Saatsin Euroopa Komisjonile arupärimise milles ütlesin, et Hiina peab muutma oma senist poliitikat Põhja-Koreast saabuvate pagulaste suhtes ning pakkuma neile kaitset, mitte saatma neid Põhja-Koreasse tagasi. Sellega seoses küsisin, kas komisjon on viimasel ajal seda teemat Hiinaga käsitlenud ning mida saaks EL teha, et veenda Hiinat muutma pagulaste Põhja-Koreasse tagasisaatmise poliitikat.  

Hiina käsitleb põhjakorealasi järjekindlalt ebaseaduslike majandusmigrantidena ja saadab nad sunniviisiliselt Põhja-Koreasse tagasi. On hästi teada, et neid põhjakorealasi, kes saadetakse pärast kodumaalt põgenemist sunniviisiliselt tagasi, ähvardab reaalne oht piinamise, seksuaalvägivalla ja väärkohtlemise, sunnitöölaagrisse saatmise ning isegi avaliku hukkamise näol. Seetõttu vajavad need pagulased rahvusvahelise õiguse alusel kiireloomulist kaitset.

Inimeste tagasisaatmine territooriumile, kus neid ähvardavad tõsised inimõiguste rikkumised, on keelatud rahvusvaheliste lepingutega, millega Hiina on ühinenud. Selle asemel, et pagulasi Põhja-Koreasse tagasi saata, peaks Hiina nad kinnipidamisasutusest vabastama, neid kaitsma ja lubama neil vajadusel reisida turvalisse kolmandasse riiki.

Arupärimisele vastas Euroopa Komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini, kelle sõnul käsitleti Hiinas viibivate Põhja-Korea pagulaste ning nende välja- ja tagasisaatmise küsimust 22.–23. juunil 2017 Brüsselis toimunud ELi ja Hiina 35. inimõigustealase dialoogi raames. „EL rõhutas, et Hiina ühines 1982. aastal 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolliga, mille alusel on keelatud isiku sunniviisiline välja- ja tagasisaatmine sellisele territooriumile, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu,“ ütles Mogherini. Ta lisas, et samuti on Hiinal piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastasest konventsioonist tulenev kohustus keelduda mis tahes isikut teise riiki välja või tagasi saatmast või teda teisele riigile välja andmast, kui on põhjendatud alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine.

„EL kutsus Hiinat tegema koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga ja aitama volinikku tema püüdlustes tagada pagulastele juurdepääs ja kaitse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti põhikirja ning Hiina ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti vahel allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi alusel,“ ütles Mogherini. Tema sõnul palus EL Hiinal kinnitada 2012. aastal kavandatud dokumendi „Pagulaste staatuse kindlaksmääramine ja pagulaste haldamine“ vastuvõtmise ajakava, aga ei ole vastust saanud. Mogherini kinnitas, et EL jätkab olukorra tähelepanelikku jälgimist ning selle arutamist Hiina ametivõimudega ELi ja Hiina poliitiliste ja inimõigustealaste dialoogide raames.

The post appeared first on Urmas Paet.

Tänasel Euroopa Parlamendi täiskogu istungil Strasbourgis ütlesin, et järgmise aasta eelarvega on ELil võimalus parandada mõned olulised senised tegematajätmised, mis puudutavad ulatuslikku põgenikekriisi.

Nii on hädavajalik lõpuks suurendada rahaeraldist Süüria põgenikelaagritele Türgis, Jordaanias ja Liibanonis, aga ka teiste konfliktipiirkondade põgenikelaagritele. Elamistingimuste parandamine neis keskustes võimaldaks põgenikel vältida ohtlikku teekonda Euroopasse.

Osa põgenike Euroopasse liikumise põhjusest on olnud põgenikelaagrite katastroofiline alarahastatus. Jah, see on kallis – tagada neis keskustes olevatele inimestele elementaarsed elamistingimused. Kuid veelgi raskem on näha neid inimesi võtmas ette ohtlikku teed Euroopasse.

Teiseks tuleb oluliselt suurendada panust Kreekas ja Itaalias põgenike vastuvõtukeskuste loomiseks ja adekvaatseks ülalpidamiseks. See võimaldaks piiri panna põgenike traagilisele juhitamatule liikumisele mööda Euroopat.

Samuti tuleb tõsiselt suurendada panust läbimõeldud arengu toetamiseks nii ELi lõuna- kui ka idanaabruses.

