Sel nädalal möödub viis aastat Süüria kodusõja algusest, milles suurimaks kaotajaks on Süüria lapsed, kes on pidanud üles kasvama hirmu, vägivalla, meeleheite ja ebastabiilsuse õhkkonnas. 115 000 Süüria last on sündinud põgenikena.

3,7 miljonit Süüria last on sündinud pärast Süüria sõja algust 2011. aastal. Nad pole näinud midagi peale sõja ja vägivalla, on suur risk, et neist saab kadunud põlvkond.

ÜRO Lastefond (UNICEF) avalikustas sel nädalal raporti, milles tõdetakse, et ükski Süüria piirkond pole lastele turvaline. Kokku on sõjast mõjutatud üle 8,4 miljoni Süüria lapse, mis on 80% kõigist Süüria lastest. Ainuüksi eelmisel aastal sooritati laste suhtes Süürias 1500 ränka rünnakut, kolmandik hukkunud lastest tapeti koolis või kooliteel.

Suur probleem on ka see, et praeguseks viis aastat kestnud sõja järel pole 2,8 miljonil lapsel ligipääsu haridusele. Konflikti osapooled värbavad lapsi oma ridadesse. Samal ajal suletakse koole ja koole rünnatakse. UNICEFi andmetel rünnati möödunud aastal koole enam kui 40 korral.

Samuti ohustavad Süüria lapsi mitmed haigused ja eluks vajaliku nappus. Haigused, millest suudeti varem juba praktiliselt vabaneda, on Süürias taas levima hakanud, nende hulgas lastehalvatus.

Kui Süürias kodusõda ühel hetkel lõppeb, on just noorel põlvkonnal oluline roll riigi ülesehitamisel. Peame kaasa aitama sellele, et Süüria lastel säiliksid unistused ja usk paremasse homsesse. Rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus tagada Süüria laste õiguste kaitse, humanitaarabi jõudmine abivajajateni ning ligipääs haridusele.

The post Süüria sõja viie aasta jooksul on 115 000 last sündinud põgenikena appeared first on Urmas Paet.

Pagulaste Türgi-Kreeka ning Liibüa-Itaalia rändeteede kõrval on arenemas ka Venemaad läbiv suund, mis võib lisaks Norrale ja Soomele hakata otsest mõju avaldama ka teistele Euroopa Liitu kuuluvatele Venemaa naaberriikidele Eestile ja Lätile.

Seni on põgenikud liikunud Venemaa kaudu peamiselt Norrasse ja Soome, kuid pole mingit tagatist, et edaspidi ei võidaks neid suunata ka Eestisse ja Lätti. See nõuab ka Eestilt valmisolekut.

Venemaad läbiv suund on võrreldes seniste peamiste põgenike teekondadega kõige turvalisem, sest sel teel ei tule ületada merd. Samas on vastamata küsimus, kuidas need inimesed Venemaale on sisse saanud, arvestades Venemaa tõsist piirikontrollirežiimi. Ka pole tõenäoline, et nad reisivad läbi Venemaa Norrasse ja Soome ilma kõrvalise abi ja korralduseta.

Samas on Venemaa põgenikele turvaline riik ning ELi ja Venemaa vahel kehtib ka isikute tagasivõtuleping, mis puudutab ka kolmandatest riikidest pärit inimesi, kes on ELi jõudnud Venemaa kaudu. Seega on põgenikel võimalik varjupaika taotleda ka Venemaalt.

The post Venemaad läbivate põgenike sihtriikide valik võib laieneda appeared first on Urmas Paet.

Esinesin USA Columbia ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnas ettekandega, milles nentisin, et põgenike liikumisteed Lähis-Idast Euroopasse on muutumises ning kasvamas on Venemaa kaudu kulgev suund.

Algselt oli kõige enim kasutatav teekond Liibüast Itaaliasse, kuid see oli väga ohtlik pika Vahemerd ületava osa tõttu. Seejärel liikus peamine voog lühema mereteega Türgi-Kreeka suunale, kuid ka see on keerukas ja mere tõttu ohtlik ning nüüd on näha Venemaa kaudu kulgeva teekonna tähtsuse kasvu.

Teekond Venemaa kaudu on põgenikele kõige ohutum, sest merd ei ole vaja ületada. Seni on Venemaa kaudu liigutud peamiselt Norrasse ja Soome, kuid tähelepanelikud peavad olema ka teised Venemaa naaberriigid. Venemaast võib saada Türgi kõrval järgmine Lähis-Ida põgenike transiitriik.

