Kogemus tegutsemiseks nüüdseks juba meie loomulikus keskkonnas ehk Euroopa Liidus ja NATOs on praegusel ajal eriti väärtuslik. Ja mis see praegune aeg siis on? Paraku tähendavad rahvusvahelises elus märksõnad – põnev, kiiresti muutuv, vaheldusrikas – üldjuhul kiiresti kasvavaid probleeme. Neid on viimasel paaril aastal tõsiselt juurde tulnud, konfliktide hulk ka Euroopas ja Euroopa vahetus naabruses on kiiresti kasvanud ning vanad konfliktid pole kuhugi kadunud. Samas edulugusid on viimastest aastatest üle kogu maailma vaid paar. Selliseid edulugusid, kus tõesti on konfliktist saamas rahumeelne protsess, kus eri osapooled suudavad üksteisega vähemalt suhelda. Need on Serbia ja Kosovo kõnelused paljuski tänu Euroopa Liidu vahendustegevusele ning Birma avanemine. Ega suurt rohkem neid olegi.

Samas on pikk loetelu konfliktidest, mis on ägenenud või juurde tekkinud ning suur osa neist mõjutab Euroopat ja ka Eestit otseselt, sest asuvad need suisa Euroopas või Euroopa vahetus naabruses. Ukraina-Venemaa, Süüria, Iraak, ISIL, Iisrael-Palestiina, Liibüa, Egiptuse ebastabiilsus, Kesk-Aafrika Vabariik, Lõuna-Sudaan, Somaalia, Nigeeria, Mali, Jeemen, Afganistan, Pakistan jne. Isegi see loetelu pingekolletest pole veel ammendav. See kõik on endaga kaasa toonud julgeolekuolukorra üleüldise halvenemise, terroriohu kasvu, uued lained sõdade eest põgenevaid meeleheitel inimesi, kasvavaid kulutusi humanitaarabile ja muid muresid.

Eesti esmane instinkt

Selles kontekstis on igati ainumõeldav, et Eesti esmane instinkt peab olema toimiv ja tugev meie igapäevase tegutsemise keskkond. Nii tuleb ka meil teha kõik, et Euroopa Liit, NATO ja kogu rahvusvaheline õiguskeskkond püsiksid võimalikult tugevad.

Meile ja meie piirkonnale on julgeolekumure number üks Venemaa agressioon Ukrainas ja sellest lähtuvad mõjud nii meie piirkonda kui ka maailma kaugematesse nurkadesse.

Vene-Ukraina konfliktil ja demokraatliku maailma reaktsioonil sellele on olnud mitu faasi. Ja tagantjärgi tarkusena võib öelda, et ka EL ei olnud otsese konflikti eelsel ajal just kõige tõhusam. Päris pikka aega enne eelmise aasta idapartnerluse tippkohtumist Vilniuses ei olnud ELis endas üksmeelt Ukrainaga sõlmitava assotsiatsioonileppe osas. Küll ei soovitud kirja panna, et Ukrainal on Euroopa-tulevik, küll poeti Julia Timošenko vangistamise taha. Samas oli tegelik põhjus viivituseks selge ühtse tahte puudumine Ukrainaga samm edasi astuda ning assotsiatsioonileping allkirjastada. Kui selleni lõpuks eelmise aasta novembris jõuti, siis oli juba hilja. Venemaa surve Ukrainale oli nii suureks paisunud, et tollane president Viktor Janukovitš ei söandanud lepingut ELiga enam Vilniuses allkirjastada. Siis oli õige hetk ELi poolt juba mööda lastud. Edasist me mäletame juba hästi. Algasid Maidani protestid. Kui eelmise aasta detsembri algul Kiievis käisin ja sealhulgas Maidanil, siis isegi minuga kaasas käinud julgeolekumiilits teatas, kuidas ta mind kadestab, et saan elada Eestis ning küsis minult, millal ma arvan, et ka Ukraina kunagi sellisesse olukorda jõuab.

Mõned nädalad hiljem aga Janukovitš põgenes ja Venemaa alustas sõjalist agressiooni Ukrainas, et lõplikult peatada Ukraina liikumine läände ehk Venemaa mõjusfäärist välja. Põhimõtteliselt kordas Venemaa oma 2008. aasta mudelit, kui ta ründas Gruusiat ning kinnistas Lõuna-Osseetia ja Abhaasia külmutatud konfliktialad eesmärgiga peatada Gruusia lähenemine NATOle. Nüüd siis oli ka Euroopa Liit oma pehme jõuga Venemaa hinnangul sama ohtlikuks muutunud.

