Sellel pildil olen kohas, kust algab Euroopa Liit. On hea teada, et septembris läbi viidud Eurobaromeetri uuringu tulemused näitavad, et inimeste toetus Euroopa Liitu kuulumisele on kõrgem kui kunagi varem. Eestis toetab ELi liikmelisust 74%, Euroopa Liidus keskmiselt 62% kodanikest, mis on viimase 25 aasta rekord.

Seda, et Eesti on Euroopa Liitu kuulumisest kasu saanud, arvab 88% eestlastest. ELis keskmiselt leiab 68%, et nende riik on liikmelisusest võitnud. See on kõrgeim toetusmäär, mida on mõõdetud alates 1983. aastast. Kõige enam tuuakse Eesti puhul välja kasu, mida kuulumine Euroopa Liitu on tähendanud majanduskasvule ja uutele töökohtadele.

Järgmiste Euroopa Parlamendi valimiste aega – Eestis 26. mai 2019 – teavad uuringu kohaselt ligi pooled eestlased. Peamisteks Euroopa Parlamendi valimiskampaania teemadeks peaks eestlaste hinnangul olema rändeteemad (53%), majanduskasv (47%) ning julgeolek ja kaitsepoliitika (40%).

Need on ka teemad, millega olen Euroopa Parlamendi liikmena tegelenud ning Eesti inimeste toetuse korral eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel olen valmis oma tööd jätkama.

The post Toetus Euroopa Liidule kasvab appeared first on Urmas Paet.

Pagulaste Türgi-Kreeka ning Liibüa-Itaalia rändeteede kõrval on arenemas ka Venemaad läbiv suund, mis võib lisaks Norrale ja Soomele hakata otsest mõju avaldama ka teistele Euroopa Liitu kuuluvatele Venemaa naaberriikidele Eestile ja Lätile.

Seni on põgenikud liikunud Venemaa kaudu peamiselt Norrasse ja Soome, kuid pole mingit tagatist, et edaspidi ei võidaks neid suunata ka Eestisse ja Lätti. See nõuab ka Eestilt valmisolekut.

Venemaad läbiv suund on võrreldes seniste peamiste põgenike teekondadega kõige turvalisem, sest sel teel ei tule ületada merd. Samas on vastamata küsimus, kuidas need inimesed Venemaale on sisse saanud, arvestades Venemaa tõsist piirikontrollirežiimi. Ka pole tõenäoline, et nad reisivad läbi Venemaa Norrasse ja Soome ilma kõrvalise abi ja korralduseta.

Samas on Venemaa põgenikele turvaline riik ning ELi ja Venemaa vahel kehtib ka isikute tagasivõtuleping, mis puudutab ka kolmandatest riikidest pärit inimesi, kes on ELi jõudnud Venemaa kaudu. Seega on põgenikel võimalik varjupaika taotleda ka Venemaalt.

The post Venemaad läbivate põgenike sihtriikide valik võib laieneda appeared first on Urmas Paet.

Esinesin USA Columbia ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnas ettekandega, milles nentisin, et põgenike liikumisteed Lähis-Idast Euroopasse on muutumises ning kasvamas on Venemaa kaudu kulgev suund.

Algselt oli kõige enim kasutatav teekond Liibüast Itaaliasse, kuid see oli väga ohtlik pika Vahemerd ületava osa tõttu. Seejärel liikus peamine voog lühema mereteega Türgi-Kreeka suunale, kuid ka see on keerukas ja mere tõttu ohtlik ning nüüd on näha Venemaa kaudu kulgeva teekonna tähtsuse kasvu.

Teekond Venemaa kaudu on põgenikele kõige ohutum, sest merd ei ole vaja ületada. Seni on Venemaa kaudu liigutud peamiselt Norrasse ja Soome, kuid tähelepanelikud peavad olema ka teised Venemaa naaberriigid. Venemaast võib saada Türgi kõrval järgmine Lähis-Ida põgenike transiitriik.

Venemaa on põgenikele turvaline riik ning Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on sõlmitud ka kolmandatest riikidest pärit immigrantide tagasivõtu leping. Seetõttu peaks Venemaale jõudnud põgenikele varjupaika andma ennekõike Venemaa ise.

The post Venemaa kaudu Euroopasse pürgivatele põgenikele peaks varjupaika ennekõike andma Venemaa ise appeared first on Urmas Paet.

Tänasel Euroopa Parlamendi täiskogu istungil Strasbourgis ütlesin, et järgmise aasta eelarvega on ELil võimalus parandada mõned olulised senised tegematajätmised, mis puudutavad ulatuslikku põgenikekriisi.

Nii on hädavajalik lõpuks suurendada rahaeraldist Süüria põgenikelaagritele Türgis, Jordaanias ja Liibanonis, aga ka teiste konfliktipiirkondade põgenikelaagritele. Elamistingimuste parandamine neis keskustes võimaldaks põgenikel vältida ohtlikku teekonda Euroopasse.

