud julgeoleku- ja kaitsevõime loomine pole kuigi kaugele jõudnud, kuigi ELi lepingu 42. artikkel näeb ette ELi kaitsepoliitika järkjärgulise väljakujundamise, mis viib ELi ühiskaitse loomiseni. Samas aluslepingu artiklis on kirjas kaitseinstitutsioonide asutamine ning Euroopa ühise võimete ja relvastuspoliitika määratlemine. Kusjuures ELi tegevus peab ühilduma NATO omaga, et tugevdada ka NATOt ja muuta tõhusamaks territoriaalse, piirkondliku ning ka globaalse julgeoleku- ja kaitsevõime.

Euroopa Ülemkogu kaitseteemalisel kohtumisel 2015. aasta juunis nõudsid ELi riikide juhid, et Euroopa teeks kaitsevaldkonnas rohkem ja süstemaatilisemat koostööd ning sealhulgas kasutaks selleks ka ELi raha. Prantsusmaa tegi pärast Pariisi terrorirünnakuid 17.novembril 2015 ettepaneku kasutada ELi lepingu 42. artiklit ning taotles teiste liikmesriikide abi. Samas ainult vähestel liikmesriikidel oli sel ajal vajalik tahe ja võimekus, et mingitki abi anda.

Seega tuleb nüüd ELil ja tema liikmesriikidel end kokku võtta ja asuda kaitsepoliitika vallas tegema seda, mis siiani tegemata on olnud. Lissaboni leping annab Euroopa kaitseliidule kindla lause ning seetõttu on mõttekas Euroopa kaitseliit asutada ja siduda see ka ELi järgmise mitmeaastase poliitilise- ja finantsraamistikuga.

Kahjuks on ELis tihti nii, et midagi võetakse otsustavalt ette siis, kui pauk on juba ära käinud. Nii on see olnud näiteks põgenikekriisiga ning terrorirünnakutega. Kaitsekoostöö viimine uuele tasandile oleks siiski ka ennetava iseloomuga, sest vastasel juhul võib olla juba liiga hilja.

ELil on küll mitme riigi sõjaväelastest koosnevad lahingrühmad, mis saavutasid täieliku tegevusvõimsuse juba 2007. aastal, kuid neid pole seni veel kordagi kasutatud. Olgugi, et nad loodi selliste sõjaliste ülesannete täitmiseks, mis on humanitaarse eesmärgiga või on seotud rahuvalve ja rahu sõlmimisega. Sellegipoolest ei suudetud lahingurühma kasutamises kokku leppida näiteks ei Mali ega Kesk-Aafrika Vabariigi puhul, kus tegevuse iseloom oleks selgelt lahingrühma eesmärkidele vastanud. Lahingrühmad tuleb nüüd aga asendada muutunud julgeolekukeskkonna konteksti ning olla valmis ka nende kiireks rakendamiseks.

Kui välja arvata Euroopa Kaitseagentuuri loomine, siis ei ole siiani ühtegi teist ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika konkreetset osa kavandatud. Samas kui ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika kohaselt peab EL süstemaatiliselt edendama kaitsealast koostööd kõigi kaitsevõimete alal, et reageerida välistele kriisidele, arendada ELi partnerite suutlikkust, tagada Euroopa turvalisus ning luua ka tugev Euroopa kaitsetööstus, mis on Euroopa kaitsealase tegevuse sõltumatuse tagamiseks ülimalt oluline.

Võti on koostöö NATOga

Võtmesõna ELi ja ELi liikmesriikide võimekuse arendamisel on üheselt koostöö NATOga. 8.juulil 2016 kirjutasid Euroopa Ülemkogu ja komisjoni president ning NATO peasekretär alla ühisdeklaratsioonile, mis rõhutab vajadust tugevdada ELi ja NATO koostööd julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning ütleb, et ELi ja NATO koostöö peab hõlmama ühist vastupanuvõime suurendamist idas ja lõunas, samuti kaitsealaseid investeeringuid. Nii EL kui NATO on seisukohal, et EL ja NATO peavad parandama oma tegevuste ühilduvust ja koostoimet, sest see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses.