Lennukatastroof teadvustas sõja

Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt ajendas Euroopat ja demokraatlikku maailma võtma kriisi suhtes põhimõtteliselt uue ja senisest aktiivsema hoiaku. Vastuseks Krimmi anneksioonile kehtestati esmased Euroopa Liidu sanktsioonid. Ometi ei olnud selle konflikti olemus siiski läänepoolsetesse Euroopa ühiskondadesse tegelikult ikka veel kohale jõudnud. Et see juhtuks ja Ukraina konflikti ei nähtaks pelgalt enam slaavlaste jagelemisena kuskil kaugel idas, mis Lääne-Euroopat ei mõjuta, läks kahjuks vaja kohutavat tragöödiat. Alles Malaisia reisilennuki allalaskmine juulis ja 296 hukkunut ning nende hulgas palju lääneriikide kodanikke tõi selle sõja lääne ühiskondade teadvusse. Mäletan, kuidas alles pärast seda katastroofi muutus nii mõnegi Lääne-Euroopa riigijuhi hoiak ja sõnakasutus. Siis enam ei tundunudki Eesti ja teiste tundlikuma närviga riikide esindajate sõnavõtud enam russofoobsetena.

Ka NATO alustas tegevust oma idatiiva julgeoleku tugevdamiseks. Koostöö Venemaaga NATO-Vene Nõukogus katkestati. Märtsis saabusid USA lisalennukid Balti õhuruumi turvama. Aprillis tegi Põhja-Atlandi Nõukogu otsuse võtta idatiiva jaoks tarvitusele kohesed julgeoleku tugevdamise meetmed, mille raames võeti kasutusele Ämari lennubaas Balti õhuturbe baasina. Ehk Ukraina konflikti tulemusel saavutasime NATO välisministrite kohtumisel Ämari kasutuselevõtu. Saime otsuse, mida olime taotlenud pikka aega, kuid mis oli seni põrkunud Balti seesmise rumala konkurentsi taha. Ja mai algusest olid Ämaris kohal Taani hävitajad, mille augusti lõpus vahetasid välja Saksamaa lennukid. Alates kevadest on Eestis püsivalt kohal olnud USA maaväe üksused. See kõik on toimunud väga lühikese aja jooksul ja räägib NATOst kui vägagi toimivast organisatsioonist.

3. septembril oli Tallinnas USA president Barack Obama, kelle sõnad, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on just niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine, kinnitavad NATO keskendumist kollektiivkaitse edasisele tugevdamisele. Lisaväärtusena alandas Obama visiit Ukraina konflikti tõttu ka Eestis paisunud ühiskondlikku stressi.

NATO Walesi tippkohtumine oli Eestile edukas, sest seal defineeriti alliansi tugevdatud kohalolek meie regioonis kui alliansi uus tavaolek, new normal, uus normaalsus. Walesis seadsime endale eesmärgiks põlistada liitlasvägede kohalolek Eestis, seda jätkuvalt tugevdada, tõsta NATO üksuste reageerimiskiirust, tõhustada NATO planeerimist ja õppusi, suurendada alliansi kaitsekulutusi. See kõik on täitumas.

Malaisia reisilennuki allatulistamine 17. juulil ning Vene vägede täiesti varjamatu sissetung Ida-Ukrainasse augusti lõpul ärgitas ka Euroopa Liitu jõulisemalt tegutsema. Eelkõige väljendus see sanktsioonide karmistamises Venemaa vastu. On selge, et sanktsioonid pole mingi imevits, mis üleöö agressori korrale kutsub. Aga kui jutt ei aita, kui poliitilised ja diplomaatilised ponnistused pole toonud mingit edu. Samas reageerida ja mõjutada tuleb, et taastada rahu. Peale sanktsioonide pole seni olulist mõjutusvahendit välja mõeldud. On selge, et rahul ja julgeolekul on hind ning antud juhul on hind sanktsioonid.

Loomulikult tuleb püüda otsida jätkuvat poliitilist lahendust, kuid see on väga keeruline, kuni Venemaa hoiab kinni oma eesmärgist mitte lasta Ukrainal ega teistel endistel Nõukogude Liidu osadel Euroopa Liidule ja NATOle lähemale liikuda, vaid püüda neid oma mõju all hoida või sinna tagasi tuua. Seega ei saa sanktsioonirežiimi enne leevendada, kuni pole kadunud ka põhjused, miks sanktsioonid kehtestati. Kuid seda praegu ei paista. Vastupidi – lahingutegevus Ida-Ukrainas jätkub, Krimmist tulevad teated inimõiguste rikkumistest, sajad tuhanded inimesed üritavad põgenikena talve üle elada.

