Möödunud kevadel, kui riigid hakkasid esimese ehmatusega kiiresti ja naabritega kooskõlastamata, rääkimata kooskõlastamisest teiste Euroopa riikidega, oma piire reisimiseks sulgema, võis seda veel kuidagi mõista. Tegemist oli uue asjaga ja suure ehmatusega. Aga nüüd, kus praeguseks on see olukord juba terve aasta kestnud, on ikka nii, et riigid otsustavad ainult ise, ainult oma huve ja kaalutlusi silmas pidades. Teevad otsuseid, mis jõustuvad väga ruttu ja mis siis mõjutavad paljude inimeste liikumist ja liikumisvajadust. Tappes sellega aastakümnete suurima saavutuse Euroopas ehk isikute vaba liikumise ühised põhimõtted.

See olukord ei ole kuidagi aktsepteeritav. Kuhu on jäänud need ilusad jutud riikide otsuste koordineerimisest, Euroopa Komisjoni koordineerivast rollist? Midagi sellist ei ole. Tulemus on see, et tänane Euroopa on nagu väga erinevate toonide ja materjalidega lapitekk. On riike, kes on sisuliselt täiesti keelanud teiste ELi maade kodanike sisenemise oma riiki. Näiteks meie põhjanaaber Soome ei luba riiki isegi neid inimesi, kellel on ette näidata negatiivne Covid-19 testi tulemus.

Nõuded sisenemiseks on riigiti Euroopa Liidu nn vaba liikumise ruumis totaalselt erinevad. Alates sellest, kas on vaja ette näidata negatiivne testitulemus või mitte. Mõningatel juhtudel nõutakse testitulemust, mis ei tohi olla vanem kui 72 tundi. Teistes riikides ei tohi see olla vanem kui 48 tundi. Mõnes suisa 24 tundi. Mõnes riigis peab jääma karantiini seitsmeks päevaks. Mõnes kümneks. Mõnes riigis tuleb teha kordustest mõne päeva jooksul. Mõnda riiki võivad siseneda ainult piiratud kategooriate esindajad, teise ainult oma kodanikud. Sellist reeglite virvarri pole Euroopa näinud aastakümneid.

Tänane Euroopa on nagu väga erinevate toonide ja materjalidega lapitekk.

Kui vaadata piiranguid ja seda, kui hästi või halvasti on need põhjendatud, siis lähtutakse kohati näiteks riigi keskmisest nakatumisnäitajast viimase kahe nädala jooksul. Aga väga paljudel juhtudel on riigisisesed piirkondlikud erinevused mitu korda suuremad, kui nad on nende keskmiste näitajate kaudu riikide vahel.

Kui vaatame kasvõi Eestit, siis praeguseks on see pilt vist küll enam-vähem ühtlustunud, aga veel mõni nädal tagasi oli näiteks Tallinnas kordaja palju kõrgem kui mõnes teises Eesti piirkonnas. Samasugune olukord on näiteks meie põhjanaabrite juures Soomes, kus Helsingi ja Helsingi piikonna nakatumiskordaja on palju kõrgem kui Lapimaal. Aga see, mida sissesõidupiirangute õigustamiseks aluseks võetakse, on riigi keskmine, mis on objektiivse pildi saamiseks vägagi eksitav.

Ma ei ole väga optimistlik, et praegu enam õnnestub ka parima tahtmise juures Euroopa Komisjonil või ELi Nõukogul kuidagi neid reegleid Euroopa sees ühtlustada.

Pikaajalisem mure on muidugi see, et usaldamatus nii oma naaberriikide kui ka teiste Euroopa maade suhtes, mis praegu väga tugevalt välja lööb, ei lõppe sellega, kui viirus peaks taanduma. Usaldamatus riikidevahelistes suhetes ka Euroopa sees jätab jälje pikemaks ajaks.

Kui võtta tänast reisipiirangute pilti Euroopas kokku, siis on selge, et kevadisest kogemusest Schengeni vaba liikumise ruumi lõhkumisel ei ole mitte midagi õpitud. Aastaga ei ole sisuliselt suudetud tekitada ühtegi mehhanismi, mis looks aluse, et riigid peaksid oma naabritest ja teistest riikidest niipaljugi lugu, et võimalikud piirangud kehtestatakse koos ja neid ühtlustatakse. Mitte midagi sellist aga ei toimu.

Loota jääb muidugi seda, et vaktsineerimise tempo siiski tõuseb ja viirus taandub ning selle tulemusel on võimalik jälle liikuda tagasi sinna, kus oldi enne pandeemia teket. Kuid veel kord: see kahju, mis on Euroopas riikidevahelise usaldamatuse tõttu juba tekkinud, ei ole kaotatav mõne päeva või nädalaga või isegi pikema aja jooksul.

Nii et vähim, mida praegu soovida ja nõuda nii ELi Nõukogult kui Euroopa Komisjonilt, on see, et ei lastaks lõplikult kokku kukkuda ELi vaba liikumise ruumil. Nii erinevad Euroopa riigid nüüd ka ei ole, et õigustada totaalset reeglite virvarri ja üleöö tekkivaid ootamatusi uute reeglite ja nõuete suhtes. Vastasel korral poleks Schengeni vaba liikumise ruum saanud tekkidagi.