On terve rida küsimusi, kus EL saaks kiirete ja selgete otsustega paremaks ja praktilisemaks muuta nii oma seesmist kaitsekoostööd kui ka koostööd NATOga. Nii on Euroopa sees liitlaste sõjaväelaste liikumine riigist riiki väga vaevaline, bürokraatlik ja aeganõudev. ELi liikmesriikide haldusmenetlused aeglustavad asjatult kiirreageerimisjõudude piiriülest liikumist ELi territooriumil. EL peab looma süsteemi, mis seda muudab ehk millega koordineeritakse kaitseväe isikkoosseisu, seadmete ja varustuse kiiret liikumist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesandel siis, kui tuleb kasutusele võtta solidaarsusklausel ning kui on kohustus anda abi ja toetust kõigi nende käsutuses olevate vahenditega ehk luua tuleb nn kaitseväe Schengen.

2% kaitsele ka ELis

Ja loomulikult tuleb ka ELi riikidel nagu NATO liikmesriikidelgi seada eesmärgiks 2% SKPst kulutamine kaitsele. See oleks selge signaal ELi ja NATO ühtsetest hoiakutest. Sellele tuleb ELi kaitsepoliitika teostamiseks lisada ka panus ELi ühisest eelarvest ning õige koht seda konkreetselt käsitleda on uus mitmeaastane ELi finantsraamistik.

Lisaks otsesele praktilisele küljele väljendab ELi raha kasutamine kaitsevõime suurendamisel ka selgelt solidaarsust ning see võimaldaks kõikidel liikmesriikidel suurema ühise jõupingutuse kaudu parandada ka oma sõjalist võimet.

ELi ühtse kaitsepoliitika ehk kaitseliidu esmane tegevuskava peab hõlmama ka NATO projekte, mis käsitlevad võitlust hübriidohtudega, operatiivkoostööd, sealhulgas merel, rännet, küberjulgeolekut ja -kaitset, kaitsevõimet, kaitsealase tehnoloogia- ja tööstusbaasi tugevdamist, sõjalisi õppusi ning ELi ida- ja lõunanaabrite kaitse- ja julgeolekuvõimet.

EL saab rahaliselt toetada näiteks rahvusvaheliste NATO pataljonide paigutamist ELi idaserva liikmesriikidesse, toetades vajamineva infrastruktuur, nagu kasarmud ja muud hooned, teed jms rajamist. Praegu on enamik sellest koormusest nende üksikute konkreetsete liikmesriikide õlgadel, kes oma geopoliitilise asukoha tõttu liitlaste suuremat kohalolu vajavad. Samas on liitlaste suurem kohalolu konkreetsetes riikides kogu NATO ja ELi liikmesriikide kaitseks ning seega on õigustatud ka täiendava kulu solidaarne jaotus.

EL peab lükkama hoo sisse ka kaitsealaste teadusuuringute programmile ning alustada tuleb Euroopa ühise võimekuse ja relvastuspoliitika väljatöötamisega. Selle juurde käib ka senisest suurem panustamine ELi riikide kaitsetööstuse arendamisse, et vähendada sõltuvust kolmandatest osapooltest.

Euroopa kaitsetööstuse turg peab olema senisest paremini toimiv ja kergesti juurdepääsetav, et liikmesriikidel oleks võimalik muuta kaitse- ja julgeolekueelarvet efektiivsemaks. Paraku ei ole siiani koostatud usaldusväärset Euroopa kaitsetööstuse poliitikat, mis tagaks parema konkurentsivõime, läbipaistvuse ja väiksema bürokraatia.

Praktilised sammud vajavad ka poliitilist raamistikku, et tagada ka piisav poliitiline tähelepanu. Nii oleks mõistlik ELi kaitsevoliniku ameti loomine ning ELi riikide kaitseministrite regulaarne kokkusaamine. Ka ELi sõjaliste operatsioonide peakorteri asutamine on vajalik nii koostööks NATOga kui oma operatsioonide planeerimiseks ja läbiviimiseks.

Need liikmesriigid, kes on valmis üksteise suhtes võtma siduvamaid kohustusi, võiksid ELi raames sisse seada alalise struktureeritud koostöö, mille raames saaks luua rahvusvahelised jõud, mis oleksid kasutatavad ELi ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas. Üks võimalus selleks on ELi lahinggrupisüsteemi edasiarendamine.

Midagi toimivat ei saa aga Euroopa Liidus luua liikmesriikide aktiivse osaluseta. Kaitsepoliitika väljakujundamiseks on vaja siduva iseloomuga ELi riikide ja institutsioonidevahelist kokkulepet, milles tuleb kirja panna kõik ELi kaitsepoliitilised algatused, investeeringud, meetmed ja programmid.