Euroopa äärmused ja Vene

Seda piinlikum on kuulata mõnede Euroopa Liidu liikmesriikide juhtide ütlemisi, mis kutsuvad sanktsioone lõpetama ja pöörduma tagasi tavalise praktika juurde. Kindlasti ei tohi EL praegu lubada seesmist lõhenemist, kuigi riskid selleks on. Hoiatav märk on Euroopa riikide nii vasak- kui ka paremäärmuslike parteide tihenev koostöö Venemaa poliitilise juhtkonnaga, sealhulgas rahaline sõltuvus Venemaast.

Tänaseks on näiteks Euroopa Parlamendis juba märkimisväärselt palju saadikuid, kelle hoiakuid Venemaa suudab selgelt mõjutada. Võiks küsida, kui palju on Vene duumas saadikuid, keda suudab sama tõhusalt mõjutada Euroopa Liit?

Poliitilise lahenduse eeldus Ukrainas on uute külmutatud konfliktialade püsimajäämise välistamine. Ka see on keeruline, sest nii Krimm kui ka Donbass on Vene teadliku tegevuse tulemusel sellesse olukorda juba jõudnud. Seega kuuest ELi idapartnerluse riigist viies on soe külmutatud konflikt või konfliktid. Gruusias Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, Moldovas Transnistria, Armeenial ja Aserbaidźaanil Mägi-Karabahhia ning nüüd ka Ukrainal Krimm ja Donbass. Nende alade loomise ja mahitamise peamine eesmärk on mõjutada nende riikide valikuid.

Järelmid Eestile

Seega, mis on siis Vene-Ukraina konfliktist tulenevalt Eestile seni olulisimad järelmid?

Ukraina konflikt on aidanud ühtlustada transatlantilise kogukonna arusaama Venemaast. NATO Walesi tippkohtumise kommünikee algab tõdemusega, et Venemaa agressiivsed tegevused Ukraina vastu on esitanud põhimõttelise väljakutse meie visioonile Euroopast, mis on ühtne, vaba ning kus valitseb rahu. Veel aasta eest oleks selline kollektiivne sõnum olnud mõeldamatu. Venemaad on varasemalt püütud kohelda partnerina. Need püüdlused pole aga kahjuks kandnud vilja. Kui erimeelsuste lahendamise vahendina on võetud tarvitusele sõjalise jõu kasutamine naabri vastu ja riigipiiride vägivaldne muutmine, siis oleme selgelt uues olukorras. Tänaseks on Eesti ja meiega samameelsete riikide julgeolekupoliitilised seisukohad saanud Euroopa julgeolekupoliitilise mõtlemise peavoolu osaks.

Vene-Ukraina sõja ja riigipiiride jõuga muutmise valguses võib küsida, kas praegune kriis on viinud senise Euroopa julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemiseni. Euroopas on üle 20 viimase aasta üles ehitanud koostöisele julgeolekule rajanevat süsteemi, mille kandvad printsiibid on jõu kasutamisest ja sellega ähvardamisest hoidumine, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, piiride puutumatus, riikide õigus vabalt valida endale liite ja liitlasi ning inimõiguste igakülgne kaitse. Need põhimõtted sisalduvad juba ÜRO põhikirjas, kuid eriti Euroopa julgeoleku alusdokumentides, eeskätt CSCE Helsingi lõppaktis ja CSCE Pariisi hartas, aga ka NATO-Vene suhete alusaktis.

Venemaa on Ukrainat rünnates neid printsiipe rikkunud. Samas ei tähenda nende printsiipide rikkumine ühe riigi poolt veel Euroopa tänase julgeolekarhitektuuri lõppu. Nii lihtsalt see ka ei peaks käima. Kokkulepitud põhimõtete rikkumine ühe osapoole poolt ei tähenda seda, et põhimõtted oleksid seeläbi kehtetuks muutunud. Kriis on Euroopat muutnud ühtsemaks ja seeläbi tugevamaks.

Vaatamata sellele, et Euroopa julgeolekuarhitektuuri alusprintsiibid jätkuvalt kehtivad, on julgeolekukeskkond siiski selgelt muutunud. Riigipiiride muutmiseks on kasutatud jõudu, rahvusvaheliste suhete ennustatavus on olulisel määral vähenenud.