Osa põgenike Euroopasse liikumise põhjusest on olnud põgenikelaagrite katastroofiline alarahastatus. Jah, see on kallis – tagada neis keskustes olevatele inimestele elementaarsed elamistingimused. Kuid veelgi raskem on näha neid inimesi võtmas ette ohtlikku teed Euroopasse.

Teiseks tuleb oluliselt suurendada panust Kreekas ja Itaalias põgenike vastuvõtukeskuste loomiseks ja adekvaatseks ülalpidamiseks. See võimaldaks piiri panna põgenike traagilisele juhitamatule liikumisele mööda Euroopat.

Samuti tuleb tõsiselt suurendada panust läbimõeldud arengu toetamiseks nii ELi lõuna- kui ka idanaabruses.

2016. aasta eelarve peab võimaldama aidata tegelikult muutuste tegemist Ukraina majandussüsteemis ning olla toeks ka teistele riikidele, kes liiguvad täielikule turumajandusele ja kinnistavad õigusriigi põhimõtteid. Ukraina, Moldova ja Gruusia suunal saab EL teha senisest enam ka eelarveliselt.

The post 2016. aasta eelarvega on ELil võimalus parandada seniseid tegematajätmisi seoses põgenikekriisiga appeared first on Urmas Paet.

Euroopa põgenikekriisi aeglasel ja vastuolulisel lahendusprotsessil on nii otsesed kui kaudsed mõjud paljudesse valdkondadesse. Esimesed on juba kohal. Nii on järjest enam löögi alla sattumas Schengeni süsteem ehk isikute vaba liikumine Schengeni riikide vahel. Mäletatavasti soovis Eesti väga selle süsteemiga ühineda, mis lõpuks õnnestuski. Sellest ajast on Eesti kodanikud Euroopas liikunud võrdsena sakslaste, prantslaste, rootslaste ja paljude teiste Euroopa riikide kodanikega.

Heade ja hästi sujuvate asjadega harjutakse kiiresti ning õige pea hakatakse neid võtma iseenesest mõistetavalt. Ometi see nii ei ole. Ka Eesti kodanike vaba liikumine Euroopas ei ole iseenesest mõistetav. Me oleme juba unustanud paaritunnised passikontrolli sabad Tallinna sadamas Helsingisse või Stockholmi minnes ja tulles. Või autode ja busside järjekorrad Iklas ja Valgas, Ainažis ja Valkas. Ja teel näiteks Saksamaale piirikontroll ja järjekorrad igal piiril – Läti-Leedu, Leedu-Poola, Poola-Saksa. Ja kui teekond peaks minema veelgi kaugemale… See kõik puudutas lisaks reisijatele ka kaupade liikumise kiirust.

Lisaks Schengeni varjatud osa ehk üleeuroopaline kurjategijate andmebaas selliste inimeste tabamiseks ning sellest kasvanud usaldus erinevate ELi riikide vastavate ametkondade ja inimeste vahel.

See kõik on otsene ja nähtav kasu nii eestlastele kui kõigile eurooplastele. Rääkimata kaudsest positiivsest mõjust ehk Euroopa seesmise ühtsustunde tugevnemisest ja seda just reisijate ehk igaühe tasandil.

Euroopat tabanud põgenikekriisiga pole seni liiga hästi toime tuldud. See on kaasa toonud Kreeka, Itaalia ja Ungari allaandmise ning korrektselt dokumenteerimata põgenike lubamise teistesse Euroopa riikidesse. Ennekõike Saksamaale, Austriasse ja Rootsi. Et olukord kontrolli alla saada ning taastada ülevaade sellest, kes põgenikena Euroopasse on tulnud ning siin liiguvad, on Saksamaa teatanud ajutisest piirikontrolli kehtestamisest Austriaga. Paraku on seda sammu asutud tõlgendama Schengeni süsteemi lõpu algusena. Nii Saksamaa kui teised põgenike liikumise surve all olevad riigid peavad seda meedet kasutama selgelt ajutiselt kuni olukorra stabiliseerumiseni. Siia kuulub ka kogu Euroopa Liidu tugi Kreekale ja Itaaliale ehk põgenike esmasele saabumisriigile Euroopas, et kõik põgenikud saaksid neis riikides adekvaatselt registreeritud ja esmase varjupaiga, et juba seejärel neid teistesse riikidesse ümber paigutada. See on ainuke võimalus lõpetada spontaanne ja inimväärikust kaotav põgenike rändamine Euroopa riikide vahel. See on võimalik aga ainult juhul, kui kõik ELi riigid panustavad olukorra stabiliseerimisse.