The post Praegusel Euroopa riikide üksteise usaldamatusel on pikk järelmõju appeared first on Urmas Paet.

Last spring, when countries quickly began closing borders for travel without coordinating it with their neighbors, let alone coordinating it with other European countries, it was somehow understandable. Back then the situation was new and frightening. But now that this situation has been going on for a whole year, not much has changed for the better. Countries are still making decisions separately and only in the light of their own interests. Their uncoordinated decisions take effect very quickly, cause confusion and affect many people’s movements. This is killing Europe’s greatest achievement — our common principle of the free movement of people.

This is by no means acceptable. There used to be talk about coordinating national decisions and about the coordinating role of the European Commission. In reality, there is no such thing. The result is that today’s Europe is like a quilt made out of different colours and materials. There are countries that have essentially banned citizens of other EU countries from entering. For example, Estonia’s northern neighbor, Finland, does not allow even people who have a negative COVID-19 test to enter the country.

The entry conditions in the so-called EU free movement area vary hugely from country to country. Starting with whether or not it is necessary to show a negative test result. In some cases, a test is required, which must not be older than 72 hours. In other countries, the test must not be older than 48 hours, in some cases even 24 hours. In some countries, quarantine is required for seven days. In some ten. In some countries, another test must be done within a few days. Some countries can only be entered by representatives of limited categories, others only by their own citizens. Europe has not seen such a mess of rules for decades.

Travel restrictions are at times decided on the basis of the national average infection rates over the last two weeks. However, in many cases, regional differences within one country are many times greater than they are according to these averages between countries.

For example in Estonia, the corona situation is rather even throughout the country by now, but only a few weeks ago, Tallinn had a way higher rate than many other regions of Estonia. The situation is similar in Finland, where the infection rate in Helsinki and nearby is many times higher than in Lapland. But what is used to justify the entry restrictions is the national average, which is very misleading to get an objective picture.

I am not very optimistic that, even with the best of intentions, the European Commission or the EU Council will be able to harmonize the rules within Europe anymore.

The longer-term concern is, that the mistrust between neighbors and also more widely between European countries, is very much present and it might not disappear when the virus recedes. This mistrust will unfortunately leave its mark for a long time to come.

To sum up the travel restrictions in Europe, it is clear that nothing has been learned from the spring 2020 experience of breaking up the Schengen area of free movement. In a year, virtually no mechanism has been put in place to create a basis for countries to respect their neighbors and other countries by imposing restrictions together in a harmonized manner. Nothing like that is happening.

There is still hope, that the pace of vaccination will increase and the virus will recede, and as a result it will be possible to return to pre-pandemic times. Although, once again, the damage that has already arisen in Europe from mistrust cannot be abolished in a few days or weeks or even longer.

Thus the minimum that we should expect from the EU Council and the European Commission is to prevent the EU area of free movement from completely collapsing. After all, European countries are not so different that they could justify the current mess and continuing overnight surprises about new rules and requirements. In such unconstructive spirit, the Schengen area of free movement would have never been possible in the first place.

The post The current mistrust between European countries has long-term repercussions appeared first on Urmas Paet.

Igatahes suurendab see totrus oluliselt ühiskonna stressi. Rääkimata sellest, et ühiskonna ees olevad tegelikud probleemid ja väljakutsed jäävad vajaliku tähelepanuta.

Seega ainus võimalus juba tehtud kahjuga piirduda oleks see vaenu külvav nn referendumiplaan lõpetada. Nüüd ja kohe.

Muidu me jäämegi eelolevatel kuudel iga päev kuulma ja lugema madalaid jutukesi, kuidas ja miks osa Eesti inimestest pole täisväärtuslikud. Ja see mürgitab ning kahjustab meie ühiskonda sügavalt pikaks ajaks.

Asi on juba praegu jõudnud absurdi. Näiteks teatab välisminister pühapäeva hommikul ERRi kaudu Eesti inimestele, et soovib “lähemas tulevikus moodustada referendumi erakondadeülene jah-kampaania nõukoda, millesse kuuluksid jah-kampaaniat toetavate erakondade poliitikud”. Võimas avaldus. Aga kuidas oleks ÜRO Julgeolekunõukokku kuuluva Eesti välisministrilt hoopis ettepanekutega Valgevene kodanikuühiskonna toetuseks või  Armeenia-Aserbaidžaani sõja lõpetamiseks või ELi Hiina-poliitika tugevdamiseks või Euroopa julgeoleku kindlustamiseks? Aga loomulikult mitte. Sest kõige tähtsam asi on paljusid Eesti inimesi alavääristav nn referendumi kampaania. Kurb ja ohtlik. Teel allakäigutrepist alla.

The post Allakäigutrepist alla appeared first on Urmas Paet.

Jutt on Ameerika Ühendriikide peatsetest presidendivalimistest. Praegu saab päris suure kindlusega öelda, et ükskõik kumb kandidaat võidab, kas praegune president Trump või demokraatide kandidaat Biden, siis muudatused Ameerika Ühendriikide välis- ja julgeolekupoliitikas tulevad ikka. Ka Trumpi puhul, hoolimata sellest, et ta on aastaid president olnud.