Ka Eestis on meil praeguses pingeolukorras oluline mõista, et meie rahvusvaheline seisund annab meile võimaluse teha oma valikuid vabana välisest survest. Eesti avatud majanduskeskkond, meie kuvand innovaatilise riigina on jätkuvalt atraktiivne välisinvestoritele. Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus, meie integreeritus Euroopaga ja maailmaga on loonud kindlustunde, millist varem pole olnud. Kuigi ka meie piirkonna riigid on pidanud viimastel kuudel kogema Venemaa-poolsete ebameeldivate sammude mõju, olgu selleks siis korduvad õhupiiri rikkumised Soomes ja Rootsis, Vene sõjalennukite ohtlikud lennud Euroopa õhuruumis, enam kui 20 aastat vanade kohtuasjade avamine Nõukogude armeesse minemast keeldunud Leedu kodanike vastu või Eston Kohveri röövimine Eesti territooriumilt ja tema ebaseaduslik kinnipidamine Venemaal, oleme täna koos liitlastega teinud oma julgeoleku kindlustamisel olulisi konkreetseid samme.

Eraldi küsimus on Euroopa tulevikukäitumine. Oleme seni harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui positiivsest pehmest jõust. Euroopa Liidu perspektiiv on pannud vanu vaenlasi teineteist aktsepteerima ja austama nii mõnelgi pool Euroopas. Ei varasemate ega viimaste laienemisringide puhul – rääkimata assotsieerumisest – pole Euroopa kohanud peaaegu mingisugust välist vastuseisu. Kellel võiks olla midagi Euroopa positiivsete väärtuste, tema pakutud heaolu vastu? Ometi on praegune olukord selgelt näidanud, et Euroopa pehme jõud on Ukrainas põrkunud Vene relvadele. See on Euroopa jaoks täiesti uus olukord, millega peab nüüdsest arvestama.

Jõhkrust tuleb juurde

Kui Venemaa ja Ukraina on Eestile praegu julgeolekuteema number üks, siis nii mõnelegi me parterriigile Euroopas on julgeolekuprobleemina esikohal ISIL, Iraak ja Süüria. Selles piirkonnas toimuv ei jäta aga ka meid puudutamata.

Eesti ühiskonnale on olulised väärtused inimelu pühadus, üksikisiku vabadus, sealhulgas väljendus- ja südametunnistuse vabadus, inimõiguste igakülgne kaitse, demokraatia, kinnipidamine kokkulepetest. Kuid meie naabruses nii idas kui lõunas on jõude, mis seavad need väärtused küsimärgi alla. Üksikisiku vabadusest olevat tähtsamad kollektiivsed veendumused, inimõiguste igakülgsest kaitsest traditsioonilised tõekspidamised. Väljendusvabadust, sealhulgas internetivabadust, püütakse igati piirata ja vaba meediat asendada propagandaga. Eraomandi kaitsest peetakse olulisemaks riigi juhtkonna huvide teostamist iga hinnaga. Oleme sisenenud uue ideoloogilise vastasseisu faasi, kus ühel pool murdejoont seisavad demokraatlikud väärtused, millele tugineb ka meie tänane heaolu, ja teisel pool selline suurriiklik tsiviilreligioon, mis seab esikohale traditsiooni ja võimu huvid. Oluline, et me oleme õigel pool seda mõttelist murdejoont.

Euroopa lõunanaabruses on kiiresti tugevnemas liikumine, mis kõige otsesemal moel vastustab demokraatlikke väärtusi ja kasutab oma sõnumi edastamiseks kõige jõhkramaid ja ebainimlikumaid meetodeid. Islamiriik Iraagis ja Levandis ehk lühidalt ISIL on võtnud vägivalla oma lipukirjaks, hukates vange ja tsiviilisikuid, kasutades valimatut terrorit nende vastu, kes ei mõtle nendega ühtemoodi. Sellele tuleb otsustavalt vastu astuda. ÜRO peaks suutma anda ISILi kuritegudega tegelemise Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kätte ning rahvusvaheline kogukond piirata nii raha, relvade kui võitlejate liikumist ISILisse.