2016. aasta eelarve peab võimaldama aidata tegelikult muutuste tegemist Ukraina majandussüsteemis ning olla toeks ka teistele riikidele, kes liiguvad täielikule turumajandusele ja kinnistavad õigusriigi põhimõtteid. Ukraina, Moldova ja Gruusia suunal saab EL teha senisest enam ka eelarveliselt.

The post 2016. aasta eelarvega on ELil võimalus parandada seniseid tegematajätmisi seoses põgenikekriisiga appeared first on Urmas Paet.

Hüppeliselt kasvanud põgenikesurve Euroopale sunnib Euroopa Liitu suurendama ka põgenikega tegelemise eelarvet nii sel kui ka järgmisel aastal.

Nii toetas Euroopa Parlament juulis ELi piirivalveagentuuri Frontexi, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ja Europoli eelarve suurendamist sel aastal 69,6 miljoni euro võrra.

Euroopa Parlament kutsus juba kevadel üles suurendama pagulasküsimustega tegelevate asutuste eelarveid. See vajadus on kahjuks kiiresti kasvav, arvestades kasvavat põgenikearvu Süüriast ning võimalikku olukorra halvenemist Ukrainas.
ELi järgmise aasta eelarve eelnõu näeb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tugevdamiseks ja arendamiseks ette 174 miljonit eurot rohkem kui sel aastal.

See on aga vaid suurte probleemide tagajärgedega tegelemine. Senisest oluliselt rohkem tuleb panustada Euroopa naabruse konfliktide lõpetamisse, mis vähendaks Euroopa-suunalist põgenikesurvet ning põgenike varjupaikade toetamisse konfliktipiirkondade vahetus naabruses.

The post Kasvav põgenikesurve Euroopale suurendab ELi põgenikega tegelemise eelarvet appeared first on Urmas Paet.

Liigagi tihti tuleb ette olukordi, kus häid lahendusi pole ning kehvadest tuleb püüda leida parim võimalik. Nii on see ka praegu Euroopa ees kõrguva põgenikemurega. Oleks ju tore, kui Euroopat külastaksid Süüria, Iraagi ja Eritrea turistid, kuid paraku on nii need riigid kui paljud teised Euroopa lähemad ja kaugemad naabrid uppumas vägivalda ja sõdadesse. See meeleheitlik olukord on pannud liikuma miljonid inimesed, et päästa iseenda ja oma lähedaste elu.

Aeganõudvaid ja praeguse põgenikelaine põhjustele mõju avaldavaid lahendusi on mitmeid, alates muidugi konfliktide lahendamisest ja põgenikelaineid tekitavate sõdade lõpetamisest kuni uute hästi varustatud põgenikelaagrite loomiseni konfliktipiirkondade lähedusse. Nende kõigiga tuleb tegelda, kuid tänane reaalsus on see, et sõjad jätkuvad ja laienevad ning põgenikud tulevad eluga riskides Euroopasse ja lõunapoolsed ELi riigid ei pea survele vastu. Praeguseks on suurem osa Euroopasse jõudvatest pagulastest sõjapõgenikud Süüriast ning ka vägivalla eest põgenevad inimesed Eritreast. Karta on, et seoses ISILi tegevuse laienemisega on kasvamas ka Iraagist pärit inimeste arv.

See on ka põhjus, miks Euroopa Komisjon on välja pakkunud kvoodisüsteemi põgenike ümberjagamiseks, et hajutada pisutki kõige suurema surve all olevate riikide koormust ning mitte lasta ELi-siseseid pingeid plahvatuslikuks koguneda.

Samas Euroopa Komisjon ei saa teha otsust, ta saab teha vaid ettepanekuid ning otsustama peavad ELi riigid koos. Eeldatavasti juuni lõpus ELi valitsusjuhtide kohtumisel.

Kvoodisüsteemist ei räägiks täna keegi, kui poleks hüppeliselt kasvanud sõjapõgenikelainet Lõuna-Euroopa riikidele ja kõik ELi liikmesriigid oleksid viimastel aastatel võtnud vabatahtlikult vastu põgenikke neist riikidest, kes on suurima surve all, näiteks Eestistki väiksemalt Maltalt. Selleks on ÜRO pagulasteameti programm ja printsiibid olemas ning paljud ELi riigid on seda ka kasutanud. Nii on Soome selles osalenud juba 1985. aastast ning eelmiselgi aastal lubas vabatahtlikult vastu võtta 1050 Süüria sõjapõgenikku.