Küsimus ongi, mida need muudatused Ühendriikide presidendivalimiste järel võiksid kaasa tuua Euroopale ja sealhulgas Eestile.

Kui vaadata seda, mis on Trumpi presidendiaega ilmestanud suhetes Euroopaga, siis kahjuks on see peamiselt tähendanud suhete nõrgenemist, suhete suuremat ebamäärasust ja ka turbulentsi.

Kui tuua vaid mõningaid näiteid, mis nende aastate jooksul on olnud, siis näiteks ühe esimese asjana, kui Trump valiti presidendiks, teatas ta, et ei soovi Euroopa Liiduga vabakaubanduslepingu läbirääkimisi. Need kõnelused jäidki ära ja viimaste aastate jooksul ei ole selles osas kahjuks olnud mingit edasiminekut. Pigem vastupidi.

Vahepeal on Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid jõudnud peaaegu kaubandussõtta, kui Ühendriigid hakkasid ühepoolselt kehtestama mõnedele EList imporditavatele kaupadele tollimakse ja -tariife. Kahjuks see trend jätkub siiani. Vastastikusest vabakaubanduse kõnelustest on asi väga kaugel. Küll aga on tehtud ühepoolseid diskrimineerivaid otsuseid ja karta on, et võidakse teha ka tulevikus, kui Trump peaks presidendina jätkama.

Teine valdkond, mis Euroopale on väga oluline, on kliima soojenemise vastane tegevus. Kui Trump sai presidendiks, siis teatas ta ühe esimese otsusena, et Ameerika Ühendriigid eemalduvad Pariisi kliimakokkuleppest ega tee selles osas Euroopaga koostööd.

Kahjuks on USA ja Euroopa suhete turbulents puudutanud ka meile Eestis väga tundlikku valdkonda ehk julgeolekut.

Vaid mõni kuu tagasi teatasid Ühendriigid ühepoolselt, et vähendatakse oma sõjaväelaste kohalolekut Euroopas, ennekõike Saksamaal. Kurb on, et seda ei tehtud tõsiste arutelude järel koos NATO liitlastega, vaid see oli lihtsalt ühepoolne samm.

Ka praegu presidendivalimiste kampaania ajal on Ameerika Ühendriikide ajakirjanduses ilmunud meile päris tõsiselt murettegevaid materjale, et kui Trump peaks jätkama presidendina, siis on võimalik, et võib tugevneda diskussioon selle üle, et USA võiks üldse NATOst lahkuda.

Trumpi suhtumine Euroopa kaitsmisse ja Ühendriikide panusesse sellesse on teadagi olnud väga komplitseeritud. Valdav on olnud jutt rahast ehk kui palju keegi maksab, aga mitte niivõrd sellest, kuidas Ameerika ja Euroopa ühist julgeolekuruumi kindlana tagada.

Kehv on ka see, et USA on võtnud viimasel ajal väga karmi hoiaku Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ehk ICC suhtes. Samas on see ainuke reaalne instrument tänases maailmas, mis mingilgi moel aitab tagada inimõigusi ja on heidutuseks neile, kes on läbi viinud massikuritegusid või genotsiidi või kellel see alles mõlgub mõttes.

Ka ühepoolne Iraani tuumaleppest väljumine ei suurendanud usaldust suhetes Euroopaga. Samuti ka Trumpi kohtumised erinevate diktaatoritega ja autoritaarsete riigijuhtidega, millest märkimisväärsemad on kohtumised Põhja-Korea diktaatoriga ja ka näiteks Vladimir Putiniga Helsingis, mille kohtumise sõnumid olid tollal küll väga kummalised.

Nii et kui vaadata kõiki neid arenguid ja paljut muud, siis kahjuks on Euroopa ja USA suhted käinud viimastel aastatel selgelt alla. Ja seda mitte ELi initsiatiivil.

USA presidendivalimistega kaasneb lootus, et need toovad endaga siiski kaasa Euroopa ja USA suhete paranemise tasemeni, kus nad olid enne eelmisi presidendivalimisi. See on väga tähtis ka Eestile. Nii julgeoleku kui ka majanduskeskkonna seisukohast.

Ja lõpuks üks kummaline soovitus, mis paar päeva tagasi kõlas. Nimelt soovitasid Talibani liidrid valida eelseisvatel USA presidendivalimistel Donald Trumpi. Eks ka see soovitus räägib nii mõndagi enda eest.

Aga loodame parimat. Meie fookuses peaks ennekõike olema see, et Euroopa ja USA suhted jõuaksid tagasi väga heale sisulisele koostööle, nii nagu see on varem olnud. Olukorras, kus Hiina, Venemaa ja teiste autoritaarsete jõudude surve tugevneb, on Euroopa ja USA igakülgne avatud koostöö äärmiselt oluline meie väärtusruumi hoidja.

The post USA presidendivalimistel on lootus taastada Euroopa ja USA head suhted appeared first on Urmas Paet.