Venemaa on põgenikele turvaline riik ning Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on sõlmitud ka kolmandatest riikidest pärit immigrantide tagasivõtu leping. Seetõttu peaks Venemaale jõudnud põgenikele varjupaika andma ennekõike Venemaa ise.

The post Venemaa kaudu Euroopasse pürgivatele põgenikele peaks varjupaika ennekõike andma Venemaa ise appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ELi 2016. aasta eelarves. Järgmise aasta eelarve arvestab vajadusega tegeleda põgenikekriisiga ning 500 miljoni euro suurune meetmetepakett toetab raskes seisus ELi piimatootjaid.

Aasta on olnud keeruline Venemaa kehtestatud embargo tõttu ELi toidukaupadele. Seetõttu vajavad tuge piimatootjad, kes on sattunud raskesse olukorda ning kelle abistamiseks on eelarves ette nähtud 500 miljoni euro suurune meetmetepakett.

Eelarvet koostades on arvestatud ka vajadusega tagada piisavalt raha jätkuva põgenikekriisiga tegelemiseks. Eelarve on ka kooskõlas Valletta rändeteemalisel tippkohtumisel kokkulepituga.

The post 500 miljonit eurot ELi 2016.a eelarves on abiks piimatootjatele appeared first on Urmas Paet.

Tänasel Euroopa Parlamendi täiskogu istungil Strasbourgis ütlesin, et järgmise aasta eelarvega on ELil võimalus parandada mõned olulised senised tegematajätmised, mis puudutavad ulatuslikku põgenikekriisi.

Nii on hädavajalik lõpuks suurendada rahaeraldist Süüria põgenikelaagritele Türgis, Jordaanias ja Liibanonis, aga ka teiste konfliktipiirkondade põgenikelaagritele. Elamistingimuste parandamine neis keskustes võimaldaks põgenikel vältida ohtlikku teekonda Euroopasse.

Osa põgenike Euroopasse liikumise põhjusest on olnud põgenikelaagrite katastroofiline alarahastatus. Jah, see on kallis – tagada neis keskustes olevatele inimestele elementaarsed elamistingimused. Kuid veelgi raskem on näha neid inimesi võtmas ette ohtlikku teed Euroopasse.

Teiseks tuleb oluliselt suurendada panust Kreekas ja Itaalias põgenike vastuvõtukeskuste loomiseks ja adekvaatseks ülalpidamiseks. See võimaldaks piiri panna põgenike traagilisele juhitamatule liikumisele mööda Euroopat.

Samuti tuleb tõsiselt suurendada panust läbimõeldud arengu toetamiseks nii ELi lõuna- kui ka idanaabruses.

2016. aasta eelarve peab võimaldama aidata tegelikult muutuste tegemist Ukraina majandussüsteemis ning olla toeks ka teistele riikidele, kes liiguvad täielikule turumajandusele ja kinnistavad õigusriigi põhimõtteid. Ukraina, Moldova ja Gruusia suunal saab EL teha senisest enam ka eelarveliselt.

The post 2016. aasta eelarvega on ELil võimalus parandada seniseid tegematajätmisi seoses põgenikekriisiga appeared first on Urmas Paet.

On üllatav, kui paljudele on üllatav, et Venemaa sekkus Süüria kodusõtta Assadi poolel sõjaliselt. Kui palju jõutakse praeguse Venemaa käitumise üle üllatuda. Sissetung Gruusiasse, Krimmi annekteerimine, sissetung Ukraina idaossa, sekkumine Süüria kodusõtta – ja ikka üllatutakse. Tegelikult võiks lõpuks pärale jõuda, et Vene president Putin mõtleb ja tegutsebki hoopis teistel alustel, kui demokraatlike lääneriikide liidrid. Ja oluline erisus on siin valmisolek sõjalise jõu kasutamiseks ka siis, kui selle tulemus pole lõpuni selge.

Süüria kodusõjas hukkuvad iga päev kümned ja põgenevad Euroopasse sajad inimesed, miljonid süürlased on juba mööda ilma laiali. Sest peale ISILi hirmutegude on paljud süürlased kodumaalt põgenenud ka Assadi repressioonide eest. Kuid nüüd on Venemaa tekitanud Süüriasse uue reaalsuse.