Et aga põgenikearv kasvab ning enamik 2004. aastal ja hiljem ELiga ühinenud riikidest pole vabatahtlikkuse alusel põgenikke võtnud, siis nüüdseks on paljude lõunapoolsete ELi riikide frustratsioon kasvanud kõrgusse. Ja see ajendas ka Euroopa Komisjoni tegema radikaalset ettepanekut minna üle kohustuslikele kvootidele, et ELi riikide vahel koormust jagada.

Lähema kuu jooksul peavad liikmesriigid selgeks vaidlema, millise süsteemiga edasi minnakse. Samas on reaalne, et ka vabatahtlikust süsteemist saab rääkida juhul, kui kõik riigid suudavad konkreetselt öelda, mil moel ja mis mahus ollakse vabatahtlikus programmis valmis osalema.

Euroopa Komisjoni välja pakutud valemi metoodika üle võib ju vaielda, kuigi on selge, et Eestile annab Komisjoni nägemuses suhteliselt suure osakaalu see, et viimastel aastatel on Eesti võtnud vastu vähe põgenikke. See on ka üks komponent riigi suuruse, elatustaseme ja tööpuuduse kõrval. Valemi kritiseerimise kõrval on aga tegelikult olulisem see, millise positiivse programmi suudab Eesti lähinädalatel välja pakkuda, et jutt vabatahtlikkusest kõlaks ka siira kavatsusena näiteks väikeriiki Maltat, aga ka Itaaliat reaalselt aidata. Siis on võimalik käsitleda ka meie tegelikku vastuvõtuvõimekust.

Ka Eesti-sisestes põgenikemure aruteludes ei tohi me hetkekski unustada, et jutt on inimestest, kes on juba väga palju kannatanud. Samuti anda endale aru, et tegelikult pole ju Eestis vastuseis põgenikele kui sellistele. Ilmselt ei toimuks nii ehmunud ja kohati sallimatus võtmes arutelu, kui jutt käiks näiteks tuhandest või isegi kümnest tuhandest Taani põgenikust. Seega on põhjus muus…

Lihtsalt parema tausta loomiseks mõned tõsiasjad. Igal aastal on tulnud ja tuleb Eestisse üle tuhande võõrtöölise ELi välistest riikidest. Ei ole märganud, et see suurt muret teeks või seda isegi märgataks. Pidevalt kordub jutt, et põgenikud tuleksid Eesti maksumaksja kulul elama. Euroopa Liit rahastab ümberpaigutamist ning üldjuhul siiski suurem osa põgenikest soovib leida ja leiab töö ehk hakkab panustama oma uude koduühiskonda. Selline on Lääne-Euroopa riikide senine praktika.

Eestist on viimastel aastatel lahkunud kümneid tuhandeid tööjõus inimesi, ka sel aastal on rändesaldo ikka negatiivne. Elanikkond vananeb. Ka see mure peab saama kuidagi leevendust, kui meie eesmärk on majanduskasv ja elatustaseme tõus. Ja teadagi on Eestis ka praegu kõrvuti nii tööpuudus kui tööjõupuudus.

Ka on kõikvõimalikke eelarvamusi teemal, et põgenikud on harimatud, rumalad ja vaesed. Vaesed ehk tõesti, sest nad on sõjapõgenikud ja üldjuhul kõik kaotanud. Kuid sõja eest põgenevad inimesed linnade ja piirkondade kaupa ning ühes linnas on teadagi nii õpetajaid, kokki, bussijuhte kui insenere.

Euroopa Komisjoni pakutud kvoodisüsteem ei näe ette inimeste ümberpaigutamist kohe ja korraga. Jutt on vähemalt paarist aastast, kuid samas on selge, et Euroopa Komisjoni ettepanek puudutab väikest osa tänastest ja homsetest põgenikest. Eestil on võimalik konstruktiivselt selgitada meie tänast olukorda ja vastuvõtuvõimet, kuid probleemist enam mööda vaadata ei saa.

Ka ei ole eriti mõistlik võrrelda end näiteks Prantsusmaaga, kes ka otsest kvoodisüsteemi ei toeta. Ja võrrelda pole mõtet, sest Prantsusmaa on ka ilma kvootideta vastu võtnud rohkem põgenikke, kui Euroopa Komisjon ette näeks. Seal hulgas võtnud vastu ka näiteks Maltale jõudnud inimesi.

