Kurb ja täiesti vastuvõetamatu on lugeda Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi seisukohta, et Venemaa kallaletungis Ukrainale on osaliselt süüdi Euroopa Liit ning et Venemaa ei vääri agressiooni eest Ukrainasse teiste riikide reageeringuid ehk sanktsioone.
Kust üldse tuleb jutt, et EL on mingitpidi süüdi Venemaa agressiooni pärast? Süü agressiooni eest lasub sajaprotsendiliselt agressoril. Tema tegevuse tulemusel hukkuvad jätkuvalt inimesed ning juba rohkem kui 600 000 põgenikku Ukrainas saavad lisa.
Kuidas on võimalik ELi süüdistada selle eest, et Ukraina soovis ja soovib areneda demokraatlikuks õigusriigiks ja läheneda Euroopa Liidule, kes saab Ukrainat selles aidata. Nii nagu ta on aidanud paljusid muutustes olevaid riike, seal hulgas Eestit.
ELi süüdistamine sellises kontekstis tähendab, et riikidel pole õigust oma tulevikku määrata ning teha koostööd, kellega soovitakse. EL ei või Toomi meelest aidata riike, kes sooviksid ka saada ELi liikmesriikide sarnaseks. See on täiesti vastuvõetamatu hoiak.
Tegelikult on ju lood vastupidi. EL on järjekindlalt otsinud koostööd ka Venemaaga, muuhulgas võtnud arvesse Vene omaaegset muret seoses ELi ja Ukraina vabakaubandusleppega, aga ikka leiab Toom ELis süüd.
Mingil juhul ei saa aktsepteerida hoiakut, et mingid riigid peaksid a priori kuuluma Venemaa erilisse huvisfääri ning neil puudub kaasarääkimisõigus oma tuleviku osas.
Euroopa Liit on muidugi keerulises seisus, sest esimest korda on ELi pehme ja positiivne jõud põrkunud relvade ja vägivallaga. Seni on ELi laienemispoliitikat ja Euroopa riikide demokratiseerumise toetamist selle abil nähtud selgelt positiivsena. Nii on ELi liikmelisuse perspektiiv toonud rahu näiteks Lääne-Balkanile, isegi Serbia ja Kosovo suudavad juba suhelda.
Ukraina olukord on Venemaa tegevuse tõttu väga raske, kindlasti ei tohi aga muutuda vabaduse väärtustel põhinev ELi hoiak, et demokratiseeruda ja muutuda tuleb aidata kõigil Euroopa riikidel, kes seda soovivad. Mingitel kolmandatel osapooltel pole õigust ei Ukraina, Moldova, Gruusia ega ühegi teise riigi eest valikuid teha ega neid peale suruda.
Seega agressiooni eest vastutab agressor ning ei Yana Toomil ega kellelgi teisel pole mõtet püüda seda vastutust kunstlikult lahjendada.