Süüria kodusõtta sekkumiseks ja Assadi režiimi toetamiseks on Venemaa juhtidel hulk põhjuseid, millega iseend ja oma ühiskonda veenda. Kõigepealt – et saavutada rahvusvaheliselt võimalikult mõjukas positsioon, tuleb võtta ette praeguse maailma kõige pakilisem probleem. Ja see on Süüria kodusõda, mis on ülisuur poliitiline ja humanitaarprobleem, arvestades nii hukkunute kui põgenike arvu, millele lõppu ei paista.

Ilmselt Vene juhid palju ei eksi, kui eeldavad, et suurem osa eurooplastest soovib Süüria kodusõja ja põgenikelaine lõppu, isegi kui see tähendab Assadi võimul jätkamist. Ja sõda on lihtsustatud lähenemises praeguses seisus võimalik lõpetada nii, et keegi konflikti osapooltest saavutab olulise sõjalise ülekaalu. Täna on need jõukeskused Assadi režiim ja äärmusorganisatsioon ISIL. Paraku muud opositsioonijõud pole aastate jooksul erilist edu saavutanud. Nii ongi Venemaal lihtne lähtuda valikust, kas tuleviku Süüria on pigem Assadi režiim või ISIL ning sellist lihtsakoelist lähenemist ka rahvusvaheliselt välja pakkuda. Seda kinnitab ka Venemaa esimeste päevade tegevus, kus rünnakuobjektid on kõik Assadi vastased jõud ning mitte niivõrd ISIL.

Eks Venemaa sekkumisele Süürias on kaasa aidanud ka see, et lääneriigid pole aastaid suutnud sõda lõpetada ning põgenikevoog Euroopasse ainult paisub. USA oli mõni aasta tagasi lähedal sõjalisele sekkumisele Süürias, kuid see jäi ära ning siis oli Venemaa sellise sekkumise üks suurimaid kriitikuid. Nüüdseks on Venemaa Süürias tekitanud aga uue reaalsuse, mis tähendab seda, et kõik teised on sundseisus ning Venemaata ei saa Süüria kodusõja lõpetamiseks ühtki lahendust pakkuda.

Ka ei ole Venemaal kahjuks jätkuvalt midagi lääneriikide ärritamise vastu. Seda enam, et NATO liikmesriik Türgi tunneb end juba otseselt puudutatuna.

Teine Vene sekkumise põhjus on hoiak, et autoritaarsete liidrite kukutamisel peab olema lõpp. Eks nähakse selles teatud ohtu ka Venele endale. Hussein ja Iraak, Gaddafi ja Liibüa ning teatud mööndustega ka Mubarak ja Egiptus – need on paraku näited, kus riik sai diktaatorist vabaks, kuid järgnenud on aastad vägivalda ja anarhiat. Assadi toetamisega soovib Venemaa saata ka sõnumi selle trendi lõpetamisest.

Kolmandaks põhjuseks on usk, et Süüria senisel režiimil on lootust jätkata ning olla Venemaa lojaalne liitlane Lähis-Idas. Kuid ainult Süüria praeguste juhtidele sõpruse taotlusega Venemaa ei piirdu. Nii on juba loodud koalitsioon Venemaa, Süüria, Iraak ja Iraan ning suure tõenäosusega on sellega sisuliselt liitumas ka Egiptus ja Liibanon. Seega on Venemaa potentsiaalsete liitlaste kandepind laiemas Lähis-Idas oluliselt ulatuslikum. Sanktsioonide kadumisel laienevad oluliselt ka Iraani võimalused selles koostöös kaasa lüüa.

Neljas argument on Vene juhtkonnale näidata end tegutsejana mitte ainult laiema Lähis-Ida riikidele, vaid globaalselt. On saadetud sõnum, et Venemaa pole valmis sõjaliselt sekkuma ainult endise Nõukogude Liidu aladel, vaid ükskõik kus. Nii mõnegi maailma piirkonna jaoks saab see sõnum võimenduse sel taustal, kus USA ja EL on vägagi vaoshoitud. Seega on Vene liidrite ettekujutuses võimalik kasvatada autoriteeti või ka hirmu, sest nende hinnangul on see tihti üks ja seesama.

Kindlasti ei saa välistada ka viiendat argumenti ehk Vene lootust, et sekkumine Süürias hägustab reaktsioone ja vaadet jätkuvalt Ukraina idaosas ja Krimmis toimuvale. Samuti soovi, et kokkulepete nimel Süürias on lääs valmis senisest enam läbi sõrmede vaatama Ukrainas toimuvale ning Vene huvidele nii Ukrainas kui kogu endise Nõukogude Liidu aladel.