Me teame, et tihti on kõik kõigega seotud. See pole tühi sõnakõlks, et põgenikekriisil on ohtlik potentsiaal kasvada üle kogu ELi hõlmavaks kriisiks. Kui osad liikmesriigid tunnevad, et teised nende kõige suuremast probleemist ei hooli, siis on see lühike tee mõistvuse ja solidaarsuse ahenemisele ka teistes valdkondades. Me peame ise siin elementaarseks, et kõik ELis jagavad meie hirme ja muresid Venemaa kasvanud agressiivsuse ning Ukraina agressiooni pärast. Samas kui palju on Eesti praktiliselt valmis aitama Itaaliat, Maltat, Kreekat ja teisi nende suurima mure ehk põgenikesurve leevendamisel?

Ka ei ole tänases maailmas kahjuks võimalik välistada, et kunagi ka ida poolt põgenikelaineid ei tule. Ilmselt eeldaksime siis isegi teiste ELi riikide solidaarsust ja abi põgenikehulkadega toime tulemisel.

Arutelude foon Euroopas läheb aga järjest kehvemaks. Nii on ka Eestisse ja teistesse meie piirkonna riikidesse hästi suhtuvad poliitikud läänepoolsetest ELi liikmesriikidest poetanud, et miks peaks toetama ELi edasist laienemist, kui viimaste laienemistega liitunud riigid ei soovi absoluutselt mõista ja aidata lääne- ja lõunapoolseid ELi liikmesriike nende suures mures. Sellise hoiaku levimine ei ole kuigi positiivne.

Euroopa Liidus nii nagu laiemaski rahvusvahelises koostöös moodustub toimiv tervik paljudest osadest – toredatest, aga ka keerulistest. Nii on üks tervik iga ELi eelarvesse makstava euro eest viie ja poole euro tagasi saamine, teiste riikide panustamine meie õhuturbesse ja muusse kaitsevõimesse, arusaam meie selgest murest Venemaa agressiivsuse kasvu tõttu kui meie arusaam Lõuna-Euroopa riikide, aga ka näiteks Saksamaa murest sõdade tõttu hoogustunud põgenikelaine pärast.

Kõik tahaksid, et sõjad ja vägivald lõppeksid ning miljonid inimesed ei peaks enda ja oma laste ellujäämise nimel otsima uut kodumaad. Et tuhanded ei upuks sel teel Vahemeres. Paraku see veel nii ei ole. Ja arvan, et vaatamata levinud umbusule suudab Eesti siiski anda ka omale jõukohase panuse uue võimaluse andmiseks sõjakoleduste eest põgenejatele. Hoolimata nahatoonist. Ei saa ka unustada, et viimasel paaril aastakümnel on Eestist mindud kümnete tuhandete kaupa elatustaset parandama nendesse riikidesse, mis on pagulasi vastu võtnud aastakümneid. Ja need riigid on Eesti inimestele vägagi atraktiivsed. Mäletan ehk õigesti, et Eesti on soovinud päris pikka aega Põhjamaaks saada.

Kokkuvõtteks – põgenike ümberpaigutamise kvoote pole otsustatud ning kogu selle teema edasine areng pole veel kaugeltki selge, kuid Eesti sõnum meie partneritele Euroopa Liidus peaks olema, et ka meie mõistame nii teiste liikmesriikide muret kui sõja eest põgenejate tragöödiat ning oleme valmis jõukohaselt aitama.

The post Eesti vajab heatahtlikku tervet mõistust ka sõjapõgenikemures appeared first on Urmas Paet.

Täna arutati Euroopa Parlamendi täiskogul Strasbourgis Euroopa rände teemat. Põgenikekriisist on kujunemas kogu Euroopa suurimaid probleeme, mis võib ohustada Schengeni vaba liikumise toimimist ning pingestada ka ELi riikidevahelisi suhteid.

Seega tuleb võimalikult kiiresti leida lahendused, mis aitavad sõjapõgenikke, võimaldavad vähendada survet Lõuna-Euroopa riikidele ega sea ohtu ELi solidaarsust ja tugevust.

Inimesed, kes on  konfliktipiirkondadest lahkunud või lahkuvad, ei ole parema elatustaseme otsinguil, vaid põgenevad oma lähedaste ja iseenda elu päästmiseks.

Euroopa Liit peab andma maksimaalse diplomaatilise panuse kokkulepete saavutamiseks, et vähendada konflikte Euroopa vahetus naabruses ja muidugi Euroopas endas ehk Ukrainas. Süüria kodusõja lõpp ja ISILi väljasurumine annaksid juba olulise panuse põgenikelaine vähendamisse.

Ühtlasi tuleb rajada adekvaatselt varustatud põgenikelaagrid turvalises piirkonnas konfliktipiirkondade läheduses. See eeldab kokkuleppeid vastavate riikidega, kuhu sellised laagrid rajada ning süsteemset varustamist.