Teatud mõttes on see aga pisike mudel sellest, kuidas Hiina RV praeguses maailmas käitub ning teisalt sellest, kuidas vaba maailm tal nii lasebki tegutseda. 

31 aastat möödus Tiananmeni veresaunast. Ometi on Hiina Rahvavabariigi režiim jätkuvalt autoritaarne ja riiki juhib kommunistlik partei. Aga nüüd on sel režiimil võrreldes 31 aasta taguse ajaga palju rohkem raha ja sellest tulenevat mõjuvõimu maailmas. 

See on ärgitanud Hiina võime ka järjest jõulisemalt tegutsema. Igapäevasteks on saanud teated, kuidas Hiina keskvalitsus soovib Hongkongi alla suruda ja hongkonglased avaldavad selle vastu meelt, kuidas Hiina RV ähvardab demokraatlikku ja hästi arenenud Taiwani endaga jõuga liita või kuidas rikutakse massiliselt uiguuri vähemuse inimõigusi.

Ometi on liiga suur osa maailmast vait. Seetõttu tahaksin ka kuulda, millised on täpselt praeguse Eesti valitsuse seisukohad nimetatud sündmustes. Kui me vaatame ajas tagasi, siis Eesti välispoliitika üks olulisi tugevusi on alati olnud see, et inimõigused, inimõiguste kaitse ka maailmas, on olnud Eesti välispoliitikas olulisel kohal.

Praegu kuuleme Hiina Rahvavabariigi tegutsemise osas aga vaikust. Ja vähemgi veel. Kui hiljutise pandeemia ajal kinkis Taiwan ainukese riigina maailmas Eestile kaitsemaske, siis Eesti valitsuse poolt ei tulnud mingeidki tänusõnu mitte mingilgi moel. Isegi häbeneti neid maske vastu võtta ja suunati see ülesanne Eesti Punasele Ristile, kes need siis Saaremaale ja mujale Lääne-Eestisse jagas. Samas kui nii Euroopa Komisjoni president, Leedu välisminister ja paljud teised abi saajad suutsid Taiwanile aitäh öelda.

Samuti on segane, milline on Eesti valitsuse seisukoht praegustes sündmustes, kus Hiina selgelt rikub kokkulepet, mille ta sõlmis Suurbritanniaga Hongkongi autonoomia osas. Hongkongi autonoomiast ei ole varsti enam üldse midagi järele jäänud. 

Või ka Taiwani Maailma Tervishoiuorganisatsiooni vaatlejastaatuse osas. Hiina ei taha Taiwani näha Maailma Tervishoiuorganisatsioonis isegi vaatlejana. Olgugi, et sellel riigil oleks lisada palju analüüsi ja informatsiooni selleks, et aidata ka muud maailma. Lisaks Hiina RV kindralite värsked ütlused, et vajadusel taasühendatakse Taiwan Hiinaga jõu kasutamise teel. 

Või siis massiliste repressioonide osas uiguuri vähemuse vastu, mis on Hiinas juba pikemat aega aset leidnud.

Seda loetelu saab kahjuks jätkata, kus paraku suur osa maailmast, sealhulgas ka Eesti valitsus on püüdnud neid teemasid vältida ning on olnud kõrvulukustavalt vaiksed. 

Alati võib sellise käitumise pseudoõigustuseks öelda, et Hiinat ei tohi kritiseerida, sest seotud on tohutud majandushuvid. Et seetõttu ei saa nimetada asju nende õigete nimedega. 

Sellele aga Hiina mängibki, suurendades oma otsest mõju paljudes riikides, seal hulgas Euroopa riikides. 

Autoritaarses reźiimis on võimalik käskude ja keeldudega ka majanduses ning väliskaubanduses teha asju, mis vabades ühiskondades pole võimalik. Näiteks poliitiliste otsuste tulemusel osta kokku raskustesse sattunud ettevõtteid muuhulgas Euroopas ja muus maailmas. Eriti, kui tegemist on strateegiliste ettevõtetega, siis peetakse majandusliku huvi kõrval silmas ka poliitilist ja julgeolekulist huvi. Seetõttu tuleb praegusel ajal Hiinast ja teistest autoritaarsetest riikidest lähtuva ostu- ja investeeringuhuvi osas olla ettevaatlik. Kiiresti ägeneb Hiina lobi 5G võrkude väljaehitamise õiguse saamiseks mitmetes Euroopa riikides. Samas on Euroopas endas Nokia ja Ericsson, kes on võimelised neid võrke rajama.

Samas kui Eesti poolt vaadata, siis oleks neil Eesti ettevõtjatel, kes soovivad Aasiaga äri ajada, kindlam keskenduda riikidele, mis on õigusriigid ning kus autoritaarne valitsus ei ütle ettevõtetele ette, millise riigiga võib suhteid arendada ja millisega mitte. On need siis Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan või mõned teised.

Hiina on juba praegu väga mõjukas paljudes maailma riikides, nii Aasias, Aafrikas kui Ladina-Ameerikas. Ta on seda saavutanud investeeringute kaudu olulisse infrastruktuuri, laenude andmise kaudu ning neist tekkinud sõltuvus on omakorda kandunud üle poliitiliseks sõltuvuseks.