Ka Eestis on kõlanud üleskutseid, et peaksime oma piiridel passikontrolli taastama. Ma ei näe selleks ühtegi põhjust. Esiteks pole märgata, et Euroopas sees seni liikuvad põgenikud oleksid võtnud nõuks Kreekast läbi 12 riigi püüelda Eestisse. Seega mingit survet meie piirile teiste ELi riikidega ei ole. Teiseks iga Schengeni riigi selgelt põhjendamata ja ebaadekvaatne otsus taastada piirikontroll oleks pikk samm Schengeni lõpliku kokkukukkumise suunas. Lisaks praktilistele ebamugavustele ja hüppeliselt kasvavale ajakulule reisimisel nõrgestaks see kogu Euroopa Liitu põhimõtteliselt. Eestile oleks see aga väga kahjulik ja ohtlik. Sest kui Schengen kaob, siis miks peaks jääma tööjõu vaba liikumine? Kui solidaarsus Schengeni kadumise näol peaks saama tugeva hoobi, siis miks peaks üleüldine solidaarsuse vähenemine jätma puutumata näiteks ELi eelarvepoliitika ja toetused vaesematele liikmesriikidele või ka ühtse julgeolekupoliitika näiteks Vene suunal, kus juba praegu mitu liikmesriiki ajaksid parema meelega teistsugust poliitikat. Samas solidaarsuse vajadus mitmel muul teemal, näiteks põgenikekriisi lahendamisel ja eelarvepoliitikas hoiab neid tagasi. Seega kõik on kõigega seotud.

Nii nagu kogu põgenikekriisile reageerimise osas ei tasu Eestil ka Schengeni lõhkumiseks üle reageerida. Meie olukorda see kindladti paremaks ei teeks. Iga samm Euroopa Liidu sisese koostöö nõrgestamiseks muudab ka meie ehk Eesti olukorra hapramaks. Olgu see heaolu kasvu või julgeoleku osas.

The post Schengeni süsteemi lõhkumine on vastu Eesti huvidele appeared first on Urmas Paet.

Mõni kuu tagasi ennustatud põgenikekriis on Euroopas käes. Kriis, mis ähvardab vale või aeglase käsitlemise korral lõhestada Euroopa Liidu, kasvatada pingeid ELi liikmesriikides ja liikmesriikide vahel. Tegemist on suurima põgenikelainega Euroopas pärast Teist maailmasõda ning keerulisima kriisiga Euroopa Liidule viimastel kümnenditel.

Paljud on näinud mõne päeva tagust fotot 3aastasest väikesest Süüria poisist Aylan Kurdist lebamas üksi ja surnuna Türgi rannal. Merre jäid ka ta paar aastat vanem vend ja ema. Austria maanteeveerelt leiti kaubik kümnete lämbunud põgenikega, seal hulgas lastega.

Need on vaid kaks maailma ette jõudnud traagilist näidet katastroofist, mis rullub lahti siinsamas Euroopa vahetus naabruses ning nüüd juba ka Euroopas. Ja mille põhjustega pole seni suudetud toime tulla. Kuigi ainuüksi Süüria kodusõja tagajärjed on sajad tuhanded hukkunud ja üle kuue miljoni inimese jäänud koduta.

Maailm, sealhulgas Euroopa on seni Süüria sõja lõpetamisel ning ISILi äärmuslaste peatamisel ehk rahu saavutamisel ebaõnnestunud. Rahu tuleb senisest aktiivsemalt püüda edasi nii Süürias, Iraagis, Liibüas kui paljudes teistes Euroopa vahetutes naaberriikides, sest vaid see on lahendus sõjapõgenike liikumise lõpetamiseks. Samas on sõja lõpetamise hoovad siiski kohalike pealike, mitte Brüsseli või Washingtoni käes.

Jah, tuleb senisest palju enam teha, et rahu saavutada, Lähis-Idas olevaid põgenikelaagreid paremini varustada, inimsmugeldajatest kurjategijatega võidelda ning otsida põgenike kohtlemiseks humaansemaid ja vähem ohtlikke viise. See kõik aga võtab aega ning mõju on aeglane. Inimesed on aga hädas ning meeleheitel nüüd ja praegu ning loodavad võimalusele päästa oma lapsi ja ennast ning alustada kuskil uut elu, mis poleks täis vägivalda. Ja tulevikus võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Sellele annab kinnitust see, et enne Süürias sõja puhkemist oli Süüriast pärit nn majanduspagulasi minimaalselt. Põgenikelaine kaasnes otseselt sõjaga ehk inimeste põgenemisega oma laste ja enda elu eest.

Aeg on otsas

Väikese Aylani elamata elu andis karmilt märku, et aeg on otsas. Euroopa liidritel pole otsustamist ja tegutsemist võimalik enam kuhugi lükata. Iga viivitatud päev teeb olukorda hullemaks. Tegelikult pole ka mingit selget põhjust, miks ELi riikide sise- ja justiitsministrid kogunevad alles 14. septembril ning valitsusjuhid veelgi hiljem. Põgenikekriis vajab kiiret reageerimist, sest lisaks sõjapõgenike kannatustele kahandavad ka pildid uppuvatest inimestest Vahemerel, lämbunutest kaubikus, meeleheitel rahvast Budapesti jaamas ka ELi oma kodanike usku ELi võimekusse tagada Euroopas endas inimõiguste kaitse.