Kiiresti ja oluliselt tuleb tugevdada ka ELi piiriagentuuri Frontexit ning suurendada liikmesriikide panust Vahemere patrullidesse ja päästevõimekusse. Saavutada tuleb tugevalt motiveeritud vabatahtlikkusel põhinev põgenike ümberpaigutamise lahendus riikidest, mis on kõige suurema surve all ning abiks saab olla ka ELi keskne rahaline toetusmehhanism. 

Ka on oluline ELi ja Türgi tihe koostöö  põgenikega tegelemisel. Eesmärk võiks olla, et ELi ja Türgi koostöös leitakse Türki jõudnud põgenikele lahendus Türgis.

The post Sõjapõgenikest on kujunemas Euroopa sügavaim kriis appeared first on Urmas Paet.

Kahjuks on peaaegu alati vaja ühte suurt tragöödiat, et juba pikalt olemas olnud ja järjest paisuvat probleemi ka tegelikult tõsiselt hakataks võtma. Nii oli see paljude lääneriikide suhtumisega Vene agressiooni Ukrainas, kus tõsine murrang hoiakutes saabus alles pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist ja rohkem kui saja lääneriikide kodaniku hukkumist. Nii on see ka nüüd kiiresti kasvava Euroopa-suunalise põgenikelainega. See, et eelmise aastaga Euroopasse saabunud põgenike arv võrreldes 2013. aastaga peaaegu kolmekordistus ja jõudis 278 000ni, ei olnud ilmselt veel piisav, et tõsisemaid lahendusi otsida. Paraku oli taas vaja ühte suurt konkreetset katastroofi ehk 700 inimese uppumist Vahemerel, mis pani kiirkorras olukorda arutama ELi riikide juhid ja ministrid. Ainuüksi selle aasta vähem kui nelja kuuga on juba ligi kaks tuhat põgenikku Vahemerel uppunud.

Aga eks tegemist ongi raske teemaga, millel häid ja kiiret tulemust toovaid lahendusi pole. See on ka põhjus, miks põgeniketemaatikast on nii EL tervikuna kui suur osa Vahemerest kaugemale jäävaid ELi liikmesriike üritanud pigem mööda vaadata. See on aga süvendanud kiiresti kasvava põgenikelainega rinnutsi seisvate Lõuna-Euroopa riikide frustratsiooni ja õigustatut kriitikat ja küsimusi ELi valikulise solidaarsuse kohta. Et proportsioonid oleksid selged, siis eelmise aasta 278 000 illegaalsest ELi piiri ületusest oli 1077 idapiiril ja ülejäänu lõunapiiril.

Hüppeliselt kasvanud ja järjest suurenevapõgenikearvu peamine põhjus on viimastel aastatel Euroopa vahetus naabruses tekkinud või intensiivistunud sõjad, konfliktid ja vägivald. Süüria kodusõda, nn islamiriigi terroristide tapatöö Iraagis ja Süürias, vägivald Jeemenis, Liibüas, Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis, Somaalias, Kesk-Aafrika Vabariigis, Nigeerias ja paljudes teistes riikides. Nüüd ka taaskord Euroopas endas ehk Ukrainas. Need miljonid inimesed, kes on neist riikidest lahkunud või lahkuvad, ei ole parema elatustaseme otsinguil. Need inimesed põgenevad oma laste ja iseenda elu päästmiseks.

Muidugi on õige jutt, et põgenikeprobleemi lahendamiseks tuleb aidata kaasa nende sõdade ja vägivalla lõpetamisele, sest see ongi inimeste põgenemise peamine põhjus. Reaalsus on aga see, et viimastel aastatel pole suudetud ühtki neist konfliktidest peatada või lõpetada, küll on neid aga hoopis juurde tekkinud. Ka Euroopa Liit pole suutnud viimastel aastatel kuskil oma naabruses vägivalda peatada. Seega võib küll rääkida, et põgenikeküsimuse lahendamiseks tuleb tegelda algpõhjuse ehk konfliktide lahendamisega, kuid paraku on see seni vaid kena jutt, sest mingeid tulemusi ette näidata ei ole. Inimesed on aga põgenemas nüüd ja praegu, järgmisel nädalal ja järgmisel kuul.

