Kuuleme ja loeme iga päev südantlõhestavaid lugusid sellest, kuidas üks või teine laps või täiskasvanu on jäänud oma suure mure ehk haigusega üksi, sest ravimit, mis võiks teda aidata, haigekassa ei kompenseeri. Seetõttu on ravim kättesaamatu või saab selle heldete annetajate toel. Selliste vähiravimite soetamiseks on moodustatud koguni eraannetustel põhinev vähiravifond Kingitud Elu, mis pakub paljudele haigetele viimast lootusekiirt. Samas on mitmeid haigusi, millega võitlemiseks uute ravimiste ostmiseks samalaadset fondi pole ning siis ei jäägi haigetel tihti üle enam millelegi loota. Olgugi, et uued ravimid on siinsamas Euroopas olemas ja on saanud Euroopa Liidu ravimiametilt müügiloa, kuid nad pole Eesti haigetele kättesaadavad, sest haigekassa pole teinud otsust nende ravimite hinna kompenseerimiseks. Ja seetõttu on Eesti haiged paljudel juhtudel võrreldes teiste eurooplastega märksa kehvemas olukorras.
Uute ravimite Eesti inimesteni jõudmisega on lood väga kehvad. Eesti on siin Euroopa Liidu riikidest tagant kolmas. Ainult Leedus ja Lätis on lood meist veel mõnevõrra nukramad. Nimelt lubati Euroopa Liidus näiteks aastatel vahemikus 2014-2016 müüki 143 uut ravimit. Neist on Eestis kättesaadavad ainult 31. Samas näiteks Saksamaal on kättesaadavad 124 uut ravimit, Soomes 100, Tśehhis 77, Sloveenias 72 ja isegi Slovakkias 60. Kättesaadavuse all pean silmas seda, et avaliku rahaga on asutud ravimi soetamist toetama.
Seega enamik viimastel aastatel Euroopa Liidus müügiloa saanud uutest ravimitest pole Eesti patsientideni jõudnud. See tähendab aga paljude haiguste puhul kasutamata ravivõimalust ning seega kehvemat elukvaliteeti, väiksemat paranemislootust ja võimalik, et kiiremat surmagi. Samas, kui ainuüksi aastatest 2014-16 tegelikult olemas üle saja uue ravimi, mis võiksid ka Eesti haigete olukorda parandada, aga seda ei tee, sest haigekassa pole otsustanud neid Eestis kättesaadavaks teha. Nii ei võta Eesti suurt osa uuendustest üle, mis inimesi võiks aidata.
See on tinginud ka olukorra, kus järjest enam ravimitootjaid ei üritagi enam Eesti turule tulla, sest eeldavad oma taotlusele eitavat vastust.
Omaette piinlik lugu on aga nendegi uute ravimite Eesti turule lubamise taotlustega, mis lõpuks ka positiivse vastuse saavad. Nimelt on Eestis keskmine positiivse vastuse saamise aeg sellest hetkest, kui tootja on taotluse Eestis esitanud, 436 päeva ehk aasta ja kolm kuud. Samas, kui Saksamaal on vastuse saamise aeg 106 ja Suurbritannias 111 päeva. Transparentsusreeglid näevad Euroopa Liidus ette, et vastus peab tulema 180 päeva jooksul. Mis mõtet on uue ravimi puhul alustada Eestis analüüsidega otsast peale olukorras, kus see ravim on saanud Euroopa Liidus müügiloa ning lubatud kasutusele näiteks Skandinaavias ja Saksamaal. Pole kuigi tõenäoline, et Eestis tehtavad analüüsid jõuaksid mingitele muudele järeldustele kui meie põhja- ja läänepoolsete naaberriikide omad. Kui Euroopa Liidus on uus ravim hinnatud, siis oleks mõistlik ka Eestil selle kliinilist tõhusust usaldada, mitte kulutada niigi vähest ressurssi ja teha kõike ise otsast peale.
Väga lihtne on põhjendada uute ravimite Eesti turule lubamise vähesust ehk nende nappi kompenseerimist haigekassa poolt rahapuudusega. Samas pole see siiski adekvaatne seletus. Nimelt on kogu tervishoiuteenuste kulu kasvanud viimasel aastal 8-9% ehk kokku üle 800 miljoni euroni. Samas, kui inimestele kompenseeritavate ravimite kulu on suurenenud vaid 3-3,5% ehk 126 miljonilt eurolt eelmisel aastal on kasv 130 miljoni euroni sel aastal, olgugi, et tervishoiukuludest on kulu ravimitele kõige efektiivsem.
Teine ja ka tervishoiu rahastamisele palju olulisema tähtsusega lugu on aga üleüldse riigieelarveliste valikute teema. Jutt võimetusest tervishoidu täiendavalt rahaliselt toetada, on tühi jutt kontekstis, kus valede aktsiisipoliitika otsustega on Eesti riik kahe aastaga jäänud ilma 340 miljonist eurost eelarvetulust, mille oleks saanud kasvõi kõik tervishoidu suunata, et Eesti inimeste paranemisvõimalusi ja elukvaliteeti suurendada. Riigieelarve on poliitiliste valikute ja väärtuste väljendamise koht. Ka need kümned miljonid nn katuseraha oleks saanud tervishoidu panustada., sest uute ravimite puudumine Eestist pole teadagi ainuke mure, mis Eesti tervishoiu kättesaadavusega seondub. Selle aasta alguse seisuga ei saanud koguni 54% Eesti patsientidest ettenähtud ooteajal ambulatoorsele ravile. Üks pikkade ooteaegade põhjusest on ka ebapiisav rahastamine.
Lisaks on tervishoiu rahaga ka muud veiderdamist. Nii juhib riigikontroll tähelepanu, et riigieelarvest pensionäride eest makstav sotsiaalmaks ei moodusta tervikuna lisatulu tervishoidu, sest samal ajal otsustas valitsus tuua haigekassasse üle mitmed kohustused, mida varem oli rahastatud riigieelarvest ning sellele kulub üle poole nn lisatulust. Nii olid varem riigieelarvest tasutud, kuid nüüd haigekassa kulusse üle viidud kiirabi, täiskasvanute hambaravi toetus, viljatusravi, HIVi ja tuberkuloosiravimite, vaktsiinide jm teenuste rahastamine. Seega haigekassa eelarve suurendamine on olnud paljuski näiline, sest ka kohustusi on suures mahus sinna riigieelarvest üle liikunud.
Riigieelarvelised valikud on olnud aga teistsugused ja seetõttu on Eesti inimestele jäänud kättesaamatuks uued ravimid reumatoloogias, kesknärvisüsteemi haiguste puhul, onkoloogias, lihaskonna haiguste puhul, pikaajaliste krooniliste haiguste leevendamisel ja paljude muude haiguste puhul. Nad on jäänud oma murega üksi, samas teades, et ravim, mis neid või nende lähedast aidata võiks, on tegelikult olemas. Aga Eestis raha tõttu kättesaamatu.
Seda, et uute ravimite kasutuselevõtt mõjutab inimeste eeldatava eluea kasvu ehk tõepoolest annab paremaid ravitulemusi kui nende eelkäijad, kinnitab ka OECD uuring, mille kohaselt on ravimite innovatsioon eeldatava eluea kasvus oluline ning lisas aastatel 2000-2009 OECD riikide elanike keskmisele elueale 1,74 aastat. Selle uuringust (Pharmaceutical innovation and longevity growth in 30 developing OECD and high-income countries 2000-2009) tuleneva arvu taga on aga konkreetsed inimesed, kes on saanud leevendust ja lisaeluaastaid.