Euroopa saab ja peab oma turvalisusesse panustama senisest rohkem enne, kui on liiga hilja. Paraku on valdkondi, kus tagajärgedega tegelemine kahju korvata ei suuda ning kaitse ja julgeolek on üks nendest. Seda ennetavat eesmärki Euroopa kaitseliidu idee kannabki. NATOl ja Euroopa Liidul koos on Euroopa kaitsevõime ja heidutuse tugevdamiseks tegevusvõimalusi küll. EL saab muutuda lõpuks ka NATOle kauaoodatud tõsiseks partneriks.

The post Euroopa peab enesekaitseks tegema palju rohkem appeared first on Urmas Paet.

Korraldasin Brüsselis Euroopa Parlamendis küberjulgeolekualase kõrgetasemelise kohtumise ELi ja NATO koostööst.

E-elustiil vajab küberohtude eest pidevat kaitset. Selleks peavad aga erinevad organisatsioonid tihedalt koostööd tegema, seda nii tehnoloogia, poliitikakujundamise, riigikaitse kui ka diplomaatia valdkonnas, Võtmekohal on ELi-NATO koostöö.

Mõlemad organisatsioonid teadvustavad koostöö olulisust küberjulgeoleku valdkonnas. Sealjuures on ELi lähenemine sellel alal võrreldes NATOga laiem, kuivõrd NATO keskendub eelkõige küberkaitsele. Seega on koostöö mõlemapoolselt kasulik – need kaks organisatsiooni suudavad üksteist väga edukalt täiendada ning ühtlasi vältida dubleerimist. Nii ELi küberjulgeoleku strateegia (2013) kui ka ELi küberkaitsepoliitika raamistik (2014) viitavad vajadusele organisatsioonide vahelist koostööd tihendada.

Tegemist oli kolmanda küberjulgeolekualase seminariga, mille Euroopa Parlamendis korraldasin. Seminaride eesmärk on arutada ja saada ülevaade küberjulgeoleku viimastest arengutest.

Seminaril kõnelesid Eesti välisminister Marina Kaljurand, NATO abipeasekretär uute julgeolekuohtude alal Sorin Ducaru, Euroopa välisteenistuse julgeolekupoliitika ja kosmose küsimuste osakonna juht Francois Rivasseau ja NATO küberkaitse koostöökeskuse juht Sven Sakkov.

The post Küberjulgeolekualane koostöö on hädavajalik nii ELile kui NATOle appeared first on Urmas Paet.

Korraldasin Brüsselis Euroopa Parlamendis kõrgetasemelise küberjulgeolekuseminari.

Seminaril kõnelesid Eesti välisminister Marina Kaljurand (Eesti ekspert UNGGEs), Keenia valitsuse IKT asjade sekretär Katherine Getao (Keenia ekspert UNGGEs), Ühendkuningriigi riigikantselei küberjulgeoleku ja infoturbe büroo asedirektor Olivia Preston (Ühendkuningriigi ekspert UNGGEs) ning USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (CSIS) juhataja James Andrew Lewis (UNGGE raportöör).

Küberjulgeolek on põhiteema NATO tippkohtumisel Varssavis järgmisel aastal. Eesti soovib suurendada NATO ambitsioone küberkaitses, esitades sealjuures küberkaitse eraldi valdkonnana.

Enamik riike on küberjulgeolekuvaldkonnas keskendunud oma sisemistele struktuuridele ja organisatsioonidele, kuid praeguseks oleme jõudnud punkti, kus rahvusvaheline koostöö küberjulgeolekus ei ole mitte ainult vajalik ja oluline, vaid ka möödapääsmatu.

Küberrünnakud 2008. aastal Gruusias näitasid, kuidas kübervahendeid kasutati esmakordselt sõjalise kampaania osana. Nii ka Ukrainas. See, mis toimub Ukrainas alates 2014. aastast on selge tõestus, et kübervaldkond on tihedalt põimunud sõjaliste taktikatega.

Nii Gruusia kui Ukraina näitel saab öelda, et järjest kasvav trend on ka kübervaldkonna kasutamine desinformatsioonikampaaniates, eelkõige Ukraina puhul.

ÜRO riiklike küberekspertide töögrupil (UNGGE) oli keeruline ülesanne – leida konsensus ja liikuda edasi soovituste ja kohustustega küberjulgeolekus globaalsel tasandil.