Euroopa Liidule pole kiire tegutsemine paraku loomuomane, sest EL pole loodud kiiresti arenevate kriisidega toimetulekuks. EL soovib leida konsensust 28 liikmesriigi vahel ja see võtab aega ning sedagi eeldusel, et kõik liikmesmaad on otsustamiseks valmis ehk on piisavalt tahet. Selle hulka kuulub ka eeldus, et mõned Ida-Euroopa riigid lõpetavad põgenikud-pole-meie-asi-koalitsioonide loomise ning on valmis tegelikult panustama humanitaarkatastroofi ohvrite abistamisse, mitte ei piirdu formaalsete valvelausetega.Sõjapõgenike abistamisest keeldumine käib paljude eurooplaste inimväärikuse pihta.
Edasine põgenikekriisi süvenemine on ka vesi nii natsionalistlike kui Euroopa Liidu-vastaste poliitiliste jõudude veskile paljudes riikides ning seega muudab venitamine otsustele jõudmise juba lähitulevikus veelgi keerulisemaks.
Tänasest Euroopast teevad Euroopa need väärtused, mille pärast Eestigi soovis võimalikult kiiresti vaba maailmaga liituda. Inimõigused ja õigusriik ning austus elu vastu. Sellest tulebki edasistes otsustes lähtuda nii Brüsselis kui Tallinnas.

Palju kaasnevaid riske

Põgenikekriisi venimine kätkeb endas ka muid riske. Kui toimivaid otsuseid ei suudeta teha ning kriis paisub edasi, siis ilmselt kohe ei juhtu muudes valdkondades küll midagi, kuid õige pea on paistmas Schengeni vaba liikumise ruumi lõputuled. Formaalselt ja tuimalt on võimalik suhtuda ka vaesemate ELi liikmesriikide eelarvesoovidesse, tööjõu vabasse liikumisse ELi sees, aga ka Venemaa edasistesse möiretesse. Tänane ükskõiksus sõjapõgenike kriisi lahendamisele aktiivselt kaasa aitamisel mängib pigem varem kui hiljem valusalt kättekogu Euroopale. Ka Eestile.

Kui Ungari peaminister ütleb küüniliselt, et põgenikeprobleem on vaid Saksamaa mure, siis on see pikk samm ELi seesmise lõhkumise suunas. Põhjendades oma lauset sellega, et põgenikud tahavadki minna Saksamaale, mitte jääda Ungarisse, on veel lisaannus küünilisust. Kui Ungari on ametlikul tasandil teinud kõik selleks, et anda teada, kuidas sõjapõgenikud pole Ungaris teretulnud ning hoiak niigi palju läbi elanud inimestesse on pehmelt öeldes vaenulik, siis miks peaksidki need inimesed soovida jääda kohta, kus nendesse taas vaenulikult suhtutakse.

Euroopa Liidu ühe liikmesriigi pealinna Budapesti raudteejaama olukord, kus teiste põgenike seas ka lapsed magavad päevi ja päevi põrandal, ei räägi just liigsest abivalmidusest, rääkimata laste õiguste konventsiooni täitmisest.

Mida teha?

Mida siis ELi valitsusjuhid peaksid tegema? Ära tuleks muuta nn Dublini mehhanism, mis ütleb, et põgenikuga peab tegelema see liikmesriik, kuhu põgenik esimesena saabub. See ongi olnud suur osa ELi sisese probleemi sisust, sest Kreeka ja Itaalia vajuvad lihtsalt põgenikelaine all kokku. Samuti on selge, et kuigi kaua ei saa kesta olukord, kus viis ELi liikmesriiki annavad varjupaiga 75%-le sõjapõgenikest, samas kui mitmed teised üritavad Euroopa ühisest probleemist mööda vaadata.
Samuti tuleb ELi juhtidel leida lõpuks adekvaatne toimiv lahendus, kuidas sõjapõgenikke ELis inimlikult paigutada, et need inimesed saaksid oma eluga uuesti alustada ning ühelgi riigil poleks liiga suur koormus. On selge, et Euroopa Ülemkogu eelmise kokkusaamise otsused ei toimi, sest vaid selle mõne nädalaga on sõjapõgenike arv kiiresti kasvanud ning lisandunud on nendega ebainimlik ümberkäimine mõnes liikmesriigis.
Samas võiks silme ees hoida ka arve, millest räägime. Euroopas on 500 miljonit inimest. Sel aastal on sõjapõgenikke Euroopasse jõudnud 320 000. See pole 0,1 protsentigi Euroopa elanikkonnast. Saksamaa on teatanud valmisolekust võtta vastu 800 000 sõjapõgenikku ehk 1% oma rahvaarvust. See tähendab, et Euroopa saab tegelikult sõjapõgenike aitamisega hakkama. Kui on tahet.