Et Hiina on autoritaarne riik, mida juhib kommunistlik partei, siis esindab ta hoopis teistsugust vaadet ja käitumist maailma asjadele kui Eesti või kogu Euroopa. Vaadake autonoomia allasurumist Hongkongis, Taiwani jõuga ähvardamist, uiguuride inimõiguste massilist rikkumist jne jne. See on hoops teistsugune käekiri kui demokraatlikes ühiskondades. Ja seda ei tohi unustada. Eestil ja Euroopal pole mingit põhjust olla naiivne.

Rääkimata sellest, et ka Euroopa Liidu ühtse Hiina-poliitika tekitamisel on oluline koht inimõigustel ja inimõiguste kaitsel ja Eesti peaks olema selles küsimuses ELi sees nähtav ja tegutsev.

Eestile ja Euroopale on oluline, et autoritaarsete suurriikide, nagu Hiina ja Venemaa mõju ning võimalused praeguse kriisi tagajärjel demokraatlike riikide arvelt ei tugevneks. Selleks on vaja muuhulgas, et Euroopa käituks praegu võimalikult ühtselt. Nii nõrgemate riikide toetamisel, kui tulevikku puudutavate otsuste tegemisel. Samuti ühiste seisukohtade kokkuleppimisele suheteks nii Hiina, Venemaa kui muude suurriikidega. Ainult ühtse käitumise korral on Euroopa tugev, mis võimaldab rahvusvaheliselt Hiinat, aga ka Venemaad tasakaalustada ning eurooplaste huve maailmas kaitsta. 

Ma väga loodan, et Eestist saab taas põhimõttekindel väärtusi ja inimõigusi kaitsev riik. Ega lase end autoritaarselt Hiinal rohkem ära tinistada. Seda nii Euroopa Liidu ühtse välispoliitika arendamisel ka Hiina suhtes, kui kahepoolsetes suhetes, et ei oleks põhjust peljata näiteks Taiwanilt kriisis tulevat abi ja see maha vaikida. 

Hiina suursaadiku propagandaartiklite avaldamine sisuturundusena massimõrva aastapäeval võiks samuti jääda ühekordseks piinlikuks episoodiks.

The post Eestil pole õigustust lasta end Hiinal ära tinistada appeared first on Urmas Paet.

Seetõttu tuleb suurte välispoliitiliste eesmärkide nimel aidata Eestil oma igapäevase tegevusega kaasa sellele, et Euroopa Liit ja NATO oleksid tugevad ja toimivad. Paremat keskkonda, mis tagaks Eesti julgeoleku ja heaolu, ei ole kuskilt mujalt võtta. Seega ka praegused taktikalised sammud määravad selle, kas ja kuhu on Eesti oma välispoliitika eesmärkidega kümne aasta pärast jõudnud. Kui Eesti aitab kaasa Euroopa Liidu nõrgestamisele, siis me nendest eesmärkidest kaugeneme. Nõrgestamise alla käib nii põhjanaabrite juhtide üle ilkumine meie valitsuse liikmete poolt kui ka lootused kahepoolselt Hiinaga mingit toredat kokkulepet saada muust Euroopast möödavaatamise hinnaga. Nõrgestamise alla käib nn Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa poliitilise eristamise rõhutamine. Seal hulgas poolvabaks riigiks kukkunud Ungari ja sellel teel oleva Poola valitsuse käitumise eelistamine ja vastandamine ülejäänud Euroopale, selle asemel, et julgustada nende riikide valitsusi ka Euroopat kui tervikut ja selle väärtusruumi silmas pidama. Aga ka arusaamade ja solidaarsuse nappus näiteks Lõuna-Euroopa riikidega neid vaevavatel teemadel. Kõigest, mis Euroopa koostegutsemist nõrgestab, tuleks nüüd ja järgnevatel aastatel hoiduda. Selle eest hoolitsevad paraku teised meist hoopis erinevas väärtusruumis olevad jõud.

Euroopa tugevus on ka Eesti tugevus. Tugev Euroopa ei meeldi aga Hiinale, Venemaale ja veel mõnele kasvavale autoritaarsele reźiimile maailmas, kes näevad Euroopa ühtsust ja väärtusi konkurentsi või suisa ohuna.

Seetõttu oleks lõpuks aeg 17 pluss üks formaat lõpetada ning naasta Euroopa Liidu ühtse poliitika juurde ka suhetes Hiinaga. Vaesemate Euroopa Liidu riikide ning ELi mittekuuluvate Balkani riikide ja Hiina klubi on tänases ja seda enam homses maailmapoliitilises reaalsuses järjest enam Hiina, aga mitte Euroopa huvides.

Samuti peaks Eesti kaasa aitama demokraatlike ühiskondade suuremal koostööle üldinimlikes asjades. Värske näide on see, kuidas Euroopa ja Eesti hoiavad Hiina pelguse tõttu madalat profiili näiteks Taiwani toetamisel Maailma Terviseorganisatsiooni vaatlejaks, kuigi see oleks kogu maailma rahvatervise huvides.