The post Küberjulgeolek on möödapääsmatu teema järgmisel NATO tippkohtumisel appeared first on Urmas Paet.

NATO välisministrite täna algav kohtumine peaks lõppema liitumiskutse esitamisega Montenegrole.

Oluline on nii Montenegro kaasamine kui selge sõnum, et NATO laienemine jätkub, kui on riike, kes on selleks valmis.

Venemaa on väljendanud vastasseisu NATO edasisele laienemisele, kuid uute liikmete vastuvõtmine on ainult NATO liikmete pädevuses ning loodetavasti ei lasta ennast Venemaast ega kellestki teisest mõjutada ning NATO saab 29. liikme.

NATO edasine laienemine on oluline nii Lääne-Balkani stabiilsusele kui NATO tugevdamiseks kasvavate riskidega maailmas.

The post NATO välisministrid peaksid kutsuma Montenegro NATO uueks liikmeks appeared first on Urmas Paet.

Viimased päevad on paraku taas esile toonud küsimusi Venemaa-suunalistest hoiakutest meil ja Soomes ning kas mõningad taktikalised erinevused võivad mõjuda ka Eesti-Soome suhetesse. Ütlen kohe, et mõnedel väljaütlemistel või ka erinevatel taktikalistel valikutel ei tohi lasta paisuda suuremaks, kui asi väärt on, ning silmas tuleb pidada suurt pilti.

Soome ühiskonnas ja ka poliitikute seas on erinevaid hoiakuid, kuidas praeguses julgeolekukeskkonnas edasi liikuda. Nii peab osa ühiskonnast ja poliitikutest mõistlikuks Soome liitumist NATOga, kuid suurem osa mitte. See võib tunduda meile meie eelmise sajandi kogemuse pealt arusaamatu, kuid kui vaadata Soome valikuid, tegutsemist ja nende tulemusi 20. sajandil, siis on seda oluliselt lihtsam mõista.

Nii on meil siin oluline teada ja mõista meile väga lähedase soome ühiskonna kogemust alates 1930ndatest aastatest ja sellest tulenevaid veendumusi ja meeleolusid. Soomel on 20. sajandist kaasa võtta Euroopas ainulaadne kogemus suhetest ja suhtlemisest Venemaaga. Ühelgi teisel riigil, seal hulgas Eestil, ei ole kogemust, kuidas Nõukogude Liidu-Saksa kokkuleppe elluviimist enda suhtes takistada ja nurjata ning iseseisvus säilitada. Soomel on kogemus, kuidas hakata Venele sõjaliselt vastu ja see sõda võita ning säilitada iseseisvus Venemaa külje all lääneliku ja suuresti demokraatliku ühiskonnana. Kõik teised Venemaa piiririigid Euroopas kuulusid nn idablokki ja olid otseselt Nõukogude Liidu mõjusfääris. Ja seda saavutas Soome suuresti üksi, keegi talle appi ei tulnud.

See kogemus määrab ka täna suuresti Soome ühiskondlikku mõtte suhetes Venemaaga. Venemaa suhtes ei ole suuremal osal soomlastest illusioone ning kodumaad ollakse valmis vajadusel taas kaitsma ja selles ei loodeta esmajärjekorras teistele. See hoiak on enamikule elementaarne. Samas, kuni selline olukord pole kätte jõudnud, tuleb teha kõik, et seda ka ei juhtuks ning pragmaatiliselt igapäevasuhteid Venega korraldada.

Siit ka meile jätkuv esmapilgul üllatav vastuseis Soome NATOga liitumisele. Ehk ennekõike loodetakse iseendale ja Soome kaitsevõimele ja seda kergendab ka Rootsi mittekuulumine NATOsse. Ennast usaldatakse rohkem, kui seda, et teised appi tulevad. Kui Rootsi peaks otsustama NATOga liituda, siis ilmselt on ka Soome sunnitud seda tegema, sest päris ainukeseks mitte-NATO riigiks siinses piirkonnas ei taheta jääda. See pole pelgalt Soome poliitikute mõtteviis, vaid seda kannab Soome ühiskonna arvamus.

Seda, et senist taktikat jätkatakse, kinnitab ka vastuoluline samm, kus Venemaa arenguid silmas pidades kaitsevõimet suurendatakse, aga samas tehakse Vene tuumaenergiaettevõttega leping tuumaenergia arendamiseks.

