Venemaa kohtlemine partnerina ei kandnud vilja

Euroopa pehme jõud on Ida-Ukrainas põrkunud Vene relvadega. See on Euroopa jaoks täiesti uus olukord
Vene–Ukraina konfliktil ja lääne reaktsioonil on olnud mitu faasi. Võib öelda, et nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus toimunud arutelud on jõudnud sinnamaani, et Eesti ja meiega samameelsete riikide julgeolekupoliitilised seisukohad on saanud Euroopa julgeolekupoliitilise mõtlemise peavoolu osaks. See on oluline areng.

NATO Walesi tippkohtumise kommünikee algas tõdemusega, et Venemaa agressiivsed tegevused Ukraina vastu on esitanud põhimõttelise väljakutse meie visioonile Euroopast, mis on ühtne ja vaba ning kus valitseb rahu. Veel aasta eest oleks selline kollektiivne sõnum olnud pea mõeldamatu. Venemaad on varem püütud kohelda partnerina. Need püüdlused pole kahjuks vilja kandnud.

Praeguses Euroopa julgeolekudebatis, ennekõike detsembris Baselis toimuva Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) välisministrite kohtumise valguses küsitakse, kas praegune kriis on viinud Euroopa senise julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemiseni. Oleme ju üle 20 aasta ehitanud Euroopas üles julgeolekualasel koostööl rajanevat süsteemi, mille kandvad printsiibid on jõu kasutamisest ja sellega ähvardamisest hoidumine, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, piiride puutumatus, riikide õigus vabalt valida endale liite ja liitlasi ning inimõiguste igakülgne kaitse. Need põhimõtted sisalduvad juba ÜRO põhikirjas, kuid eriti Euroopa julgeoleku alusdokumentides, eeskätt CSCE (OSCE eelkäija – toim) Helsingi lõppaktis ja CSCE Pariisi hartas, aga ka NATO–Venemaa suhete alusaktis.

Julgeolekuarhitektuur püsib

Tõepoolest, Venemaa on Ukrainat rünnates neid printsiipe rikkunud. Ometi hindan ma, et kui üks riik printsiipe rikub, ei tähenda see veel Euroopa praeguse julgeolekusüsteemi lõppu. Kui üks osapool kokkulepitud põhimõtteid rikub, ei tähenda see, et põhimõtted oleksid seeläbi kehtetuks muutunud. Paradoksaalselt on kriis Euroopat muutnud ühtsemaks ja seeläbi tugevamaks. Euroopa Liidu ühtsed seisukohavõtud, NATO püsiv kohalolek meie piirkonnas ning isegi OSCE kui organisatsiooni taaselustumine räägivad teist keelt. Euroopa pingutab oma väärtuste, rahu ja turvalisuse nimel. Loodetavasti kannavad need pingutused vilja.

Hoolimata sellest, et Euroopa julgeolekustruktuuri alusprintsiibid endiselt kehtivad, on julgeolekukeskkond muutunud. Riigipiiride muutmiseks on kasutatud jõudu, rahvusvaheliste suhete ennustatavus on olulisel määral vähenenud. Kõige sellega arvestatakse Walesi tippkohtumisel vastuvõetud NATO valmisoleku tegevuskava elluviimisel.

Eesti avalikkusel on oluline mõista, et meie kahe- ja mitmepoolsed liitlassidemed annavad meile võimaluse teha oma valikuid välisest survest vabana. Eesti avatud majanduskeskkond, Eesti kuvand innovaatilise riigina on välisinvestoritele endiselt atraktiivne. Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus, Eesti integreeritus Euroopa ja maailmaga on meile loonud kindla tuleviku. Kuigi meie piirkonna riigid on pidanud viimastel kuudel kogema Venemaa ebameeldivate sammude mõju, olgu selleks korduvad õhupiiri rikkumised, üle 20 aasta vanade kohtuasjade avamine Nõukogude armeesse minemast keeldunud Leedu kodanike vastu või Eston Kohveri röövimine Eesti territooriumilt ja tema ebaseaduslik kinnipidamine Venemaal, oleme koos liitlastega teinud oma julgeoleku kindlustamiseks märkimisväärseid samme. Tsiteerides president Obamat: „Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.”

Euroopa enesekuvand

Eraldi küsimus on Euroopa enesekuvand. Oleme seni harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui mittevastuolulisest pehmest jõust. Euroopa integratsioon ja sellega kaasnevad reformid on suunatud inimeste elujärje parandamisele ning majanduste konkurentsivõime tõstmisele. Ei varasemate ega viimaste laienemisringide puhul, assotsieerumisest rääkimata, pole Euroopa kohanud mingisugust välist vastuseisu. Kellel võiks olla midagi Euroopa väärtuste, tema pakutud heaolu vastu? Ometi on praegune konflikt selgelt näidanud, et Euroopa pehme jõud on Ida-Ukrainas põrkunud Vene relvadega. See on Euroopa jaoks täiesti uus olukord.

Mainisin, et Euroopa tahab kaitsta oma väärtusi. Nendeks on inimelu pühadus, üksikisiku vabadus, sealhulgas väljendus- ja südametunnistuse vabadus, inimõiguste igakülgne kaitse, demokraatia, kokkulepetest kinni pidamine. Meie naabruses nii idas kui ka lõunas on jõude, mis seavad sellised väärtused küsimärgi alla. Üksikisiku vabadusest olevat tähtsamad kollektiivsed veendumused, inimõiguste igakülgsest kaitsest traditsioonilised tõekspidamised. Väljendusvabadust, sealhulgas internetivabadust, püütakse igati piirata ja vaba meediat asendada propagandaga. Eraomandi kaitsest peetakse olulisemaks riigi juhtkonna huvide teostamist iga hinnaga. Võiks küsida, kas oleme sisenemas uue ideoloogilise vastasseisu faasi, kus ühel pool murdejoont seisavad demokraatlikud väärtused, millele tugineb meie tänane heaolu, ja teisel pool selline suurriiklik tsiviilreligioon, mis seab esikohale traditsiooni ja võimu huvid. Oluline, et me oleme õigel pool seda mõttelist murdejoont.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s