Need on vaid mõned näited hoiakutest, mida Eestil oleks mõistlik arvestada, kui tahame, et meie turvalisusega oleks ka aastate pärast kõik korras ning ühiskonna heaolu järjest paraneks. Selleks on meil aga eriti vaja tugevat ja üksmeelset Euroopat, mis teab, mida tähendavad vabadused ning ka seda, kui lihtne on neist ilma jääda.

Urmas Paet

The post Eesootaval kümnel aastal on Eestil eriti vaja tugevat ja üksmeelset Euroopat appeared first on Urmas Paet.

Hoolimata oma suurusest ja jõukusest ka kogu maailma kontekstis pole EL seni siiski suutnud välja mängida end kui tugevat globaalset jõudu. EL peab olema tugevam, ühtsema välispoliitikaga, erinevate välispoliitikavahendite parema ühtlustamisega ning tugevamate reeglitega selleks, et ELi ettevõtted suudaksid võrdsematel tingimustel konkureerida teiste riikide ettevõtetega.

EL pole veel valmis, et efektiivselt tulla toime kõigi oluliste muutustega maailmas, kus on senisest jõulisem ja agressiivsem Hiina, julgeolekualaseid muresid tekitav Venemaa ning USA, mille praegune juhtkond pole Euroopale enam selline partner, nagu seda viimastel aastakümnetel teatud on. Nii on näiteks väga aeglaselt sujunud läbirääkimised Hiinaga lepingu üle, mis avaks Hiina turu Euroopa investeeringutele. See on üks näide, kuidas EL pole suutnud oma poliitilist jõudu rakendada majanduslike eesmärkide ning oma ettevõtete positsioonide tugevdamise saavutamiseks.

Samas on arusaamad ja meeleolud uue Euroopa Komisjoni ametisse asumisega muutumas. Näiteks uus välisasjade kõrge esindaja Josep Borrell ütles Euroopa Parlamendis kuulamisel, et EL peab rahvusvahelises poliitikas pehme jõu kõrval lõpuks rakendama ka oma jõulisemat poolt. Ka uus Euroopa Komisjoni president von der Leyen on öelnud, et EL peab muutuma jõulisemaks geopoliitiliseks tegijaks, et esindada senisest paremini oma huve.

Kõige selle üks osa on senisest tõhusam ja ühtsem ELi välispoliitika. Selle saavutamiseks peaksid ELi liikmesriigid loobuma veto kasutamisest monede välispoliitiliste otsuste tegemisel. Näiteks on liikmesriigiti erinevused selles, kuidas positsioneeruda Hiina suhtes. Mõned riigid on Hiinast majanduslikult juba väga sõltuvad. Näiteks 17 +1 formaat, kus Hiina on see 1 ja 17 on vaesemad Euroopa riigid, nii ELi kuuluvad kui mitte kuuluvad, on konkreetne näide, kuidas ELi ühtsest Hiina-poliitikast pole praktilise toimimise osas mõtet eriti palju rääkida.

Samuti oleks praktiline mõjukas samm see, kui EL hakkaks avaliku sektori hangetel kohtlema kolmandatest riikidest pärit ettevõtteid nii, nagu vastavas riigis koheldakse ELi ettevõtteid. Ehk saavutataks pariteetsus. Mitte nii, et ELi avaliku sektori hanked on avatud näiteks Hiinast pärit ettevõttele, kuid Hiinas ELi ettevõte samadel tingimustel sealsetel hangetel osaleda ei saa.

Senisest tõsisemalt tuleb suhtuda ka ELi ettevõtete üleostmisse ELi väliste ettevõtete poolt. Ka siin on vaja karmimaid reegleid, et kahjustada ei saaks konkurents ja julgeolekuhuvid.

Üks oluline lisaväärtus, mida EL ühtsena oma liikmesriikide majandustele annab on vabakaubanduslepingute läbirääkimine ja sõlmimine kogu ELi nimel. Ükski ELi liikmesriik ei saaks eraldi läbirääkides selliseid tulemusi, nagu saab EL tervikuna. Nii saavutas EL hiljuti läbi aegade kõige ulatuslikuma vabakaubanduslepingu Jaapaniga ning lõpetas juunis 20 aastat kestnud läbirääkimised vabakaubanduslepingu üle Lõuna-Ameerika Mercosuri riikidega. Ka seitse aastat kestnud läbirääkimised Kanadaga lõppesid ELile edukalt. Ainuke tagasilöök viimastest aastatest on suhetes USAga, kus Trumpi võimuletuleku järel pole õnnestunud isegi kõnelusi alustada, kuigi USA ja EL kokku on üle poole maailma majandusest ning seega mõjutaks USA ja ELi vabakaubandusleping kogu maailma kaubandustrende. Seda oleks aga vaja, et kindlustada Euroopa majandus- ja kaubandushuve paremini kogu maailmas.

Seega on võti ELi edukuse osas kogu maailmas selles, kas ja kui palju Euroopa riigid on valmis välis- ja väliskaubanduspoliitikas tihedamalt koos tegutsema ning mõistma, et Hiina, USA, Venemaa kõrval on Euroopa tõsine tegija vaid siis, kui suudetakse koos otsustada ja tegutseda.