Eesti ja sõjapõgenikud

Eesti puhul on seni räägitud sellise hulga sõjapõgenike abistamisest, mis on 0,01% Eesti elanikkonna suurusest. Ehk ühe lõõtsaga suurema liinibussi täis või üks lennukitäis. Eesti saab nende inimeste aitamisega ja neile uue alguse võimaldamisega hakkama. Saab ka mitme bussi- või lennukitäie inimeste aitamisega hakkama. Eelolevatel ELi ministrite kohtumistel peaks Eesti lähtuma tegeliku lahenduse leidmise võimalikkusest, sõjapõgenike aitamise tegelikust vajadusest ning Eesti tegelikust võimekusest. Pealegi pole senistel Ülemkogu otsustel niikuinii lootust senise sisuga püsima jääda.
Ka tuleb silmas pidada, et ELi läbikukkumine põgenikekriisi lahendamisel annab tagasilöögi neissegi valdkondadesse, mis on Eestile väga olulised. Kõik on kõigega seotud ning valikulisel solidaarsusel pole pikka iga.

Eesti poliitikud ja teised ühiskonnaliidrid peavad võtma aga selge initsiatiivi, et selgitada, arutada ning otsustada. Lähtudes sellest, et Eesti on südametunnistusega ja inimõigusi austav riik. Maha tuleb võtta eelarvamused ja hirmud, et koos võimalike suhteliselt väheste sõjapõgenikega saabub apokalüpsis.

Euroopa suurimas humanitaarkriisis tuleb tegutseda erakondadeüleselt võimalikult laia üksmeelega. Valitsus peab aitama kohalikel omavalitsustel leida parimad toimivad lahendused, et võimalikud Eestisse tulevad sõjapõgenikud saaksid ise oma eluga võimalikult kiiresti edasi minna – asuda tööle ja minna kooli. Eesti ühiskond saab sellega hakkama.
Oluline on ka see, millise hoiakuga me Eestisse saabuvaid sõjapõgenikke vastu võtame. On elementaarne, et ka inimese motivatsioon võimalikult kiiresti sulanduda ja töö leida, on seda suurem, kui ta tunnetab, et temasse suhtutakse sõbralikult. Vaenulik vastuvõtt tekitab hoopis midagi muud. See on lihtsalt inimlik.

Peaksime püüdma tõmmata ka joone nende vahel, kes on praegusel hetkel tuleviku pärast mõistetavalt mures ebaselguse tõttu, ja nende vahel, kes teadlikult kütavad vihakõnet. Sest üks, mis Eesti ühiskonda võib pikaks ajaks mürgitada, on vihakõned ning nii avalik kui varjatud sallimatus. Eriti kehv on see, kui vihakõnede leviku eest hoolitseb mõni poliitiline jõud. Sel juhul on tegemist aga lihtsalt poliitiliste kriminaalidega. Ka karistusseadustikku tuleks täiendada nii vihakõnede kui ähvarduste lubamatuse osas.

Olen kindel, et tegeliku pildi selginemisel ning eelarvamuste kokkukukkumisel on suur osa Eesti ühiskonnast valmis, et Euroopa Liit püsib jätkuvalt koos ka keerulistes olukordades ning ka Eesti panustab jõudu mööda sõjapõgenike aitamisse, andes neile võimaluse alustada uut vägivallahirmuta elu. Nii nagu paljud teised ühiskonnad suhtusid meie kümnetesse tuhandetesse kaasmaalastesse, kes Eestist eelmisel sajandil vägivallahirmus lahkusid.

Väikese Aylani ja tema paar aastat vanema venna Galipi elu jäi elamata. Isa mattis oma lapsed ja abikaasa Süüriasse. Riiki, kust nad sõja eest olid põgenenud. Meie siin Eestis saame ka aidata, et elamata jäänud elusid oleks vähem. Ilma kaastundeta pole me midagi väärt.

The post Ilma kaastundeta pole me midagi väärt appeared first on Urmas Paet.

Euroopa Komisjoni liige Dimitris Avramopoulos vastas minu arupärimisele seoses Euroopa Liidu välispiiri kaitse tugevdamise vajadusega suureneva immigratsioonisurve tõttu mitte ainult ELi lõunaosas, vaid ka ELi idapiiril ehk piiridel Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga.

Seoses suureneva immigratsioonisurve ning kasvava terrorismiohuga tugevdatakse Euroopa Liidu piiri valvamist ELi lõunaosas, sealhulgas Vahemerel. Samas on kasvanud riskid ka immigratsioonisurve suurenemiseks idasuunalt ehk neis liikmesriikides, mis piirnevad Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga. Seetõttu peaks Euroopa Liit ka idapiiri kaitse tugevdamisele rohkem rõhku panema.

Avramopoulos vastas minu päringule, et Euroopa Komisjon jälgib koos agentuuriga Frontex pidevalt olukorda ELi välispiiril, kaasa arvatud idapoolsel maismaapiiril, ja seni ei ole liikmesriikide piirivalveasutused teatanud rändevoogude olulisest suurenemisest idapiiri kaudu. “2014. aastal avastati idapiiril kokku 1275 ebaseaduslikku piiriületust, mis on 3% vähem kui 2013. aastal,” lisas ta.

Avramopoulose sõnul vastutavad Euroopa Liidu õigusest tulenevalt oma välispiiride kontrolli eest peamiselt liikmesriigid. “Frontexi ülesanne on selle tegevuse toetamine, seda eriti erakorralise surve korral,” ütles ta.