Teine väljakäidud mõte on olnud, et tuleks võidelda kurjategijatega, kes meeleheitlikus olukorras olevate inimeste pealt teenivad ning neid kipakatesse laevadesse panevad ja Euroopa suunas merele saadavad. Jah, hästi, kuritegevusega tuleb loomulikult võidelda, aga kuidas aitab see neid inimesi, kes on elu eest sõja jalust põgenemas? Et põletame ära Liibüa põhjarannikul olevad paadid ja laevad, et siis ei pääse inimesed lihtsalt liikuma? Ka selliseid ideid liigub. Et siis ühest konfliktikoldest pääsenud inimesed jääksid Liibüa kodusõja kätte.Või on mingi alternatiiv pakkuda? Pole kuulnud.

Kujutage ette, et 1944. aastal oleks näiteks Rootsis tõsimeeli arutatud, et Eesti rannikul olevad paadid tuleks põletada, et inimesed liikuma ei pääseks. Mõeldamatu. 

Kuidas siis neid meeleheitel põgenikke aidata nii, et nad jääksid ellu ja saaksid oma kodumaale tagasi pöörduda, kui konflikt seal ühel päeval siiski leeveneb või lõppeb. Esimene hädaabi võimalus on uute põgenikelaagrite rajamine lähimasse turvalisse piirkonda. Aga mitte lihtsalt järjekordsed põgenikelaagrid, vaid sellised, kus oleks ka tegelikult tagatud adekvaatne varustatus, lastele koolid jne. Süüria põgenikelaagrite olukord on kehv näide, sest ÜRO hinnangul pole 85% ulatuses toit ja muu tarvilik neis tagatud. See on ka põhjus, miks inimesed neist lahkuvad ja üritavad teed Euroopasse leida. Kui tahta tegelikult Euroopa-suunalist põgenikevoogu võimalikult ruttu vähendada, siis tuleb põgenikelaagrid teha konfliktialale lähimasse turvalisse kohta ning tagada kõik esmavajalik. Jah, see on kallis, kuid siiski odavam teistest variantidest ning emotsionaalselt kergem, kui saada teateid uutest sadadest uppunud inimestest Vahemerel.

Aga, et vältida põgenike uppumist Vahemerel ning ka tegelikult hinnata iga inimelu, siis tuleb kiiresti mitmekordistada piirivalve- ja päästepatrullide tegevust Vahemerel ja Egeuse merel. Ja see ei pea olema ainult Itaalia, Kreeka ja teiste Lõuna-Euroopa riikide mure. ELi piiriagentuur Frontex tuleb arendada toimivaks struktuuriks korraliku ja stabiilse rahastamisega ELi eelarvest ning lisaks on vägagi vajalik ka teiste ELi liikmesriikide palju suurem panus kui seni.

Järgmine küsimus on põgenikud, kes Euroopasse jõuavad. Viimase aastaga on nende inimeste arv kolmekordistunud ning see kasvab. Koormus Eestistki väiksemale Maltale on ülisuur, suur on see ka Itaaliale ja Kreekale. Arusaadavalt soovivad need riigid teiste ELi liikmesmaade abi olukorraga toimetulekul. Ükskõiksus ja tegudeta poliitilised avaldused ainult kasvatavad frustratsiooni. Reaalsus on see, et kohustuslikus kvoodisüsteemis, mille alusel põgenikud kõigi ELi liikmesriikide vahel jagataks, lähiajal kokku ei lepita. Kuigipalju asüülisaanuid liigub ise Itaaliast ja Maltalt edasi Prantsusmaale, Saksamaale, Rootsi või mujale, kuid arvestatav osa jääb paigale. Loomulikult tahaksid suurema surve all olevad riigid tunda ELi tegelikku solidaarsust ja tuge ning mitte vaid poliitilisi loosungeid. Siin saab neile appi minna riikide vabatahtlik abi ja valmisolek kuigipalju põgenikke ise vastu võtta. Mingil määral on seda ka seni praktiseeritud. Nii on näiteks Prantsusmaa tulnud appi väikesele Maltale.

Eks ka me siin Eestis peame Euroopa põgenikemure valguses arutama, mis on meie arusaam Euroopa solidaarsusest. Loomulikult peab kogu Euroopa jagama meie muret seoses Venemaa agressiivse käitumisega ja olema meile toeks. Kas ja kui palju me jagame aga teiste Euroopa riikide muret seoses põgenikelainega ja oleme valmis olema neile toeks? Ja toeks nii, et seda näevad samamoodi toena ka need riigid, kellele me siis justkui abi osutame.