See on koht, kus lääneriigid ja sealhulgas Eesti ei tohi lubada erinevate konfliktide käsitlemise piiride hägustumist. Ükskõik millised võimalikud kokkulepped Venemaaga Süüria sõja peatamiseks ei tohi kahjustada põhimõttekindlust Vene agressiooni lõpetamiseks Ukrainas.

Kindlasti kaasnevad sõjalise tegevusega Süürias ja võimalik, et peagi ka Iraagis, Venemaale mõned riskid.

Suurim neist on, et kiiret sõjalist edu ei tule ning konflikt Assadi, ISILi ja teiste rühmituste vahel jääb kestma. Inimesed hukkuvad ja põgenevad endiselt ning Venemaa ei saa sõjalõpetaja au. Samuti on kestev sõjaline tegevus Venemaale majanduslikult kurnav.

Teine risk on see, et sekkumisega Assadi poolel Süüria kodusõtta on Venemaa seadnud oma kodanikud ISILi ja teiste äärmusorganisatsioonide karistusoperatsioonide sihtmärgiks. Kui selle tulemusel peaksid kuskil hukkuma süütud Vene kodanikud, siis võib eeldada, et pahameel ühiskonnas on kiire tekkima. Ka Afganistani sõja haavad pole Venemaal veel armistunud.

Kokkuvõtteks on Vene juhtidel Süüria sõtta sekkumiseks iseendale ja oma ühiskonnale siiski argumente küll. Ja Euroopa, USA ning teised lääneriigid on veelgi raskemate otsuste ja valikute ees. Aga need valikud tuleb teha. Ligi viis aastat selle sajandi suurimat humanitaarkatastroofi on ränk hind ning Venemaa ühepoolne sekkumine lootuses oma liitlast Assadi tugevdada ei too süürlaste kannatuste lõppu lahemale. Eeldus mingikski toimivaks lahenduseks on vaid koostöös, mitte Vene globaalse vastasseisu ambitsioonide rahuldamises Süüria rahva arvel.

Lähituleviku Nobeli rahupreemia võiks saada keegi, kes hoolib ja kel on võimekust luua rahu. Antud juhul aitama süürlased olukorda, kus nad ei peaks enam põgenema ei valitseva režiimi ega sissetungivate äärmuslaste eest.

The post Miks Venemaa sekkus Süüria kodusõtta? appeared first on Urmas Paet.

Eileõhtune Euroopa Liidu siseministrite kohtumine valmistas Euroopa Komisjonile, ÜRO põgenikeorganisatsioonile ja paljudele ELi liikmesriikidele pettumuse, sest põgenikekriisile toimivat lahendust ei leitud.

Tänasel Euroopa Parlamendi väliskomisjoni kohtumisel Euroopa Komisjoni liikmete Federica Mogherini ja Dimitris Avramopoulosega ning ÜRO põgenikeorganisatsiooni juhi António Guterresega tuli selgelt välja tõsine pettumus mõnede liikmesriikide osas, kes eile Euroopa Komisjoni ettepanekud põgenikekriisi leevendamiseks tagasi lükkasid.

See tähendab, et põgenikekriis süvendab pingeid ELi liikmesriikide vahel edasi ning üksmeele puudumine põgenikekriisile inimliku lahenduse leidmise osas hakkab edasi kanduma ka teistesse ELi valdkondadesse. Ainult üksmeel ELis võimaldab edasi minna nii edasiste aastate eelarvetega, millest osad riigid saavad rohkem ja teised maksavad rohkem, kui ka julgeolekupoliitiliste küsimustega.

Seoses põgenikekriisist tingitud piirikontrolli taastamisega osadel ELi sisestel piirilõikudel on kasvav surve ka Schengeni süsteemile ja isikutevabale liikumisele. ELi seesmise lõhenemise saab peatada kiire kokkulepe põgenikekriisi lahenduste osas, et kõik liikmesriigid tunnetaksid teiste tuge neile keerulises olukorras.

The post Põgenikekriisile lahenduste mitteleidmine suurendab pingeid ELi liikmesriikide vahel appeared first on Urmas Paet.