Ka see konflikt pole meist liiga kaugel. Kiiev asub linnulennul poolel teel Tallinnast Bagdadi. Ent olulisem kui geograafilised vahemaad, on äärmusliku mõtteviisi leviku kiirus ning üksikute terroristide kasvav võime panna toime kuritegusid. Euroopast, sealhulgas meie lähiriikidest, on ISILi ridadesse läinud tuhanded kui mitte kümned tuhanded võitlejad. Võib selgelt ette kujutada, et vähemalt osad neist naasevad Euroopasse selliste kogemuste ja sidemetega, mida me keegi siin näha ei sooviks. Radikaliseerumine ei sõltu otseselt heaolu tasemest. See ei pruugi tingimata toimuda Lähis-Ida vaestes eeslinnades, vaid ka kõrge elatustasemega Euroopa riikides. Avatud sisepiiridega Euroopas tuleb olla kahekordselt tähelepanelik, et välistada säärased riskid juba eos, samal ajal säilitades eurooplastele kõik nende õigused ja vabadused.

Euroopast lõunas aset leidvad arengud ei jäta kahtlust, et sealt pärinevad julgeolekuriskid kasvavad jätkuvalt. Araabia kevad, mis tõi endaga kaasa ka positiivseid muutusi, on jätnud sisekonflikti näol raske pärandi mitmesse lõunanaabruse riiki, eeskätt Liibüasse ja Süüriasse. Lõuna-Euroopat tabavad põgenikelained ei näita vähenemise märke. Kui Euroopas on tegemist riikidega, mille rahvastik vananeb ja väheneb, siis Lähis-Ida ja Aafrika demograafilised trendid on vastupidised. ÜRO andmeil võib tänase kasvutempo juures Aafrika rahvastik aastaks 2050 enam kui kahekordistuda. See tähendab võitlust ressursside, sealhulgas vee pärast, uute megalinnade teket Aafrikas ning kasvavaid probleeme Euroopa lõunanaabruses. Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex tuleb kiiresti tugevdada ning aidata neid ELi riike, kes on põgenikeprobleemi eesliinil. Samal ajal on kriitilise tähtsusega, et Euroopa suudaks mõjutada Aafrika maid läbi viima muudatusi, mis on vajalikud eesootavate raskuste ennetamiseks.

Liitlasi tuleb rohkem mõista

Need olid paar näidet kriisidest, mille lõpp veel ei paista, mis aga mõjutavad Eestit ja kogu Euroopat. Seega on nii nende kui paljude teiste kriiside ja ohtude pärast äärmiselt oluline, et meie peamine ja igapäevane tegutsemiskeskkond Euroopa Liit ja NATO oleksid võimalikult ühtsed. Sellesse tuleb ka Eestil oma käitumisega ja mõnikord ka eeskujuga iga päev panustada. Kui aeg-ajalt kurdame, et meid mingis asjas piisavalt ei mõisteta, et Lõuna- või Lääne-Euroopa riigid ei jaga kõiki meie vaateid või ei suhtu meie muredesse piisava innuga, siis alati tuleb küsida, kui palju me tunneme huvi ja mõistame näiteks Itaalia ja Kreeka muret Põhja-Aafrika kriiside ja põgenikelainete pärast või Hispaania muret Venezuela sündmuste pärast või paljude Euroopa riikide muret näiteks kristlaste olukorra pärast Süürias, Iraagis ja mujal.

Ka peab meie esmane huvi ja praktika olema, et Euroopa Liit oleks välispoliitikas maksimaalselt ühtne. Ja see ei saa käia ainult Venemaa kohta. Ilmselt ei meeldiks üldse meile, kui oleks mingi rühm Euroopa Liidu liikmesriike, kelle sekka me ise ei kuuluks, ning siis mõned Euroopa Liitu mittekuuluvad Balkani riigid, kes peavad regulaarseid ja traditsioonilisi nö oma formaadi kohtumisi Venemaaga. Ometi me osaleme samasuguses formaadis suhtlemises Hiinaga. Ehk siis Euroopa Liitu kuuluvate Ida-Euroopa riikide ja ELi mittekuuluvate Balkani riikide regulaarses koostööformaadis Hiinaga. Võiks ju jälle korra mõelda, kuidas see paistab teistele ELi liikmesriikidele ning millise sõnumi annab see ELi välispoliitika ühtsusest.

Meie eelistus peaks olema Euroopa Liidu välispoliitika ühtsusele ka praktikas igakülgne kaasaaitamine. Tänapäeva maailmas saame rasketest aegadest ja olukordadest üle vaid koos liitlaste ja sõpradega.

Artikkel ilmus Diplomaatia detsembrikuu numbris.

http://www.diplomaatia.ee/artikkel/euroopaeesti-pehme-joud-versus-johkruse-paljunemine/