Küsisin ka, kas lähitulevikus on ette näha ELi suuremaid ressursse idapiiri valvamiseks. Sellele vastas Euroopa Komisjoni liige, et ajavahemikul 2014–2020 on idapoolsel maismaapiiril asuvatele liikmesriikidele ehk Soomele, Eestile, Lätile, Leedule, Poolale, Slovakkiale, Ungarile ja Rumeeniale eraldatud Sisejulgeolekufondi piiride komponendi raames raha kokku 260,1 miljonit eurot.

Samuti rõhutas ta, et Frontexi 2015. aasta tegevuseelarvet on suurendatud 20 miljoni euro võrra, mis peaks võimaldama agentuuril rahastada käimasolevaid või kavandatud ühisoperatsioone ja reageerida kiiresti uutele hädaolukordadele, kaasa arvatud idapoolsel ELi maismaapiiril.

The post EL peab olema valmis immigratsioonisurve kasvuks ka üle ELi idapiiri appeared first on Urmas Paet.

Hüppeliselt kasvanud põgenikesurve Euroopale sunnib Euroopa Liitu suurendama ka põgenikega tegelemise eelarvet nii sel kui ka järgmisel aastal.

Nii toetas Euroopa Parlament juulis ELi piirivalveagentuuri Frontexi, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ja Europoli eelarve suurendamist sel aastal 69,6 miljoni euro võrra.

Euroopa Parlament kutsus juba kevadel üles suurendama pagulasküsimustega tegelevate asutuste eelarveid. See vajadus on kahjuks kiiresti kasvav, arvestades kasvavat põgenikearvu Süüriast ning võimalikku olukorra halvenemist Ukrainas.
ELi järgmise aasta eelarve eelnõu näeb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tugevdamiseks ja arendamiseks ette 174 miljonit eurot rohkem kui sel aastal.

See on aga vaid suurte probleemide tagajärgedega tegelemine. Senisest oluliselt rohkem tuleb panustada Euroopa naabruse konfliktide lõpetamisse, mis vähendaks Euroopa-suunalist põgenikesurvet ning põgenike varjupaikade toetamisse konfliktipiirkondade vahetus naabruses.

The post Kasvav põgenikesurve Euroopale suurendab ELi põgenikega tegelemise eelarvet appeared first on Urmas Paet.

The post Täna algav Euroopa Ülemkogu peab pakkuma lahendusi ka põgenikelainete põhjuste leevendamiseks appeared first on Urmas Paet.

Kahjuks on peaaegu alati vaja ühte suurt tragöödiat, et juba pikalt olemas olnud ja järjest paisuvat probleemi ka tegelikult tõsiselt hakataks võtma. Nii oli see paljude lääneriikide suhtumisega Vene agressiooni Ukrainas, kus tõsine murrang hoiakutes saabus alles pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist ja rohkem kui saja lääneriikide kodaniku hukkumist. Nii on see ka nüüd kiiresti kasvava Euroopa-suunalise põgenikelainega. See, et eelmise aastaga Euroopasse saabunud põgenike arv võrreldes 2013. aastaga peaaegu kolmekordistus ja jõudis 278 000ni, ei olnud ilmselt veel piisav, et tõsisemaid lahendusi otsida. Paraku oli taas vaja ühte suurt konkreetset katastroofi ehk 700 inimese uppumist Vahemerel, mis pani kiirkorras olukorda arutama ELi riikide juhid ja ministrid. Ainuüksi selle aasta vähem kui nelja kuuga on juba ligi kaks tuhat põgenikku Vahemerel uppunud.

Aga eks tegemist ongi raske teemaga, millel häid ja kiiret tulemust toovaid lahendusi pole. See on ka põhjus, miks põgeniketemaatikast on nii EL tervikuna kui suur osa Vahemerest kaugemale jäävaid ELi liikmesriike üritanud pigem mööda vaadata. See on aga süvendanud kiiresti kasvava põgenikelainega rinnutsi seisvate Lõuna-Euroopa riikide frustratsiooni ja õigustatut kriitikat ja küsimusi ELi valikulise solidaarsuse kohta. Et proportsioonid oleksid selged, siis eelmise aasta 278 000 illegaalsest ELi piiri ületusest oli 1077 idapiiril ja ülejäänu lõunapiiril.

Hüppeliselt kasvanud ja järjest suurenevapõgenikearvu peamine põhjus on viimastel aastatel Euroopa vahetus naabruses tekkinud või intensiivistunud sõjad, konfliktid ja vägivald. Süüria kodusõda, nn islamiriigi terroristide tapatöö Iraagis ja Süürias, vägivald Jeemenis, Liibüas, Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis, Somaalias, Kesk-Aafrika Vabariigis, Nigeerias ja paljudes teistes riikides. Nüüd ka taaskord Euroopas endas ehk Ukrainas. Need miljonid inimesed, kes on neist riikidest lahkunud või lahkuvad, ei ole parema elatustaseme otsinguil. Need inimesed põgenevad oma laste ja iseenda elu päästmiseks.

