Praeguse Vene-Ukraina konflikti ja sellega kaasnenud lääneriikide ja Venemaa suhete sassimineku üks kaasnevaid riske on ka pingete kasv Euroopa Liidu liikmesriikide endi vahel. Selle peamised põhjused on Venemaa-suunalised majandushuvid, riikide erinev emotsionaalne Venemaa-tunnetus ning ka mõnevõrra erinev arusaam sellest, kuidas praegust konfliktiolukorda leevendada nii, et samas põhiväärtustest ei taganetaks.
Loomulikult on nii Eesti kui kogu Euroopa Liidu huvides, et EL püsiks ühtsena ka praegustes keerulistes ja uutes oludes. See on aga paras ülesanne, arvestades nii mõnedes ELi liikmesmaades juba kasvavat kärsitust Vene-suunaliste sanktsioonide suhtes kui ka raskemini hoomatavat ja abstraktsemat Venemaa müstifitseerimist. Samas kui teised ELi liikmesmaad nõuavad uusi sanktsioone ja veelgi karmimat poliitikat.
Uue võbeluse on ELi toonud uus Kreeka valitsus, kes on üheselt väljendanud vastuseisu sanktsioonidele ning kelle kaitseminister tegi ühe esimestest visiitidest Venemaale. Siia ritta asetub ka värske president Putini visiit Ungarisse, mille käigus Ungari peaminister väljendas selget mittenõustumist sanktsioonidega ning hurjutas ELi juhte, muu hulgas Euroopa Liidu nõukogu presidenti ja hiljutist Poola peaministrit Donald Tuski.
See pole aga veel kõik. Ka Tšehhi presidendi ja Slovakkia peaministri väljaütlemised on olnud ELis konsensuslikult kokkulepitu suhtes kriitilised ning Küpros flirdib mõttega teenindada Vene sõjalaevu oma sadamates.
Paradoksaalselt on ELi Vene-poliitikasse mõrasid löömas Kreeka kõrval just mitme Ida-Euroopa riigi juhid, kes peaksid ometi mäletama oma riigiga 20. sajandil toimunut. Mitmed Poola juhtivad poliitikud on kurblikult möönnud, et Višegradi riikide koostöö on lonkamas mõlemat jalga ning Poolat seob Eesti, Läti ja Leeduga oluliselt rohkem kui Ungari või Slovakkiaga.
Venemaale selline olukord muidugi sobib, sest kunagi pole Venemaa eelistanud ajada asju ELi kui tervikuga, vaid ikka erinevate riikidega kahepoolselt, arvestades konkreetseid huve. Praegusel pingelisel ajal tuleb see iseäranis esile. Samuti kasutab Venemaa ELi riikide nõrku kohti ära mitmetele Euroopa äärmusparteidele rahaabi pakkudes ja andes ning oma ingliskeelset propagandavõrku laiendades. Ja edasine on juba ELi liikmesmaade endi põhimõttelisuse küsimus.
Kui Krimmi annekteerimine aasta tagasi algas, siis otsustas EL külmutada kohtumised ja kõnelused Venemaaga. Ometi suhtlemine jäi ja teisiti polekski see mõeldav näiteks Ukraina konflikti lahendamise püüete valguses. Seda suhtlemist on aga viimase aasta jooksul teostanud erinevad liikmesriigid ja mitte EL kui tervik. Seetõttu ajasid ka näiteks Minski läbirääkimistel asju Saksamaa ja Prantsusmaa, aga mitte ELi kõrged esindajad.
ELi distantseerumine kõigist Venemaaga suhtlemise vormidest pole siiski päris õigeks kujunenud. Eriti väiksemate ja keskmiste ELi liikmesriikide huvides on, et ka keerulistel aegadel ajab Venemaaga asju EL kui tervik. Siis on kõigil liikmesriikidel vähemalt võimalik kõneluste positsioone kujundada ning pärast ka otseinfot saada. Seega osaliselt peaks EL otsesuhtluse juurde tagasi pöörduma, mis ei tähenda muidugi erinevate teemakõneluste taasavamist praeguses olukorras. On parem, kui asju ajab EL kui tervik, mitte üksikud liikmesriigid.
Lisaks ELi liikmesriikidele tuleb tähelepanu pöörata ka kandidaatriikide hoiakutele. Nii on kandidaatriik Serbia selgelt teatanud, et ELi Vene-vastaste sanktsioonidega ei ühineta kunagi, koos Venemaaga viidi paar kuud tagasi läbi ühised sõjaväeõppused ning võõrustati sarnaselt Ungari kolleegidega Vene presidenti. Lisaks on Serbia praegu OSCE eesistujariik, kelle seisukohavõtud Ukrainas toimuva suhtes on jäänud olematuks.
Samas oleks elementaarne, et ELi liikmeks saada sooviv riik on olulistes asjades ELiga juba kandidaadistaatuses olles samal lainel.
Eelolevad kuud ei tee olukorda lihtsamaks. Ida-Ukrainas pole olukord paranenud, Krimm on annekteeritud. Varsti aeguvad ELi senised Venemaa-suunalised sanktsioonid ning hakatakse arutama nende pikendamist. Loogiline on, et kui sanktsioonide põhjused pole ära langenud, siis ei saa piiranguid ka muuta. Ometi on sanktsioonidega jätkamiseks pärast praeguste aastase tähtaja kukkumist vaja teha uus otsus, mis vajab konsensust ehk 28 ELi riigi nõusolekut. Ja seda teatakse nii Ateenas, Budapestis kui muidugi Moskvas.
Mäletatavasti on Eesti kultuuriloos üks õpetlik lugu, mis lõpeb jama kokkukeeramise järel küsimusega – kes tegi? Ja vastus kõlas: “Ise tegi.”
Eks need lood paljuski ju selleks ongi, et oleks tarkust neist õppust võtta.