Euroopa põgenikekriisi aeglasel ja vastuolulisel lahendusprotsessil on nii otsesed kui kaudsed mõjud paljudesse valdkondadesse. Esimesed on juba kohal. Nii on järjest enam löögi alla sattumas Schengeni süsteem ehk isikute vaba liikumine Schengeni riikide vahel. Mäletatavasti soovis Eesti väga selle süsteemiga ühineda, mis lõpuks õnnestuski. Sellest ajast on Eesti kodanikud Euroopas liikunud võrdsena sakslaste, prantslaste, rootslaste ja paljude teiste Euroopa riikide kodanikega.

Heade ja hästi sujuvate asjadega harjutakse kiiresti ning õige pea hakatakse neid võtma iseenesest mõistetavalt. Ometi see nii ei ole. Ka Eesti kodanike vaba liikumine Euroopas ei ole iseenesest mõistetav. Me oleme juba unustanud paaritunnised passikontrolli sabad Tallinna sadamas Helsingisse või Stockholmi minnes ja tulles. Või autode ja busside järjekorrad Iklas ja Valgas, Ainažis ja Valkas. Ja teel näiteks Saksamaale piirikontroll ja järjekorrad igal piiril – Läti-Leedu, Leedu-Poola, Poola-Saksa. Ja kui teekond peaks minema veelgi kaugemale… See kõik puudutas lisaks reisijatele ka kaupade liikumise kiirust.

Lisaks Schengeni varjatud osa ehk üleeuroopaline kurjategijate andmebaas selliste inimeste tabamiseks ning sellest kasvanud usaldus erinevate ELi riikide vastavate ametkondade ja inimeste vahel.

See kõik on otsene ja nähtav kasu nii eestlastele kui kõigile eurooplastele. Rääkimata kaudsest positiivsest mõjust ehk Euroopa seesmise ühtsustunde tugevnemisest ja seda just reisijate ehk igaühe tasandil.

Euroopat tabanud põgenikekriisiga pole seni liiga hästi toime tuldud. See on kaasa toonud Kreeka, Itaalia ja Ungari allaandmise ning korrektselt dokumenteerimata põgenike lubamise teistesse Euroopa riikidesse. Ennekõike Saksamaale, Austriasse ja Rootsi. Et olukord kontrolli alla saada ning taastada ülevaade sellest, kes põgenikena Euroopasse on tulnud ning siin liiguvad, on Saksamaa teatanud ajutisest piirikontrolli kehtestamisest Austriaga. Paraku on seda sammu asutud tõlgendama Schengeni süsteemi lõpu algusena. Nii Saksamaa kui teised põgenike liikumise surve all olevad riigid peavad seda meedet kasutama selgelt ajutiselt kuni olukorra stabiliseerumiseni. Siia kuulub ka kogu Euroopa Liidu tugi Kreekale ja Itaaliale ehk põgenike esmasele saabumisriigile Euroopas, et kõik põgenikud saaksid neis riikides adekvaatselt registreeritud ja esmase varjupaiga, et juba seejärel neid teistesse riikidesse ümber paigutada. See on ainuke võimalus lõpetada spontaanne ja inimväärikust kaotav põgenike rändamine Euroopa riikide vahel. See on võimalik aga ainult juhul, kui kõik ELi riigid panustavad olukorra stabiliseerimisse.

Ka Eestis on kõlanud üleskutseid, et peaksime oma piiridel passikontrolli taastama. Ma ei näe selleks ühtegi põhjust. Esiteks pole märgata, et Euroopas sees seni liikuvad põgenikud oleksid võtnud nõuks Kreekast läbi 12 riigi püüelda Eestisse. Seega mingit survet meie piirile teiste ELi riikidega ei ole. Teiseks iga Schengeni riigi selgelt põhjendamata ja ebaadekvaatne otsus taastada piirikontroll oleks pikk samm Schengeni lõpliku kokkukukkumise suunas. Lisaks praktilistele ebamugavustele ja hüppeliselt kasvavale ajakulule reisimisel nõrgestaks see kogu Euroopa Liitu põhimõtteliselt. Eestile oleks see aga väga kahjulik ja ohtlik. Sest kui Schengen kaob, siis miks peaks jääma tööjõu vaba liikumine? Kui solidaarsus Schengeni kadumise näol peaks saama tugeva hoobi, siis miks peaks üleüldine solidaarsuse vähenemine jätma puutumata näiteks ELi eelarvepoliitika ja toetused vaesematele liikmesriikidele või ka ühtse julgeolekupoliitika näiteks Vene suunal, kus juba praegu mitu liikmesriiki ajaksid parema meelega teistsugust poliitikat. Samas solidaarsuse vajadus mitmel muul teemal, näiteks põgenikekriisi lahendamisel ja eelarvepoliitikas hoiab neid tagasi. Seega kõik on kõigega seotud.