Muidugi on õige jutt, et põgenikeprobleemi lahendamiseks tuleb aidata kaasa nende sõdade ja vägivalla lõpetamisele, sest see ongi inimeste põgenemise peamine põhjus. Reaalsus on aga see, et viimastel aastatel pole suudetud ühtki neist konfliktidest peatada või lõpetada, küll on neid aga hoopis juurde tekkinud. Ka Euroopa Liit pole suutnud viimastel aastatel kuskil oma naabruses vägivalda peatada. Seega võib küll rääkida, et põgenikeküsimuse lahendamiseks tuleb tegelda algpõhjuse ehk konfliktide lahendamisega, kuid paraku on see seni vaid kena jutt, sest mingeid tulemusi ette näidata ei ole. Inimesed on aga põgenemas nüüd ja praegu, järgmisel nädalal ja järgmisel kuul.

Teine väljakäidud mõte on olnud, et tuleks võidelda kurjategijatega, kes meeleheitlikus olukorras olevate inimeste pealt teenivad ning neid kipakatesse laevadesse panevad ja Euroopa suunas merele saadavad. Jah, hästi, kuritegevusega tuleb loomulikult võidelda, aga kuidas aitab see neid inimesi, kes on elu eest sõja jalust põgenemas? Et põletame ära Liibüa põhjarannikul olevad paadid ja laevad, et siis ei pääse inimesed lihtsalt liikuma? Ka selliseid ideid liigub. Et siis ühest konfliktikoldest pääsenud inimesed jääksid Liibüa kodusõja kätte.Või on mingi alternatiiv pakkuda? Pole kuulnud.

Kujutage ette, et 1944. aastal oleks näiteks Rootsis tõsimeeli arutatud, et Eesti rannikul olevad paadid tuleks põletada, et inimesed liikuma ei pääseks. Mõeldamatu. 

Kuidas siis neid meeleheitel põgenikke aidata nii, et nad jääksid ellu ja saaksid oma kodumaale tagasi pöörduda, kui konflikt seal ühel päeval siiski leeveneb või lõppeb. Esimene hädaabi võimalus on uute põgenikelaagrite rajamine lähimasse turvalisse piirkonda. Aga mitte lihtsalt järjekordsed põgenikelaagrid, vaid sellised, kus oleks ka tegelikult tagatud adekvaatne varustatus, lastele koolid jne. Süüria põgenikelaagrite olukord on kehv näide, sest ÜRO hinnangul pole 85% ulatuses toit ja muu tarvilik neis tagatud. See on ka põhjus, miks inimesed neist lahkuvad ja üritavad teed Euroopasse leida. Kui tahta tegelikult Euroopa-suunalist põgenikevoogu võimalikult ruttu vähendada, siis tuleb põgenikelaagrid teha konfliktialale lähimasse turvalisse kohta ning tagada kõik esmavajalik. Jah, see on kallis, kuid siiski odavam teistest variantidest ning emotsionaalselt kergem, kui saada teateid uutest sadadest uppunud inimestest Vahemerel.

Aga, et vältida põgenike uppumist Vahemerel ning ka tegelikult hinnata iga inimelu, siis tuleb kiiresti mitmekordistada piirivalve- ja päästepatrullide tegevust Vahemerel ja Egeuse merel. Ja see ei pea olema ainult Itaalia, Kreeka ja teiste Lõuna-Euroopa riikide mure. ELi piiriagentuur Frontex tuleb arendada toimivaks struktuuriks korraliku ja stabiilse rahastamisega ELi eelarvest ning lisaks on vägagi vajalik ka teiste ELi liikmesriikide palju suurem panus kui seni.

Järgmine küsimus on põgenikud, kes Euroopasse jõuavad. Viimase aastaga on nende inimeste arv kolmekordistunud ning see kasvab. Koormus Eestistki väiksemale Maltale on ülisuur, suur on see ka Itaaliale ja Kreekale. Arusaadavalt soovivad need riigid teiste ELi liikmesmaade abi olukorraga toimetulekul. Ükskõiksus ja tegudeta poliitilised avaldused ainult kasvatavad frustratsiooni. Reaalsus on see, et kohustuslikus kvoodisüsteemis, mille alusel põgenikud kõigi ELi liikmesriikide vahel jagataks, lähiajal kokku ei lepita. Kuigipalju asüülisaanuid liigub ise Itaaliast ja Maltalt edasi Prantsusmaale, Saksamaale, Rootsi või mujale, kuid arvestatav osa jääb paigale. Loomulikult tahaksid suurema surve all olevad riigid tunda ELi tegelikku solidaarsust ja tuge ning mitte vaid poliitilisi loosungeid. Siin saab neile appi minna riikide vabatahtlik abi ja valmisolek kuigipalju põgenikke ise vastu võtta. Mingil määral on seda ka seni praktiseeritud. Nii on näiteks Prantsusmaa tulnud appi väikesele Maltale.