The post Uued trendid maailmakaubanduses eeldavad Euroopalt karmimat kätt appeared first on Urmas Paet.

Samuti on väliskaubanduse ja Aasia-suunalise tegevuse tugevdamine olnud olulisel kohal aastaid. Aga tore, et välispoliitika peale tahetakse mõelda ja seda arutada.

See on aga kõik siiski teooria ning tegelikult sõltub Eesti rahvusvaheline positsioon valitsuse konkreetsetest sammudest ja ministrite väljaütlemistest ning selles osas on olnud arenguid, mis on Eesti positsioone nõrgestanud. Nagu näiteks hääletustes ÜROs joondumine Poola ja Ungari sappa, samas kui ülejäänud ELi riigid hääletavad teistmoodi, separaatlepped Poola ja Ungariga migratsiooniteemal jne. Seda selle asemel, et panustada Euroopa Liidu ühtsesse välis- ja julgeolekupoliitikasse. Ka Eesti sisemaisele publikule valitsuse liikmete ja koalitsiooniparteide juhtivpoliitikute poolt tehtud mitmed avaldused kahjustavad Eestit välispoliitiliselt, sest välispoliitika on sisepoliitikaga tihedalt seotud. Näiteks natse parafraseerinud saksakeelne hüüatus Euroopa lõpplahenduse vajadusest tegi taas Eestile kahju.

Ka jutt Eesti väliskaubanduse eelisarengust mõjub praeguses kontekstis mõttetuna, kui valitsuse liige, kes peaks selle valdkonnaga tegelema, ei soovi reisida ega välismaalastega suhelda, rääkimata ta soovist kõikjal ainult eesti keeles rääkida.
Seega on tõe kriteerium praktika. Ja see kehtib ka välispoliitika arengukava kohta. See võib endas sisaldada õigeid ja ajas kinnitust leidnud põhimõtteid, kuid kui valitsuse liikmete tegelikud sammud ja väljaütlemised on sootuks teistsugused, siis määrab Eesti rahvusvahelise positsiooni kahjuks just see igapäevane ja tegelik käitumine nii Eestis sees kui rahvusvaheliselt.

The post Eesti välispoliitika tegelik mõju kujuneb valitsuse igapäevasest tegudest ja ütlustest appeared first on Urmas Paet.

Samas ei ole selle 2014. aastal tehtud otsuse põhjustes midagi muutunud. Venemaa kontrolli all on endiselt nii Krimm kui Donbass ning sõjategevus jätkub. Ometi langetas ENPA otsuse, et Venemaa suhtes kehtestatud piirangud tühistatakse. Miks seda tehti? Suurem põhjus on see, et mitmed Euroopa riigid on ilmutanud juba mõnda aega rahutust, et suhted Venemaaga on kehvas seisus ning on pidevalt otsinud mingisugust uut algust nende suhete taastamiseks. Olgugi, et need suhted rikkus Venemaa oma sissetungiga Ukrainasse. Nüüd siis leidsidki osad Euroopa riigid võimaluse Venemaa suunal justkui taas head tahet väljendada ning kaotada piirangud ENPAs. Rääkida võib ju ka soovist saada jälle Venemaalt raha ENPA eelarvesse, mille maksmise Venemaa peatas, kuid see pole põhiline põhjus.

ENPA otsus piirangutest loobuda ilma, et Venemaa oleks pisutki oma käitumist rahvusvahelise õiguse rikkumisel korrigeerinud, on valel loogikal põhinev lühinägelik samm. Mingit uut algust ei tule ning Venemaa sai hoopis signaali, et kui omada ebamugavas olukorras pisut kannatust, siis Euroopa murdub omaenda otsuste raskuste all ning Venemaa poolt ka rahvusvahelist õigust rikkudes tehtud sammud kinnistuvad.

Eks ta proovib seda nüüd ka Euroopa Liiduga, kelle kehtestatud sanktsioonid on Venemaale siiski häirivad. Indu annab see, et ENPA on otsuse teinud ning selle poolt hääletanud saadikud istuvad ka paljude ELli liikmesriikide parlamentides. Samuti ei maksa arvata, et need parlamendisaadikud olid sellist hääletusotsust tehes omapead. See käis koostöös vastava riigi valitsusega ja seal hulgas välisministeeriumiga. Nii nagu Eestigi puhul vastupidise positsiooni kujundamine.

Lisaks on erinevates ELi riikides suurenenud rahulolematus sanktsioonidega ning mõne riigi valitsus on ka otsesõnu ELi kehtestatud sanktsioonide olemasolu kritiseerinud. Teatavasti on sanktsioonide jätkamiseks vaja ELi riikide seas konsensust. Piisab ühest riigist, kes on teist meelt ning sanktsioonid lõpevad. Seda hoolimata karmist tõsiasjast, et sanktsioonide kehtestamise põhjustest pole midagi ära langenud. See saaks olema aga tubli hoop ELi välispoliitika tõsiseltvõetavusele kogu maailmas.