Nii nagu kogu põgenikekriisile reageerimise osas ei tasu Eestil ka Schengeni lõhkumiseks üle reageerida. Meie olukorda see kindladti paremaks ei teeks. Iga samm Euroopa Liidu sisese koostöö nõrgestamiseks muudab ka meie ehk Eesti olukorra hapramaks. Olgu see heaolu kasvu või julgeoleku osas.

The post Schengeni süsteemi lõhkumine on vastu Eesti huvidele appeared first on Urmas Paet.

Mõni kuu tagasi ennustatud põgenikekriis on Euroopas käes. Kriis, mis ähvardab vale või aeglase käsitlemise korral lõhestada Euroopa Liidu, kasvatada pingeid ELi liikmesriikides ja liikmesriikide vahel. Tegemist on suurima põgenikelainega Euroopas pärast Teist maailmasõda ning keerulisima kriisiga Euroopa Liidule viimastel kümnenditel.

Paljud on näinud mõne päeva tagust fotot 3aastasest väikesest Süüria poisist Aylan Kurdist lebamas üksi ja surnuna Türgi rannal. Merre jäid ka ta paar aastat vanem vend ja ema. Austria maanteeveerelt leiti kaubik kümnete lämbunud põgenikega, seal hulgas lastega.

Need on vaid kaks maailma ette jõudnud traagilist näidet katastroofist, mis rullub lahti siinsamas Euroopa vahetus naabruses ning nüüd juba ka Euroopas. Ja mille põhjustega pole seni suudetud toime tulla. Kuigi ainuüksi Süüria kodusõja tagajärjed on sajad tuhanded hukkunud ja üle kuue miljoni inimese jäänud koduta.

Maailm, sealhulgas Euroopa on seni Süüria sõja lõpetamisel ning ISILi äärmuslaste peatamisel ehk rahu saavutamisel ebaõnnestunud. Rahu tuleb senisest aktiivsemalt püüda edasi nii Süürias, Iraagis, Liibüas kui paljudes teistes Euroopa vahetutes naaberriikides, sest vaid see on lahendus sõjapõgenike liikumise lõpetamiseks. Samas on sõja lõpetamise hoovad siiski kohalike pealike, mitte Brüsseli või Washingtoni käes.

Jah, tuleb senisest palju enam teha, et rahu saavutada, Lähis-Idas olevaid põgenikelaagreid paremini varustada, inimsmugeldajatest kurjategijatega võidelda ning otsida põgenike kohtlemiseks humaansemaid ja vähem ohtlikke viise. See kõik aga võtab aega ning mõju on aeglane. Inimesed on aga hädas ning meeleheitel nüüd ja praegu ning loodavad võimalusele päästa oma lapsi ja ennast ning alustada kuskil uut elu, mis poleks täis vägivalda. Ja tulevikus võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Sellele annab kinnitust see, et enne Süürias sõja puhkemist oli Süüriast pärit nn majanduspagulasi minimaalselt. Põgenikelaine kaasnes otseselt sõjaga ehk inimeste põgenemisega oma laste ja enda elu eest.

Aeg on otsas

Väikese Aylani elamata elu andis karmilt märku, et aeg on otsas. Euroopa liidritel pole otsustamist ja tegutsemist võimalik enam kuhugi lükata. Iga viivitatud päev teeb olukorda hullemaks. Tegelikult pole ka mingit selget põhjust, miks ELi riikide sise- ja justiitsministrid kogunevad alles 14. septembril ning valitsusjuhid veelgi hiljem. Põgenikekriis vajab kiiret reageerimist, sest lisaks sõjapõgenike kannatustele kahandavad ka pildid uppuvatest inimestest Vahemerel, lämbunutest kaubikus, meeleheitel rahvast Budapesti jaamas ka ELi oma kodanike usku ELi võimekusse tagada Euroopas endas inimõiguste kaitse.