Lihtsalt väikese mõtteharjutuse korras – seni on Eestis olnud valdav hoiak, et me teisi Euroopa riike põgenikesurve hajutamisel otseselt ei aita. Jah, oleme andnud pisut raha ja saatnud aeg-ajalt mõne eksperdi. Aga kujutagem nüüd ette, et meie piiri taga tulevad rahutud ajad ning meile jõuavad kümned tuhanded hädas inimesed. Arvan, et sellisel puhul me eeldaksime teistelt Euroopa riikidelt praktilist solidaarsust põgenikelainega toimetulekul, mitte seda, et abipalve peale vaadatakse lae kaugemasse nurka ja pobisetakse, et püüdke ikka ise kuidagi hakkama saada. Siinkohal tasub korraks meenutada, et Malta on Eestist väiksem riik.

Kümned tuhanded meie kaasmaalased leidsid 20. sajandil repressioonide ja vägivalla hirmus põgenedes uue kodu Rootsist ja Saksamaast Austraalia, USA ja Kanadani. Me oleme neile riikidele siiani selle eest tänulikud.

Eesti ei andnud eelmisel aastal ajutist kaitset või varjupaika ühelegi Ukrainast pärit 55 inimesele. Sel aastal on see hoiak pisut muutunud. Aga põgenikeprobleem on kogu Euroopa probleem ja ehk tasuks kaaluda sisulist empaatilist žesti Lõuna-Euroopa riikide suhtes, näiteks lubades eluga edasi minna põgenikest lastel, kellel ei ole enam kedagi. Ja lubada teha seda siin Eestis. 

Põgenikeprobleem ei lähe lihtsalt mööda. Sellel on ohtlik potentsiaal kujuneda Euroopa suurimaks probleemiks. Juba praegu on laupkokkupõrkekursil ühelt poolt euroopalikud väärtused, inimõigused, inimelu pühadus ning teiselt poolt Euroopa väsimus põgenikest, sallimatuse kasv ja arrogants, mida kirjeldas paatide põletamise idee väljapakkumine. See tekitab Euroopa ühiskondades segadust, nõutust ja pessimismi.

Kasvav praktiline mure on rünnakud Euroopa-sisesele vabale liikumisele ehk Schengeni süsteemile. Itaalia on ähvardanud hakata põgenikke mujale Euroopasse suunama ning Prantsusmaa seepeale hoiatanud piirikontrolli taastamise võimalusega. Aga kui lisada põgenikele ka terroristid, illegaalsed võõrtöölised ja muud mured, siis koguneb Schengeni jätkusuutlikkuse vastaseid argumente parasjagu. Schengeni lõpp oleks aga tugev pauk Euroopa vabadustele, rääkimata ühtse Euroopa ideest ja praktilisest unikaalsest väärtusest.

Lisaks on põgeniketemaatika oma lihtsustatud meeldib-ei meeldi käsitluses vesi erinevate populistlike ja välismaalaste ning ühtse Euroopa vastaste äärmuslike poliitiliste jõudude veskile. See nähtus on nüüdseks ka Eestisse kohale jõudnud. Meie oleme aga Eestis üpris ühel meelel selles, et tugev ja ühtne EL on ka meie eluline huvi, arvestades muuhulgas jälle ka meie geograafilist asendit. Äärmuslike ühtse Euroopa-vastaste poliitiliste jõudude tugevnemine jätab meiesuguseid riike aga järjest üksikumaks ning teadagi, milline riik pealinnaga Moskvas selle üle rõõmustab.

Seega kokkuvõtteks, millised on ELi tegelikud võimalused põgenikesurvet leevendada ilma, et mindaks tõsisesse vastuollu Euroopa olemuslike humanistlike põhiväärtustega.

Ja lõpetuseks. Inimõiguste kaitse organisatsioonid soovivad, et Euroopa võimaldaks asüüli kõigile põgenikele ja ilma, et nad peaksid ette võtma illegaalseid ohtlikke piiriületusi, et ELi jõuda ja oma varjupaigapalve esitada. See on väga inimlik, aga samas ei arvesta Euroopas ja maailmas valitseva reaalsusega. Selgituseks piisab ehk sellest, kui liita sõdades või konfliktides olevate riikide rahvaarvud ning eeldada, et suurem osa neist inimestest tahaks sõja jalust ära. See arv on väga suur isegi Euroopa jaoks. Seega tuleb püüda kurjuse määra maailmas vähendada, kuid ka praegu on teadmata hulk meeleheitel inimesi Euroopa suunas ellujäämise nimel põgenemas ning paljud neist jõuavad ka kohale. Ja nendega tuleb tegeleda kohe.