Tulenevalt Eestiga oluliselt erinevast 20. sajandi keskpaiga ja sellele järgnenud kogemusest on ka täna Soome mõned taktikalised sammud meist erinevad, aga mitte põhimõttelised hoiakud Venemaa suhtes. Soome ühiskonna ja poliitikute enamusel ei ole Venemaa ja tema käitumisest tulenevate riskide suhtes illusioone. Samas on Soome Eestile ainulaadselt lähedane ühiskond. Seda suhet tuleb hoida ja sellesse panustada ning selle hulka käib ka sõbra mõistmine.

Soome mõningad taktikalised Eestist erinevad Vene-suhete elemendid, mis tulenevad Soome 20. sajandi kogemusest, ei kahjusta Eesti-Soome suhteid, kui keegi sellele mingil põhjusel tõsiselt ei taha kaasa aidata. Ka meie Vene-tunnetus ja taktika tuleneb suuresti ju 20. sajandi kogemusest.

Soome pole mingi Vene-meelne maa ja seda tuleb mõista ning sellelt pinnalt jätkata panustamist meie väga ainulaadsetesse sõbralikesse suhetesse.

The post Kuidas mõista paremini meie Soome sõpru appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Parlamendi liikme ja Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsiooni liikme Urmas Paeti sõnul on Eesti saatkond Astanas alates 1. jaanuarist NATO kontaktsaatkond Kasahstanis ning see annab Eestile võimaluse panustada NATO ja Kesk-Aasia riikide tihedamatesse suhetesse.

“Möödunud suvel tehtud otsus anda 2015. aasta algusest NATO kontaktsaatkonna roll Eesti saatkonnale Kasahstanis on nii tunnustus Eesti tegevusele NATOs kui vastutus Kasahstani ja kogu Kesk-Aasia piirkonna ning NATO suhete arendamisel,” ütles ta.

Paeti sõnul on Kasahstani ja Kesk-Aasia roll julgeolekukeskkonna tugevdamisel kiiresti kasvav, arvestades NATO missiooni lõppu Afganistanis ning ka ISILi tegevust Iraagis ja Süürias. “Seetõttu on oluline, et ka NATO tegevus ja põhimõtted oleksid Kesk-Aasia riikides võimalikult hästi mõistetud. Sellele saab põhineda usaldus ja koostöö selle piirkonna riikidega,” lausus ta.

The post Eesti saatkond Astanas on nüüd NATO kontaktsaatkond Kasahstanis appeared first on Urmas Paet.

Venemaa innustas Ukraina Donetski ja Luganski piirkonnas ebaseaduslikke valimisi läbi viima ning seetõttu tuleb Euroopa Liidul kiiresti oluliselt täiendada sanktsioneeritavate isikute ja ettevõtete nimekirja, sõnas Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet.

Paet märkis, et Euroopa Liit soovis korduvalt, et Venemaa ei mahitaks Ukraina Donetski ja Luganski piirkonnas ebaseaduslike valimiste läbiviimist, kuid Venemaa toimis vastupidiselt. “Venemaa julgustas nende niinimetatud valimiste läbiviimist igati, et muuta lahenduse leidmine Ida-Ukraina konfliktipiirkonnas veelgi keerulisemaks,” teatas Paet BNS-ile.

Paeti hinnangul astuti niinimetatud valimiste korraldamisega pikk samm edasi uue külmutatud konfliktiala tekkeks Venemaa naaberriigis. “Venemaa kasutab külmutatud konfliktide loomist selleks, et peatada vastavate riikide liikumist Euroopa Liidu ja NATO suunas. Nii on see olnud Gruusias Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga, Moldovas Transnistriaga ning aasta algul Ukrainas Krimmiga. Nüüd on sellesse loetellu lisandumas Donetski ja Luganski piirkond Ukrainas,” sõnas ta.

“Eelseisev Euroopa Liidu Nõukogu istung peab tulenevalt diplomaatiliste edusammude puudumisest ning selgelt negatiivsestest arengutest täiendama sanktsioonide nimekirja vähemalt nende isikute ja ettevõtetega, kes on vägivaldsele ebaseaduslikule tegevusele Ida-Ukrainas värskelt kaasa aidanud,” ütles Paet, kelle hinnangul suurendab reageerimata jätmine taas ka sõjalise jõu kasutamise ohtu Venemaa poolt.

The post EL peab reageerima uue külmutatud konflikti tekkele Ukrainas appeared first on Urmas Paet.