Euroopa Liidule pole kiire tegutsemine paraku loomuomane, sest EL pole loodud kiiresti arenevate kriisidega toimetulekuks. EL soovib leida konsensust 28 liikmesriigi vahel ja see võtab aega ning sedagi eeldusel, et kõik liikmesmaad on otsustamiseks valmis ehk on piisavalt tahet. Selle hulka kuulub ka eeldus, et mõned Ida-Euroopa riigid lõpetavad põgenikud-pole-meie-asi-koalitsioonide loomise ning on valmis tegelikult panustama humanitaarkatastroofi ohvrite abistamisse, mitte ei piirdu formaalsete valvelausetega.Sõjapõgenike abistamisest keeldumine käib paljude eurooplaste inimväärikuse pihta.
Edasine põgenikekriisi süvenemine on ka vesi nii natsionalistlike kui Euroopa Liidu-vastaste poliitiliste jõudude veskile paljudes riikides ning seega muudab venitamine otsustele jõudmise juba lähitulevikus veelgi keerulisemaks.
Tänasest Euroopast teevad Euroopa need väärtused, mille pärast Eestigi soovis võimalikult kiiresti vaba maailmaga liituda. Inimõigused ja õigusriik ning austus elu vastu. Sellest tulebki edasistes otsustes lähtuda nii Brüsselis kui Tallinnas.

Palju kaasnevaid riske

Põgenikekriisi venimine kätkeb endas ka muid riske. Kui toimivaid otsuseid ei suudeta teha ning kriis paisub edasi, siis ilmselt kohe ei juhtu muudes valdkondades küll midagi, kuid õige pea on paistmas Schengeni vaba liikumise ruumi lõputuled. Formaalselt ja tuimalt on võimalik suhtuda ka vaesemate ELi liikmesriikide eelarvesoovidesse, tööjõu vabasse liikumisse ELi sees, aga ka Venemaa edasistesse möiretesse. Tänane ükskõiksus sõjapõgenike kriisi lahendamisele aktiivselt kaasa aitamisel mängib pigem varem kui hiljem valusalt kättekogu Euroopale. Ka Eestile.

Kui Ungari peaminister ütleb küüniliselt, et põgenikeprobleem on vaid Saksamaa mure, siis on see pikk samm ELi seesmise lõhkumise suunas. Põhjendades oma lauset sellega, et põgenikud tahavadki minna Saksamaale, mitte jääda Ungarisse, on veel lisaannus küünilisust. Kui Ungari on ametlikul tasandil teinud kõik selleks, et anda teada, kuidas sõjapõgenikud pole Ungaris teretulnud ning hoiak niigi palju läbi elanud inimestesse on pehmelt öeldes vaenulik, siis miks peaksidki need inimesed soovida jääda kohta, kus nendesse taas vaenulikult suhtutakse.

Euroopa Liidu ühe liikmesriigi pealinna Budapesti raudteejaama olukord, kus teiste põgenike seas ka lapsed magavad päevi ja päevi põrandal, ei räägi just liigsest abivalmidusest, rääkimata laste õiguste konventsiooni täitmisest.

Mida teha?

Mida siis ELi valitsusjuhid peaksid tegema? Ära tuleks muuta nn Dublini mehhanism, mis ütleb, et põgenikuga peab tegelema see liikmesriik, kuhu põgenik esimesena saabub. See ongi olnud suur osa ELi sisese probleemi sisust, sest Kreeka ja Itaalia vajuvad lihtsalt põgenikelaine all kokku. Samuti on selge, et kuigi kaua ei saa kesta olukord, kus viis ELi liikmesriiki annavad varjupaiga 75%-le sõjapõgenikest, samas kui mitmed teised üritavad Euroopa ühisest probleemist mööda vaadata.
Samuti tuleb ELi juhtidel leida lõpuks adekvaatne toimiv lahendus, kuidas sõjapõgenikke ELis inimlikult paigutada, et need inimesed saaksid oma eluga uuesti alustada ning ühelgi riigil poleks liiga suur koormus. On selge, et Euroopa Ülemkogu eelmise kokkusaamise otsused ei toimi, sest vaid selle mõne nädalaga on sõjapõgenike arv kiiresti kasvanud ning lisandunud on nendega ebainimlik ümberkäimine mõnes liikmesriigis.
Samas võiks silme ees hoida ka arve, millest räägime. Euroopas on 500 miljonit inimest. Sel aastal on sõjapõgenikke Euroopasse jõudnud 320 000. See pole 0,1 protsentigi Euroopa elanikkonnast. Saksamaa on teatanud valmisolekust võtta vastu 800 000 sõjapõgenikku ehk 1% oma rahvaarvust. See tähendab, et Euroopa saab tegelikult sõjapõgenike aitamisega hakkama. Kui on tahet.