Seetõttu tasub siiski kaaluda, et Euroopa Liidu otsuste tegemisel välispoliitikaküsimustes loobuda konsensusnõudest rahvusvahelise õiguse rikkumisest tulenevate sanktsioonide ning inimõiguste kaitsmisega seotud küsimustes. Aga ainult nendes küsimustes. Siis ei oleks kasvõi ühel riigil võimalik ELi välispoliitilist tegevust halvata ning näiteks panna kogu EL sanktsioonidest loobuma, olgugi, et põhjused nende kehtestamise-aegse olukorraga ei ole muutunud. Eesti on siiani olnud jäigalt vastu konsensusnõude muutmisele välispoliitiliste otsuste tegemisel, kuid nagu näitavad värsked arengud ENPAs võib senine olukord ühel päeval valusalt kätte maksta ka Euroopa Liidus, kui ühe liikmesriigi Kremli-sõbralik valitsus vetostab Venemaa edasise survestamise rahvusvahelise õiguse rikkumise lõpetamiseks.

Seni tuleb aga tunnistada, et vähemalt ENPAs sai pragmatism võitu rahvusvahelise õiguse kaitsmise põhimõttest. Ja see ei ole Eestile hea. Meie ja meiesuguste riikide üks olulisi rahvusvahelise julgeoleku tagatisi on justnimelt rahvusvahelise õiguse järgimine ja selle nõudmine teisteltki.

The post Euroopa Nõukogu otsus taastada Venemaa hääleõigus nõrgestab Euroopa ühtset välispoliitikat appeared first on Urmas Paet.

Nimelt olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti peaks taotlema vaatlejastaatust Arktika Nõukogus. Võrreldes kuue aasta taguse ajaga on olukord Arktikas muutunud keerulisemaks ning see trend jätkub.

Nimelt on kliima soojenemise tulemusel Arktikas jää kiiresti sulamas. See on tekitamas suuri muutusi nii Arktika looduskeskkonnas kui ka inimeste ja riikide käitumises. Jää sulamise tõttu on tekkimas ligipääs uutele gaasi ja nafta leiukohtadele, mida seni pole jääkatte tõttu kätte saadud. Arktikas on umbes kolmandik maailma gaasivarudest. See on suur ressurss, mis paneb Arktika riigid tegutsema. Venemaa on viimase 15 aasta jooksul teinud suuri panuseid oma sõjalise võimekuse suurendamiseks Arktikas. Rajatud on uusi lennuvälju ja sadamaid ning soetatud kümneid uusi lennukeid ja allveelaevu. Küsimus on, et miks nii rahulikus piirkonnas nagu Arktika nii suuri sõjalisi investeeringuid teha. Vastus peitubki paraku Arktika muutumises ning eelseisvas konkurentsis maavarade kasutuselevõtu pärast. Mäletatavasti viisid Vene sukeldujad juba kümmekond aastat tagasi Vene lipu vee alla põhjapoolusele. Õiguslikult ei tähenda see küll midagi, kuid sümboolne poliitiline märguanne oli see ometi.

Nii on riikide kasvavatest huvidest lähtudes Arktika kaotamas pingevaba piirkonna iseloomu ja kuvandit. Sest lisaks Arktika riikidele Venemaale, USAle, Kanadale ning Norrale ja teistele Põhja-Euroopa riikidele on Arktika arengutesse järjest enam end sättimas ka Hiina. Riikide huvi kasv ressursside vastu toob aga kaasa pingete tõusu. Näiteks gaasileiukohtade kasutuselevõtu pärast.

Teine jää sulamise tõttu tekkiv suur muudatus on uued läbipääsuteed. Nii on esimest korda ajaloos täies pikkuses aastaringselt laevatatav Aasia ja Euroopa vaheline ühendus piki Põhja-Jäämerd ehk piki Venemaa põhjarannikut. See toob muutusi rahvusvheliste kaubavedude logistikas, sest põhjapoolne ühendustee Aasia ja Euroopa vahel on umbes kolmandiku võrra lühem kui senine teekond India ookeani ja Suessi kanali kaudu. Ka siin on näha nii Venemaa kui Hiina kiiret tähelepanu tõusu.

Seega Arktikas on aset leidmas suured muutused. Eesti on Arktikale lähedal ning seetõttu tuleb seal toimuval hoolikalt silma peal hoida.

Parim koht selleks on Arktika Nõukogu, mille liikmed on kõik Arktika riigid, seal hulgas USA ja Venemaa. Lisaks on mitmeid vaatlejariike Hiinast Prantsusmaani. Ka Eesti peaks lõpuks Arktika Nõukogus vaatlejastaatust taotlema, sest sealsed muutused nii looduskeskkonnas, julgeolekupildis kui kaubateede arengus mõjutavad päris otseselt ka Eestit.

Niisiis on Eestil mõistlik võimalikult kiiresti taotlus vaatlejastaatuse saamiseks Arktika Nõukogus ära esitada. On ju Eesti Arktikale lähim riik, mis ise geograafiliselt Arktikas ei ole. Geopoliitilised mõjud sellest aga ei hooli.

The post Eestil on viimane aeg taotleda vaatlejastaatust Arktika Nõukogus appeared first on Urmas Paet.