The post Meeleheitel põgenikest on kujunemas Euroopa sügavaim probleem appeared first on Urmas Paet.

The post Euroopa põgenikesurve leevendamiseks on vaja uusi põgenikelaagreid ja konfliktilahendust appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Komisjoni liige Dimitris Avramopoulos vastas minu arupärimisele Ukrainast konflikti eest põgenenud inimestele pagulasstaatuse või ajutise varjupaiga andmise kohta, et Euroopa Liidu direktiivi kohaselt tuleb igale rahvusvahelise kaitse taotlejale liikmesriigis anda kaitse, kui ta vastab pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi nõuetele.

Avramopoulos vastas, et Ukraina kodanikest rahvusvahelise kaitse taotlejad moodustasid 2014. aastal 2 % kõigist taotlejatest Euroopa Liidus. “2014. aasta novembri seisuga on rahvusvahelist kaitset taotlenud ELis 11 170 Ukraina kodanikku, mis on kümme korda rohkem kui kogu 2013. aastal (1125 varjupaigataotlust). Kõik liikmesriigid on saanud vähemalt ühe Ukraina kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid kõige rohkem on neid 2014. aastal esitatud Saksamaale, Poolale, Rootsile, Itaaliale ja Prantsusmaale,” ütles Euroopa Komisjon oma vastuses.

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmete kohaselt on 25. detsembri 2014. aasta seisuga Ukraina konflikti tagajärjel tekkinud ligikaudu 942 000 riigisisesest põgenikku ja 600 000 isikut on põgenenud naaberriikidesse.

Minu arvates näitab see selgelt, et Ukrainast põgenenutesse tuleb suhtuda võimalikult abivalmilt. Neile inimestele on võimalik anda ka ajutist varjupaika, kuni konflikt Ida-Ukrainas lõppeb ja inimesed saavad tagasi pöörduda.

Euroopa Komisjoni saadetud vastuse kohaselt on EL andnud Ukrainale 32,55 miljonit eurot rahalist toetust humanitaarabi ja varase taastamisabi meetmeteks. Humanitaarabi on saanud ka Ukraina põgenikud kolmandates naaberriikides, nt Valgevene ja Venemaa. Kokku on liikmesriigid andnud rahalist toetust 42,55 miljonit eurot. Aktiveeritud on Euroopa kodanikukaitse mehhanism, et anda mitterahalist abi ja kasutada ELi eksperte tehnilise toetuse andmiseks riigisiseste põgenike haldamisel.

Eesti annab sel aastal Ukraina põgenike ja kohapeal konflikti tõttu kannatavate inimeste abistamiseks võimalikult suure panuse. Arenguabiraha on sel eesmärgil võimalik ajutiselt ümber paigutada ka humanitaarabiks.

The post Ukraina pagulaste arv ELis on kümnekordistunud appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Parlamendi liikme Urmas Paeti sõnul vajab Euroopa Liidult kiiret reageerimist ja senisest ühtsemat lähenemist pagulastega seonduv. “Ulatuslike konfliktide tõttu Euroopa vahetus naabruses on põgenikesurve ELile kiiresti kasvav, paljud pagulased hukkuvad teel Euroopasse ning ELil on jätkuvalt puudu terviklikust lähenemisest sellele kasvavale probleemile,” ütles ta.

Paet lisas, et vähem kui aastaga ületas näiteks Vahemere rohkem kui 150 000 pagulast, üle 3000 uppus. “Need on väga traagilised arvud, mis räägivad kiiresti kasvavast probleemist, aga ka sellest, et EL ei ole selle teemaga piisavalt tõsiselt tegelenud. Vahemerest on saamas uus surnumeri. Nii on ELi piirivalveagentuuri Frontexi eelarve väike ning suur koormus on üksikutel riikidel, näiteks Itaalial ja Maltal, kuhu Liibüa kaudu jõavad suured põgenikelained,” sõnas ta.

Paeti sõnul käsitles ka Euroopa Parlament detsembri lõpus pagulaste ja rändetemaatikat ning tegi ettepanekud pagulaste hukkumiste ärahoidmiseks Vahemerel ja terviklikuma lähenemise loomiseks. “Seal hulgas on oluline päästekohustuse täitmine ja võitlus inimkaubandusega ning ELi koordineeritud tegevus ja adekvaatne rahastamine pagulastega seotud küsimustes.”

Lisainfo:
urmas.paet@ep.europa.eu
www.urmaspaet.eu

The post Vahemerest on saamas uus surnumeri tuhandete uppunud pagulaste tõttu appeared first on Urmas Paet.