Eesti ja sõjapõgenikud

Eesti puhul on seni räägitud sellise hulga sõjapõgenike abistamisest, mis on 0,01% Eesti elanikkonna suurusest. Ehk ühe lõõtsaga suurema liinibussi täis või üks lennukitäis. Eesti saab nende inimeste aitamisega ja neile uue alguse võimaldamisega hakkama. Saab ka mitme bussi- või lennukitäie inimeste aitamisega hakkama. Eelolevatel ELi ministrite kohtumistel peaks Eesti lähtuma tegeliku lahenduse leidmise võimalikkusest, sõjapõgenike aitamise tegelikust vajadusest ning Eesti tegelikust võimekusest. Pealegi pole senistel Ülemkogu otsustel niikuinii lootust senise sisuga püsima jääda.
Ka tuleb silmas pidada, et ELi läbikukkumine põgenikekriisi lahendamisel annab tagasilöögi neissegi valdkondadesse, mis on Eestile väga olulised. Kõik on kõigega seotud ning valikulisel solidaarsusel pole pikka iga.

Eesti poliitikud ja teised ühiskonnaliidrid peavad võtma aga selge initsiatiivi, et selgitada, arutada ning otsustada. Lähtudes sellest, et Eesti on südametunnistusega ja inimõigusi austav riik. Maha tuleb võtta eelarvamused ja hirmud, et koos võimalike suhteliselt väheste sõjapõgenikega saabub apokalüpsis.

Euroopa suurimas humanitaarkriisis tuleb tegutseda erakondadeüleselt võimalikult laia üksmeelega. Valitsus peab aitama kohalikel omavalitsustel leida parimad toimivad lahendused, et võimalikud Eestisse tulevad sõjapõgenikud saaksid ise oma eluga võimalikult kiiresti edasi minna – asuda tööle ja minna kooli. Eesti ühiskond saab sellega hakkama.
Oluline on ka see, millise hoiakuga me Eestisse saabuvaid sõjapõgenikke vastu võtame. On elementaarne, et ka inimese motivatsioon võimalikult kiiresti sulanduda ja töö leida, on seda suurem, kui ta tunnetab, et temasse suhtutakse sõbralikult. Vaenulik vastuvõtt tekitab hoopis midagi muud. See on lihtsalt inimlik.

Peaksime püüdma tõmmata ka joone nende vahel, kes on praegusel hetkel tuleviku pärast mõistetavalt mures ebaselguse tõttu, ja nende vahel, kes teadlikult kütavad vihakõnet. Sest üks, mis Eesti ühiskonda võib pikaks ajaks mürgitada, on vihakõned ning nii avalik kui varjatud sallimatus. Eriti kehv on see, kui vihakõnede leviku eest hoolitseb mõni poliitiline jõud. Sel juhul on tegemist aga lihtsalt poliitiliste kriminaalidega. Ka karistusseadustikku tuleks täiendada nii vihakõnede kui ähvarduste lubamatuse osas.

Olen kindel, et tegeliku pildi selginemisel ning eelarvamuste kokkukukkumisel on suur osa Eesti ühiskonnast valmis, et Euroopa Liit püsib jätkuvalt koos ka keerulistes olukordades ning ka Eesti panustab jõudu mööda sõjapõgenike aitamisse, andes neile võimaluse alustada uut vägivallahirmuta elu. Nii nagu paljud teised ühiskonnad suhtusid meie kümnetesse tuhandetesse kaasmaalastesse, kes Eestist eelmisel sajandil vägivallahirmus lahkusid.

Väikese Aylani ja tema paar aastat vanema venna Galipi elu jäi elamata. Isa mattis oma lapsed ja abikaasa Süüriasse. Riiki, kust nad sõja eest olid põgenenud. Meie siin Eestis saame ka aidata, et elamata jäänud elusid oleks vähem. Ilma kaastundeta pole me midagi väärt.

The post Ilma kaastundeta pole me midagi väärt appeared first on Urmas Paet.

The post Täna algav Euroopa Ülemkogu peab pakkuma lahendusi ka põgenikelainete põhjuste leevendamiseks appeared first on Urmas Paet.