Eks ka me siin Eestis peame Euroopa põgenikemure valguses arutama, mis on meie arusaam Euroopa solidaarsusest. Loomulikult peab kogu Euroopa jagama meie muret seoses Venemaa agressiivse käitumisega ja olema meile toeks. Kas ja kui palju me jagame aga teiste Euroopa riikide muret seoses põgenikelainega ja oleme valmis olema neile toeks? Ja toeks nii, et seda näevad samamoodi toena ka need riigid, kellele me siis justkui abi osutame.

Lihtsalt väikese mõtteharjutuse korras – seni on Eestis olnud valdav hoiak, et me teisi Euroopa riike põgenikesurve hajutamisel otseselt ei aita. Jah, oleme andnud pisut raha ja saatnud aeg-ajalt mõne eksperdi. Aga kujutagem nüüd ette, et meie piiri taga tulevad rahutud ajad ning meile jõuavad kümned tuhanded hädas inimesed. Arvan, et sellisel puhul me eeldaksime teistelt Euroopa riikidelt praktilist solidaarsust põgenikelainega toimetulekul, mitte seda, et abipalve peale vaadatakse lae kaugemasse nurka ja pobisetakse, et püüdke ikka ise kuidagi hakkama saada. Siinkohal tasub korraks meenutada, et Malta on Eestist väiksem riik.

Kümned tuhanded meie kaasmaalased leidsid 20. sajandil repressioonide ja vägivalla hirmus põgenedes uue kodu Rootsist ja Saksamaast Austraalia, USA ja Kanadani. Me oleme neile riikidele siiani selle eest tänulikud.

Eesti ei andnud eelmisel aastal ajutist kaitset või varjupaika ühelegi Ukrainast pärit 55 inimesele. Sel aastal on see hoiak pisut muutunud. Aga põgenikeprobleem on kogu Euroopa probleem ja ehk tasuks kaaluda sisulist empaatilist žesti Lõuna-Euroopa riikide suhtes, näiteks lubades eluga edasi minna põgenikest lastel, kellel ei ole enam kedagi. Ja lubada teha seda siin Eestis. 

Põgenikeprobleem ei lähe lihtsalt mööda. Sellel on ohtlik potentsiaal kujuneda Euroopa suurimaks probleemiks. Juba praegu on laupkokkupõrkekursil ühelt poolt euroopalikud väärtused, inimõigused, inimelu pühadus ning teiselt poolt Euroopa väsimus põgenikest, sallimatuse kasv ja arrogants, mida kirjeldas paatide põletamise idee väljapakkumine. See tekitab Euroopa ühiskondades segadust, nõutust ja pessimismi.

Kasvav praktiline mure on rünnakud Euroopa-sisesele vabale liikumisele ehk Schengeni süsteemile. Itaalia on ähvardanud hakata põgenikke mujale Euroopasse suunama ning Prantsusmaa seepeale hoiatanud piirikontrolli taastamise võimalusega. Aga kui lisada põgenikele ka terroristid, illegaalsed võõrtöölised ja muud mured, siis koguneb Schengeni jätkusuutlikkuse vastaseid argumente parasjagu. Schengeni lõpp oleks aga tugev pauk Euroopa vabadustele, rääkimata ühtse Euroopa ideest ja praktilisest unikaalsest väärtusest.

Lisaks on põgeniketemaatika oma lihtsustatud meeldib-ei meeldi käsitluses vesi erinevate populistlike ja välismaalaste ning ühtse Euroopa vastaste äärmuslike poliitiliste jõudude veskile. See nähtus on nüüdseks ka Eestisse kohale jõudnud. Meie oleme aga Eestis üpris ühel meelel selles, et tugev ja ühtne EL on ka meie eluline huvi, arvestades muuhulgas jälle ka meie geograafilist asendit. Äärmuslike ühtse Euroopa-vastaste poliitiliste jõudude tugevnemine jätab meiesuguseid riike aga järjest üksikumaks ning teadagi, milline riik pealinnaga Moskvas selle üle rõõmustab.

Seega kokkuvõtteks, millised on ELi tegelikud võimalused põgenikesurvet leevendada ilma, et mindaks tõsisesse vastuollu Euroopa olemuslike humanistlike põhiväärtustega.

Ja lõpetuseks. Inimõiguste kaitse organisatsioonid soovivad, et Euroopa võimaldaks asüüli kõigile põgenikele ja ilma, et nad peaksid ette võtma illegaalseid ohtlikke piiriületusi, et ELi jõuda ja oma varjupaigapalve esitada. See on väga inimlik, aga samas ei arvesta Euroopas ja maailmas valitseva reaalsusega. Selgituseks piisab ehk sellest, kui liita sõdades või konfliktides olevate riikide rahvaarvud ning eeldada, et suurem osa neist inimestest tahaks sõja jalust ära. See arv on väga suur isegi Euroopa jaoks. Seega tuleb püüda kurjuse määra maailmas vähendada, kuid ka praegu on teadmata hulk meeleheitel inimesi Euroopa suunas ellujäämise nimel põgenemas ning paljud neist jõuavad ka kohale. Ja nendega tuleb tegeleda kohe.

The post Meeleheitel põgenikest on kujunemas Euroopa sügavaim probleem appeared first on Urmas Paet.